Sportlikult kevadesse

Sain eile oma isiklikul pinksiturniiril niimoodi peksa, et täitsa hale hakkas endast lõpptulemust kuuldes. Aga rõõm mängust ja seltsist oli kokku enam kui mistahes kaotus. Ja kaks matši ma tegelikult võitsin ka, päris häving ikka ei olnud. Võistlejateks ja žüriiks olid mu kõige lemmikumad ungarlased. Spordi ette, vahele ja järgi pühitsesime paastuaega tagasihoidliku taimetoiduga, mida oli ülearu palju.

Vastlaliugu tegin  natuke ette Buda mägedes. Kelgu puudumisel tuli liugumisagregaat konstrueerida toolipatjadest ja prügikotist. Kui uskuda iidseid eestlasi, kasvavad minu linad pikemad kui mu kahel kaaslasel. Muide kelgumäel oli rahvast paksult ja allapoole vuhisejad olid kõik usklikud inimesed, või vähemasti hüüdsid nad üsna kirglikult Jumalat appi. Pärast liugu keerasin naha vahele kaks oma lemmikrétesit ja hakkasin unistama kevadest.

Kevadeootuses lõin möödunud nädalavahetusel hääled sisse oma metallratsule ja tegin esimese argliku rattatiiru pärast pikka põdemist. Võttis ikka võhmale küll, aga hea oli ka. Ja oma spordivahendite parki suurendasin ühe korvpalli võrra, mida ma juba kaks korda loopimas olen käinud. Tudengid on ka käima aetud, kõik on nõus ühes või teises spordialas kaasa lööma. Üks matk on meil soolas juba sügisesest Zebegényi-retkest saadik.

Seni kui päike sooja andma ei hakka, oleme aga tublid ja tubased. Päikeseni!

 

Rattaretk ravivetele

Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ühel juulikuisel päeval kohtusin ülikoolis koopiamasina juures ühe kolleegiga, kes küsis, kas mul poleks tahtmist tema ja ühe seltskonnaga rattamatkale minna. Aga loomulikult on, vastasin hetkegi mõtlemata. Ja nii ta läks. Pärast Debreceni hakkasin valmistuma rattamatkaks. Koordinaatideks öeldi mulle Väike-Balaton, nii et sain oma raamatute toel natuke eelluuret ka teha. Esmaspäeva varahommikul tarisin oma varustuse kolmandalt korruselt alla ja murdsin rattaga Erzsébeti silla juurde, kus kohtusin kolme reisikaaslasega, et ühiselt Lõunavaksalisse minna. Üheteistkümne ratta rongi peale pakkimine läks kähku, rongisõit ise võttis meeletu aja, aga nii kui puude vahelt Balaton välkuma hakkas, loovutati mulle kui uuele matkalisele parim iste- ja vaatekoht akna all.

Kui me siis lõpuks Balatonberényisse jõudsime, oli esimene käik järveranda, kus kõik see mees vette ronis. Pärast umbes kilomeetrist matka järve keskpaiga poole ulatus vesi umbes nabani, nii et hästi üritades sai isegi natuke ujuda. See oli minu esimene kohtumine Balatoni veega, sest Füredis ei õnnetunud mul kummalgi korral vett puutuda. Balatoni lõunakaldalt avaneb väga kaunis vaade vastaskalda mäestikule, nii et lõunat saime nautida silmadega Badacsonyi panoraami süües.

Järgmiseks kontrollpunktiks oli Balatonszentgyörgy, kus meiega ühines veel üks matkaline. Seltskonna sõidutempo oli muidugi erinev. Kolm-neli poisterahvast kihutas ees minema, ülejäänud katsusid oma võimetele vastavalt neile järgneda. Ma jõlkusin kuskil esimese poole sees tavaliselt. Suurematel teedel võitlesin surmahirmuga ja lasin käiku oma vandesõnade arsenali, kui mõni roolija eriti hoolimatult pedaalile vajutas või eriti lähedalt mööda tuiskas.

