november 2007



Kuna eelmine nädalavahetus sai suuresti maha magatud, siis sellel nädalal oli jõudu ja jaksu rohkem. Sestap veetsin esmaspäeva õhtu Vanessaga kinos. Täitsa tore oli. Kirsiga järgnenud veinilonks oli ka omamoodi põnev ja a sellest ma räägin veel kaua legende. Igatahes lisandus meid-on-välja-visatud-nimekirja Claro, mis teataval põhjusel on muutunud uueks lemmikuks. Samas, oli ka põhjust tähistada, ühele projektile on elu sisse puhutud. Teisipäev sai veedetud sisutihedalt. Kohvik ja tee, kohvik ja Kadri, kohvik ja kino. Pean ütlema, et seekordne film oli täitsa veidralt hea. Ikkagi ungarlase lavastatud, mis siis, et ameeriklastega. Vaadake ka. Kesknädala õhtu möödus väikese hirmuvärina all. Nimelt oli vaja järjekordselt sisustada kaasmaalase aega, kes juhtumisi oli Bp-sse sattunud. Minu jaoks oli vähemalt see kasulik tutvus, ehk tuleb sellest veel tööalaselt abi. Hirmuvärinate põhjustamisega sai hakkama üks meie kaunitest frivoolitaridest, kes lihtsalt põrandale prantsatas. Välja lõi mu noorsootöötaja veri, kuid kuna tol õhtul ei olnud erilist tuju olla kasvataja, kadusime Kirsiga kähku. Neljapäev hõlmas endas selle nädala suursündmust: tatraputru. Jah, me tõesti leidsime seda ja nautisime. Ma pole elus nii head tartaputru söönud! :) Ja reede õhtu möödus jälle veiniklaasi taga hungaroloogide rasket elu arutades, naerdes ja naljatades, tantsides. Plaanist vältida Szimplat ei saanud asja, aga ma olen äärmiselt rahul endaga, leti ääres küsisin ma vett :) Mingit soomlannat rõõmustasin Marianne kommiga, Pieroga panime paika millegipärast pulmakuupäeva (see oli 19 minutit tagasi, ma jäin hiljaks!!) ning teel koju arutas meie ees kõndiv seltskond, et tea, mis keelt nad ka räägivad. Vastust nad muidugi kuulsid kohe. Eriti veider, et eesti keele peale röögatas üks noormees: Frank ja Wendy! Noh, on jah Eesti oma, ma tean küll :) Aga vähemalt on sel filmil üks ungarlasest austaja olemas, hästi tehtud. Film ise jõudis kuu aega tagasi Ungari kinolevisse, esimene film peale Viimset reliikviat üldse, mida siinmail kinolevitatakse.

Advertisements

Lugu sõprusest

Ku Van ja Van Tan olid lapsest peale sõbrad: koos mängisid, koos lustisid ja abistasid alati üksteist kõiges. Kõik, kes neid koos nägid, panid imeks, kuivõrd tugev oli nende sõprus. Juhtus nii, et Ku Van andis esimesena oma eksamid edukalt ära ja ta määrati kaugesse provintsi valitsusametnikuks. Sõbrad jätsid üksteisega hüvasti ja Ku Van lahkus. Mitu kuud läks mööda ja Van Tan asutas end sõbrale külla minema. Kohale jõudes märkas ta, kui raske on sõbra jutule pääseda. Ku Van oli käskinud oma teenijatel mitte kedagi enne sisse lasta, kui see koos meeleheaga märkab tulla. Kui Van Tan ukse taha jõudis ja teenija nägi, et ta tühjade kätega tuleb, ei lasknud ta teda tähtsa valitsusametniku jutule. Ütles vaid, et tollel on lõpmata palju tööd. Ka järgmisel korral keelduti teda sisse laskmast ja seletati, et kellel meelehead kaasas pole – sisse lihtsalt ei saa. Van Tan läks turule ja ostis küpsetatud seapõrsa, kattis selle siidise linaga ja asus kolmandat korda sõbra juurde teele. Teenija, nähes meest kingitusega tulemas, avas talle ukse ja lasi sisse. Kui Ku Van sisenes, tundis Van Tan ta vaevu ära. Uhked rõivad, kalliskivid siin ja seal, nina uhkelt püsti. Rõõmsalt tõttas Van Tan sõbrale vastu, see osutas aga põrandale, nõudes seisusekohast kummardust. Van Tan aga pööras oma austava kummarduse seapõrsa poole ja lausus.

