Uksekäepide

Madalmaades on üks huvitav nähtus, mida ma parema vaste puudumisel nimetan keskaegseteks sotsiaalmajadeks (või siis sotsiaallinnaosaks, kui tahta täpsem olla). Hollandi keeles on nende nimi begijnhof, inglise/ prantsuse keeles béguinage. Tegemist oli tavaliselt linnaservas asuva suletud kommuuniga, kus elasid katoliiklastest naised (oli ka meeste béguinage’eid). Kuigi sealsed elanikud olid usklikud, elasid nad siiski ilmalikult, ei lausunud nunnatõotust,  pidasid end oma kätetööga ülal ja võisid ka maist vara omada. Sotsiaalne staatus ja varanduslik seis ei omanud tähtsust. Sellised kommuunid hakkasid tekkima 12.-13. sajandil, ristisõdade aegu. Loogiline põhjendus tundub olevat see, et sõdades sai palju mehi hukka, naistel oli koos kergem hakkama saada ja end kaitsta. Kloostrielu oleks rahutute aegade eest samuti varju pakkunud, kuid sealsed ranged reeglid ei tundunud ilmselt just eriti kutsuvad ja takistuseks oli teatava maise rikkuse olemasolu mõnda kloostrisse asumise tingimusena. Paljud sellistest linnaosadest on säilinud (Antwerpenis, Mechelenis, Leuvenis, Brügges, Gentis, Amsterdamis) ja nad kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja. W. oli mulle Mechelenis suurepärane giid ja viis mind tuurile keskaegsesse linnaossa. Selle üsna kitsastel tänavatel on armsad madalad telliskivimajakesed, lahedate uksekoputite ja orvakestega uste kohal. Inimesi eriti näha ei olnud (kuigi see on ikka täitsa asustatud ja need üksikud, kes vastu tulid, ütlesid sõbralikult tere), kuid hoolimata kodu tänava eest kaitsvatest müüridest ja välisele maailmale justkui selja pööranud fassaadidest jättis see kant armsa ja õdusa mulje – need on need punased telliskivid, vanad uksed, õitsevad lilled, laternad, pühakute kujukesed orvades. Loodetavasti avaneb mul võimalus ka teisi Belgia ja ka Hollandi sotsiaallinnaosi külastada;)

Illustratsiooniks üks lahe uksekäepide sealtsamast. Rohkem pilte ma ei viitsi siia laadida.