Balatonszentgyörgyist tegime väikse haagi Vörsi, kus me kohalikus koduloomuuseumis kõik soodustust saime, kuna meil oma tudengite, pensionäride, pedagoogide ja täiskasvanute lugemisega nii palju aega läks. Vörsis selgus minu rõõmuks, et seltskonnas on teisigi kohvisõltlasi, nii et esimene kohvipaus oli sealsamas mänguplatsil. Küla ise oli üsna väljasurnud moega, mis võis olla tingitud kuradima palavast ilmast.

See ungarlaste seltskond, kus mind nii lahkesti vastu võeti, on ühiseid rattaretki teinud juba enam kui kolm aastakümmet ja üheks toredaks traditsiooniks on piimajoomine. Külm piim läheb kuuma ilmaga hästi kaubaks, nii et iga päev oli meil mõnes külas ka piima- ja kakaopeatus.

Esimese päeva kilometraažiks kujunes umbes 35 kilomeetrit. Õhtu saabudes lõime laagri üles Balaton-felvidéki rahvuspargi piiril kellegi maisipõllu servas. Telke püstitades piilusime poole silmaga üha tumenevat taevast. Pärast õhtusööki ei olnudki enam pikka pidu, tugevnev vihmasabin ja tuuleiilid ajasid meid varakult telkidesse varju, et seal piiskade kobinat kuulates välguvalgusel üsna unetu öö mööda saata.

Hommikul oli esimeseks peatuseks Väike-Balatoni linnuparadiis, kus parasjagu suure mürinaga heina niideti, nii et suurem osa linde ootas ilmselt kusagil roostikus rahulikumaid aegu. Aga mõnda liiki õnnestus ikka näha ka. Sealt edasi läksime pühvlireservaati, kus peale pühvlite on hulganisti ungari halle veiseid. Saab nii vaadata kui patsutada. Meie reservaadis jalutamise ajal tasapisi tibutama hakanud vihm saatis meid kogu tee Kápolnapusztast läbi mustlasküla Zalakomári kuni järgmise peatuspaigani Zalakarosis, kus me end sooja lõunasöögi ja veel soojema termaalveega poputasime. Pärast spaakülastust arvas ka päike heaks jälle kõrvetama hakata, nii et esimene tõsisemate tõusude ja õnneks ka langustega teelõik Zalaszabari kaudu Kilimáni võttis päris võhmale. Kui kogu seltskond lõpuks pärale jõudis, varustasime end külaelanike lahkel loal hulga veega ja otsisime telkimisplatsi, milleks seekord sai kõrrepõld Felsőrajki servas. Üks minu uutest tuttavatest on üsna varajase ärkamisega ja võitis mu poolehoiu muuhulgas ka sellega, et ta meile telgis hommikukohvi serveeris.

Kolmas päev oli ehk füüsiliselt raskeim, sest meie teel Hahótist Ferenc Deáki sünnipaika Söjtöris seisis mägi, millest viis üle kaljusse raiutud kiviklibu ja liivaga kaetud tee, nii et maastikuratas kulus täitsa marjaks ära. Nagu ka head pidurid, käiguvahetus ja julgus. Üle me sest igal juhul saime ja Deáki sünnikodu vaatasime põhjalike seletuste saatel ka üle. Kuna Söjtöris oli parasjagu siesta, tuli lõunastamiseks ja kohvitamiseks vändata edasi Baki.

Kolmandasse päeva mahtus ka Zalaegerszegi vabaõhumuuseum, kus leidub eraldi ka veel üsna puudulik soome-ugri rahvaid tutvustav ala. Eestlaseid tutvustav materjal on igal juhul veel esindamata. Pärast linnast välja murdmist tegime värskendava ujumispeatuse, mistõttu me telkimisega pisut hilja peale jäime ja üsna suure maantee lähedal ankrusse heitsime, nii et sellel ööl sai kuulata mööduvaid ronge, ritsikate röökimist ja hommikupoole kellegi romantikaotsija autost kostvat diskotümpsu.