“Oo vägevaim, ma tervitan sind ja olgu minu lugupidamine sinuga!”

“Mida sa teed?” päris Ku Van imestunult.

“Ma pööran oma austava kummarduse kõige vägevama poole siin ruumis. Tema oli see, kelle abiga ma siia ruumi üldse sain. Tema avas mulle uksed minu sõbra külastamise jaoks ja temast vägevamat siin ruumis ei ole…”

 

Hiina muinasjutt


Ma saan aru küll, et ma olen eestlane, aga see ei tähenda, et ma tingimata ka eskimo oleks. Vana lugu, et ma hull külmavares olen ning alati kolme tekiga magan, sõltumata aastaajast, aga see siin hakkab juba normaalsuse piire ületama. Õdusa ajaveetmise asemel kodus logelen ma mööda kohvikuid, kuna seal on lihtsalt soojem. Kui ikka pooleteise kuu jooksul korteris kütet tööle ei saada, siis on midagi jama. Aga, ehk ikka ei ole ka, tegu ju siiski Ungariga. Olgu, mõistan, oktoobris ma veel ise ei tahtnud ja polnud eriti kodus ka, aga nüüd oleks juba nagu vaja. Esimene lumi on korra kiirelt üle Bp libisenud, tuul on läbilõikavalt külm ning kivimajad on ikka kivimajad. Või on ehk asi selles, et kohalik ajaarvamine on veidi teine ning kui lund sajab, siis on veel kohalikel aega küll ning millegipärast ei muretseta? Egas miskit, tõmban villasokid varba otsa, panen kaks kampsunit selga, haaran laualt teetassi, kobin teki alla ning loodan edasi.

Muidu läheb kõik vanaviisi, peaaegu. Kõik mu lemmikmehed olid nädalavahetusel Bp-s – Fatih, Ale, JB, aint Piero oli kuskile kadunud. Ei hakka üldse mainimagi, kui kodune ja tavaline kõik oli. Lihtsalt hea. Ja Zoli vedas meid millegipärast karaoket laulma. Ning me millegipärast laulsime ka.. Oli see nüüd Heleni ja Kauri süü või hoopis vanilje mõju ning rõõm seltskonnast, mine võta kinni. Igastahes on kindel, et sõbrad on parim seltskond heaks tujuks.


Kas te olete kunagi kuulnud mind vingumas selle üle, kuidas Balassi on nõme ja ma vihkan seda südamepõhjani? Minu rahulolematus koolipäeva alguse üle ei kuulu kommentaarimisele, pärast seda aastat ma unustan ära, et enne kella 9 hommikul üldse mingi aeg on. See välja arvatud, olen ma enamasti täitsa rõõmus. Kui ma just parasjagu kuri pole.  Näiteks selliste asjade pihta.