Aga hommikukohv kompenseeris mõneti kasina ööune ja pärast tagasihoidlikku einet rühkisime suurel teel suure hirmuga edasi, et teha kellakümneeine peatus Zalaistvándis ja pärast kogu päeva Zalaszentgróti spaas lebotada, sest päike kuumas üsna armutult. Meie seltskonna enamus eelistas üksmeelselt ujumist ravivees ligunemisele, nii et tiirutasime pigem kaetud ujulas niipalju, kui keegi jaksas, mängisime puie varjus lesides ungarikeelset sõnamängu, mugisime tulikuuma lángosit, rüüpasime külma õlut ja tundsime end muidu hästi. Viimaseks ööbimiseks leidsime ideaalse künkanõlva Kisgörbő lähedal, kust avanes kolmes suunas superilus vaade ümbritsevale maastikule.

Viies matkapäev andis ennast tunda tõrkuvates jalgades ja tulitavas turjas, aga pärast paaritunnist pedaalitallamist olime järjekordses termaalveepalees Hévízis, kus ma tigutempos ujudes vesiroose täis järvele tiiru peale tegin ja pärast kohvisutsakat oma uute tuttavatega sõnamängu mängisin. Viimaseks ma ei jäänud, aga jube raske on ainult vokaalidest koosnevaid sõnu kokku panna.

Pärast roiutavat lebasklemist võtsime kokku oma jõuraasukesed ja maabusime täpselt enne sadu Keszthely raudteejaama, kus ainsaks pingutuseks oli end vagunisse pakkida. Võite isegi arvata, et tagasi Pestis magasin õiglase und.

 

Pakin ja kraamin

600 grammi magamiskotti, üks ruutmeeter lebomatti, riidekraami, söögiriistad, rongilugemiseks raamat, pudipadi. Jalad on veel eilsest linnas traavimisest väsinud, aga kohe tuleb rattamatkale minna. Kis-Balatoni kanti. Viis päeva ratta seljas tundub esialgu hirmsa pingutusena, aga eks näis, kuidas ma toime tulen ja kas õnnestub näha seda kõrtsi, kus soovitati leti taga seisja käest küsida, kas tema nimi on Laci. Olen kangesti põnevil.

Eilse päevaga võib ka täitsa rahul olla. Budapesti ajaloo muuseumi näitus kuningas Mátyási kultusest oli üsna hea, seltskond lihtsalt parim, ja Eestist soojade tervitustega saabunud raamatud Tallinnfilmist paremad ja raskemad, kui ma arvata osanuks.

Linnas on Vormel-1 etapi tõttu korralik hullumaja, aga kodus tööd rabades ei tule õnneks väga pähegi kuskile välja minna, väiksed kultuurisüstid muidugi välja arvatud. Neid peab iga ilmaga olema. August kujuneb reisisemaks, kui ma esiagu plaanisin, nii et reiside vahel tuleb kõik asised asjad joonde ajada. Isegi ühe suurejoonelise suurkoristuse võtsin ette kaduneljapäeva puhul. Ise olen rahul.

 

Selline suvi

Jaanipäev oli tegelt äge. Eelmisel õhtul läksime veel mõtsa puie järele, seal sai hullult nalja nagu ikka. Ma korjasin hoolega käbe, et oleks hiljem lihtne kogu kupatusele tuli otsa panna. Jaanilaupäev eriti lootusrikkalt ei alanud, üks vihmavaling järgnes teisele, sestap keerasime vennaga pudeleilt korke pealt ja arutasime maailma asju. Parajasse konditsiooni jõudnud, kupatasin seltskonna krohvima, ise aga üritasin saunalaval pisut kainemasse seisundisse jõuda. Ei väga õnnestunud. Ja kui ma siis väikse uinaku tarvis end pikku viskama valmistusin, segas mind sõber Ungarist, kel oli vaja kiireloomulist tõlkeabi. Kõik mu veenmisoskused vedasid mind alt, sest L. ei allunud moosimisele netitusele viidates, nõnda olin sunnitud arvuti taga kaineks saama. Peaaegu õnnestus.

Õhtuks tuli päike ka välja ja meil tekkis võimalus toidukraam lõkke juurde tarida ja lapsed veekindlaisse rõivisse rüütada. Lõkkesüütamise ajal ei viitsinud enam keegi käbe toast ära tuua ja süütajad ei läbenud käbe ootama ka jääda. Ilm oli ideaalne. Igatahes. Ainult terake jahe oli. Õnneks pakkus tuli sellele leevendust. Tädindusega tegelemine väsitas mu öösel kolmeks nii ära, et ma koos hoitavaga unehõlma vajusin. Küll aga sai nalja järgmisel hommikul kõikvõimalikke kudenud nägusid vaadates. Sain ma ju üleolevalt muiata, sest minu tervis oli peaaegu korras, kui kerge külmetus välja arvata. Muie kadus alles siis, kui ma oma kirju lugedes avastasin, et üks teine sõber Ungarist oli minu nimel vastu võtnud väikese kiireloomulise tõlketöö, mis tähendas lihtsalt poolt päeva ränka tööd, samal ajal kui teised pead parandasid.

Jaan läks sujuvalt üle väikevenna täiskasvamiseks ja konverentsiks Tartus. Sealt tagasi tulnud, sain ka õetütre sünnipäevatorti. Veel on vaja käia kahel kohvil ja mõnel kohtumisel, ehkki väga ei viitsi. Varsti võib hakata kohvrit pakkima.

 

Omadega mäel

Kui ma neljapäeval juhendajatele ja kõigile asjaosalistele teatasin, et ega ikka tegelikult ei taha küll mingi atesteerimise pärast lihtsalt niisama Tartusse sõita, siis ei olnud mul veel õrna aimugi, et ma lõpuks neljakümne viieks minutiks selle kuramuse bürokraatia pärast sinna ikkagi lähen. Nii et reede hommikul tuli pärast kanget kohvi jalad selga võtta ja enam kui kaks tundi Kilingi-Nõmmest Tartusse kolistada. Need eestimaised bussisõidud teevad must inimvihkaja. Ja üleüldse ei ole mõnus haigena ringi traavida. Aga tänu kaamele näolapile ja muidu igatepidi loppis olekule lasti mind varem ette. Mul polnud muidugi kahvatulillat aurugi sest, mida üks atesteerimiskoosolek endast kujutab. Selgus, et lugupeetavatel doktorantidel tuleb seal ette kanda enam-vähem vabas vormis kõik seesama, mis paberil juba esitatud oli. Pärast oma paariminutilist kähedakurgulist kraaksumist tulin sama targalt tulema. Võite arvata, kas ma olin kuradi vihane. Õige jah, tänati ikka ka. Tööd olevat tehtud ülearugi.

Lohutuseks täiesti mõttetu sõidu eest sebisin omale Viljandist kui meie maakonna metropolist rebivad käimad, mis ma kohe õhtusel kontserdil sisse ka õnnistasin. Praktiliselt meie õue peal peetavale muusikafestivalile oli peale omade tulnud külalisi ka Ungarist, kes avasid piletitega Kunstide Paleesse 15. oktoobriks mu sügisese kultuuriralli. Aitäh, isegi kui see on soola riputamine. (Löö-löö, peaasi, et pension tõuseb, ütleks mu väikevend.)

Peab ka ütlema, et Mägi ja Ultima Thule olid laivis palju etemad kui plaadimasinast. Sain rokkida küll. Klounid olid ka omast käest, nii et mõnus muusika ja naeruteraapia hoidsid lakkamatus vihmas meeleolu kõrgel. Tegelikult lõppes vihm juba kümme minutit enne kontserdi lõppu. Esimeste hulgas, kes oma halle lokke kapuutsi alla varjates linnamäelt alla kappas, oli maestro Tõnis ise. Ega me ka palju maha ei jäänud, meespere dikteeris tempo. Parklas leidis kinnituse vana rahvatarkus: sai ju räägitud, et ostke BMW!

 

Lubaduste täitmisest

Ma aga boikoteerin osavalt kodust kreisit, möllides end külla Tartusse ja Viljandisse, ujudes õndsas õnnetundes, sest juba kuu aja pärast saan oma päriskoju tagasi. Järgmine suurem suveüritus ootab mind (või meid, eksju, L., Sul on pilet olemas?) juba kümne päeva pärast. Vahele mahub ehk veel paar sõpra ja olengut. Tartus oodatakse mind endiselt tagasi, aga sealsed sõbrad suudavad rõõmustada ka selle üle, et ma Ungaris õnnelik olen. Ühtlasi saan õpetusi häädelt inimesilt, kel ma end õpetada lasen. Tänu neile leian ehk veel ühe uue raja ka omale. Algus on tehtud. Ka minu esimeseks Ungari suveks on plaane juba mitmeid. See aitab eemaloleku valu leevendada. Ma olen andnud lubaduse Eestis viibimise aega nautida. Teen kõik endast sõltuva. Natuke nagu toimib.

 

Oivic vulgaris

Kui mina Vörösmarty väljakule jõudsin, oli raamatulaat juba lõppenud. Täielik häbematus on teha raamatulaat kesest kõige kibedamat sessiaega. Veel suurem häbematus on muidugi sellise sessi olemasolu iseenesest. Siiani olen peaaegu eeskujulikult esinenud, geograafia eest sain ärateenitult nelja, ega ma rohkema eest ei tea jah (no mõelge ise, Ungari tööstus, kaevandused ja värgid, huvitab see mind jee. Ja kas mul tegelt ka on vaja teada, et Balatoni keskmine sügavus on 3m? Mingit praktilist kasu mul sellest teadmisest nüüd küll ei ole). Kirjanduse eksamit ma ei kommentaari. Meil on õpetajaga täielik teineteisemõistmine. Mina ei meeldi talle ja tema ei meeldi mulle. Lihtne.

Tõlkevõistluse auhinnaks saadud kinkekaardid realiseerisin täna ära. Sain oma József Attila kogutud luule kätte ja Karinthy ka. Saame näha, kas viimane pakub Sacksile kirjandulikku konkurentsi.

Mul on nüüd esimene publikatsioon ka ja mind on selle puhul kutsutud Balatonfüredisse peenele aiapeole. Tõenäoliselt on mul seal veidi ebamugav olla, sest ma ei tunne kedagi peale Péteri, ja üldse on kohal igast kirjanikud ja värgid. Kahjuks mitte ükski, keda ma tõlkida tahaks (tegelikult õnneks, sest nad on kõik surnud).

Veel üks eksam ja üks keeleeksam ja aiapidu ja lõputöö kaitsmine ja selle tähistamine ja B. perekonnaga pühapäeva veetmine ja asjade pakkimine. Viimane nädal. Neljapäeval hooajalõpu kontsertilt tulles ma nutsin natuke selle pärast, et pean siit ära minema, aga ma olen kohutavalt õnnelik, et.

 

Kultuurinarkomaania

Nädalavahetuse programm algas täiesti ootamatult juba reede õhtul, kui ma olin töölt koju jõudnud ja kavatsesin õhtu otsa mitte sõrmegi liigutada. Aga võta no näpust (oma vaba valiku järgi). Sattusin hoopis Ludwigi muuseumi vaatama Dario Argento õudusfilmi Suspiria aastast 1977. Minu jaoks oli tegu üllatavalt nauditava teosega, hoolimata sest, et ma end selle žanri inimeseks teps mitte ei pea. Õudust oli filmis tänapäevase maitse kohta ehk vähe, aga see-eest oli huvitavaid võtteid, värve ja kaameranurki. Muusika sobis nagu rusikas silmaauku. Tekkis isu teine ja kolmaski osa ära vaadata. Pärast filmi tuiasime veel rahvusteatri juures ringi, jalutasime koera ja lonkisime kesklinna.

Laupäeval käisin staadionil. Mitte jooksmas ega hüppamas, vaid üleriigilisel tantsutubade kokkusaamisel, kus hammas läks verele küll. Ükskord saabub kindlasti päev, mil mul on aega ja energiat õhtul kuskile ungari tantsu õppima minna. Õhtul külmetasin Bakáts téri kirikus, kus luulepäeva puhul ja Europoetica festivali raames esines Kaláka. Hirmus hea kontsert oli, isegi kui see nende puhul midagi erakordset pole. Külaliseks oli vana hea Kányádi Sándor. Mul võib ju olla Kaláka plaatide täielik kogu, aga kontsert on ikka kordi etem ja ehedam.

Kuigi õhtu venis pikaks ja hommikul oli hirmus raske tõusta, on lubadus lubadus ja ma vedasin end pärast kukke, aga pisut enne koitu Moszkva väljakule. Sealt läksime väikse seltskonnaga mäkke ja trampisime pool päeva metsas ringi. Mina peamiselt floorat fotografeerides ja ungarlasist kaugele ette traavides või maha jäädes, sõltuvalt erinevate objektide huvitavusastmest. Kerge värskeõhumürgitusega koju jõudnud, asutasin end vaikselt järgmisele kultuuriüritusele, sest üle pika aja esines Sebestyén Márta jälle Budapestis ja seda ma lihtsalt ei saanud vahele jätta. Mu usinus tasus end kuhjaga ära, sest kontsert oli täiesti meeliülendav ja ka kirik kaugel 15. linnajao sügavustes oli rahustavalt kodune.

Olen oma nädalavahetusega ülimalt rahul, isegi kui tööd on kõik tegemata.

 

Sej-haj

Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et meil oli eesti nädal, mille sabaotsast ma enam osa ei võtnud, sest olin kuri. Pärast Ungari rahvuspüha aga saabus mulle öömajaline Eestist, keda ma nädal otsa mööda linna ringi vedasin, alustades mu enda linnaosa vaatamisväärsustest, nagu Pál-tänava poisid ja rahvusmuuseum, ja lõpetades pealinna kõrgeima punktiga, kus parasjagu puhus selline tuul, et klammerdusime kõvasti piirdesse ja hoidsime hinge kinni. Käisime ka kuulamas Johannese passiooni, vaatamas Erdély vabaõhufotonäitust, külastasime lihavõttenäitust ja mängu põllumajandusmuuseumis, maailma rahvaste pillide näitust etnograafiamuuseumis, jalutasime Kindlusemäel ja Linnapargis, värvisime vahaga mune jne. Ma olin lõpuks täitsa võhmal. Aga ma sain omale tutika pastlapaari ja eesti leiba.

Pärast külalise Népligetisse eskortimist ostsin omale Lovász Iréni kontserdi pileti ja paigutasin korteris ja hinges asju ümber. Kas või näilise tasakaalu saavutamiseks oli vaja teha muutus. Järgmisel hommikul läksin maale, kus mind ootas kolm päeva ungari külalislahkust ja ohjeldamatu sööming. Sain veel vahatamises kätt harjutada, lapsega mängida (loe: lapse valvsa pilgu all tema värviraamatut värvida, nii et ranne tuikas) ja üle pika aja korralikult magada. Pärast hommikust lumesadu õues jalutades leidsime lepatriinu. Kolmanda päeva õhtul koju jõudes oli tunne ootamatult hea – enam ei pidanud sööma. Aga kui nälg lõpuks peale tuli, sai kapist võtta maalt kaasa pakitud head-paremat.

Järgmisel õhtul oli kavas juba harjumuspäraseks saanud loeng Ungari renessansist, seekord teemaks kuningas Mátyási kirjavahetus. Sellega oli lühike koolivaheaeg läbi. Kevadsemestri teine pool algas kohe hoogsalt külalisõppejõuga, kellele tänukinki ostes ma neljapäeva öösel Ungari rahvusteatri ette õlut jooma ja jäätist sööma sattusin. Mulle see koht küll meeldib, öeldagu mis tahes. Ainult vähe tuulevaiksem võinuks olla. Ilmselt sai mu tõbi sealt oma hakatuse.

Nädalavahetusel käisin kuningas Mátyási kroonimise 550. aastapäeva puhul renessansi panoptikumis, mis sel puhul oli soodushinnaga, ja tarbekunstimuuseumi majoolikanäitusel, mis on üks neljast suurest renessansinäitusest. Pühapäeval aga väntasin 17. linnaossa vaatama Johannes Paulus II värskelt pühitsetud kuju ja pärast seda Csömörisse, mis on väike küla Budapesti külje all. See oli mul juba tükk aega kinnisidee ja lõpuks jõudsin ka eesmärgini. Päris pikk sõit oli. Õhtul sain õhetusest aru, et ka päike oli kenasti peale hakanud.

Selle nädala tähtsündmus oli ühe armsa professori 80. sünnipäev. Selleks ajaks olin aga kahjuks juba üsna läbi omadega. Kardetavasti tuleb mul esimesel võimalusel lähemalt kokku puutuda Ungari tervishoiusüsteemiga, kui väga ma seda ka ei tahaks. Ja kõigi mu maksimalistlike plaanide kiuste pidin kogu nädalavahetuse toas passima, toitudes meest, Coldrexist ja teest, vaheldumisi suigutelles, kõrva valutades ja Szabó Magda vanasse kaevu piiludes.

 

Piiiiiiiiiiiiiiiiks

See oli praegu räme sajatus. Alla keskmise tervislik seisund ja absoluutselt mittemotiveeriv semestri avalöök tekitavad tahtmise vajuda kõrini sooja termaalvette. Tervise viis ilmselt tuul Tallinna lennujaamas, motivatsiooni aga tudengid, kes ei suvatsenud läbirääkimistele ilmuda. Nõnda ei andnudki tänane päev mulle mingit selgemat ettekujutust eeloleva semestri tunniplaanist. Küll aga olin ma muidu tegus. Näiteks osalesin filosoofiateaduskonna nõukogu valimistel, võitlesin terve õppetooli koosoleku aja unega (mina võitsin!), maksin gaasi- ja elektriarveid, organiseerisin kommunikatsiooni partnerülikooliga, keetsin kohvi, jõin kohvi, käisin kuulamas loengut Ungari renessansskunsti pärleist ja muud seesugust.

Perekonnaarhiivi jaoks sain palgatõendi, mis tunnistab, et eelmisel aastal teenisin ma üle miljoni. Paraku oli valuutaks forint. Minu tulude deklareerimise puändiks eelmisel aastal oli see, et maksin Ungari riigile peale. Ei saanudki aru, kas olen mina ülemakstud või on riik nii vaene, et tuleb teist tahes või tahtmata toetada. Lisaks annetasin veel ühe protsendi oma maksudest õppetooli hüvanguks. Sellesama õppetooli, kus ma ise paberit ja tahvlivildikaid ostan. Tänavu mõtlesin ornitoloogiat toetada. See läheb mulle vähemasti natuke korda.

Nädala lugu: Lovász Irén “Aranyágom”