Täna ma veetsin oma elu kõige kasutumad poolteist tundi tõlkeseminaris (mitte ilukirjanduse omas, selles teises), kus teemaks oli, ülla-ülla, tekstitöötlus. Kui igavuse kätte saab ära surra, siis ma olin päris lähedal. Parimate pärlite hulka kuulus muuhulgas: kuidas sisse lülitada nonprinting märke (tühikud ja enterid, eks), hailaitida ja – see on mu lemmik – kopida-peistida ja milleks see kasulik on. Üks nendest ühest ja poolest asjast, mida ma actually uut teada sain, olid ungarikeelsed käskude ja menüüde nimed. Kulub ära, kui õpetaja jälle tööjuhendis ungari keeles üht, inglise keeles teist kirjutab. Ülejäänud pool oli see, mida ma tarviduse korral ise ka oskaks üles otsida. Kusjuures osadel inimestel tekkis probleem juba sellega, kui toolbar korraga näha ei olnud, siis nad vaesekesed lihtsalt ei leidnud vajalike nuppe üles. Mai või, metsa. Kas tõesti teistes riikides koolis ei ole arvutiõpetust? Otse loomulikult pole õpetaja midagi openofficest kuulnud, arvake ära mis softi me kasutasime. Ta vajus näost täitsa ära, kui ma esimest korda oo-d mainisin. Tõlkemälust ma ei hakka üldse rääkimagi.

Nojah, võibolla peab arvesse võtma seda itinduse edetabelit, milles Ungari oli Kreeka järel teisel kohal. Tagantpoolt vaadates muidugi.  Võibolla meie tõlkeõpetaja ongi üle prahi, ainult ma ei oska seda hinnata. When in Rome, do like Romans do. Jajah, nagu ungarlased oma itimajandusega. Ma arvan, et ma sain täna oma esimese halli karva.

Nojah, ega see nüüd mingi päris ralli ei ole ka, kui nüüd üdini aus olla, rohkem nagu triatlon või murdmaajooks. Harjutamine aga teeb meistriks, kirjandites hakkab vigu juba vähemaks jääma. Jooksmist ei armasta ma sellegipoolest.

Teie

Kooli Nohik


Viimased nädalad on üsna palavikulised olnud. Peale suuri tähtpäevapidustusi saabus kohe väike Rutt Tartust kohvriga, mille kaalust pool oli mõeldud mulle ja Kirsile. Ikka sünnipäevanänni ja niisama maiustamist. Ohh, mida me küll teeks ilma abipakkideta. Kuigi, tõsi ta ju on, et päris näljahäda Ungaris siiski ei valitse. Ruti saabumist oli kohe vaja suurejooneliselt tähistada mõnusa õhtusöögiga ja seejärel väikese veiniga. No nagu tavaks ikka.

Seejärel möödus töökas nädal Balatoni ääres veidikese vihma, mõningase veini, natukese paalinka ja rohke vandumise saatel. Kohtumine kirjanikuhärraga möödus rahulikumas toonis ja rohkete vabandamistega, teadagi, naiste seltskond. Ega igal pool ikka ei sünni. Raisk. Järve äärest jäi külge rohke teetarbimise komme, mis püsib tänapäevani.

Ja nagu mujalgi mainitud, väisas sel ajal Budapesti kamp frivoolitare. Kõik täpselt sama frivoolsed kui varemgi. Et vanad head ajad ei ununeks, sai külastatud armsaks saanud kohti, ajada törts ärijuttu ning tuletada meelde.. trikke.

Rutt oli tegelikult nii ülbe, et jäi veel üheks nädalaks. Ei tea ise ka, mismoodi ma selle üle elasin :P Mine metsa, Rutt, sellise jutu peale! Tegusid sai tehtud iga päev. Küll kondasime me ühest poest teise, neiu Tartust tühjendas kohalike eest poode hirmuäratava kiirusega. Õhtud möödusid teetades, olgu siis kodus või teemajas. Muidugi teemaja teele järgnes paras hulk üht teist valuvaigistavat szesészitalit.

Seiklesime korra Bp-st väljaspoole, avastasime Egeri basiilikat ning kindlust, jalutasime vihmas mööda linnatänavaid ning lõppeks nautisime maailma parimat valget hõõgveini. Puhus sooja varvastesse küll.

Suht palju läks tavalises rütmis – neljapäevane pidu lõppes reedel, kui normaalsed inimesed juba 1) ärkasid 2) hakkasid tööle minema 3) töötasidki juba. Samas, ega muud ei ootakski mõnusalt taaskohtumispeolt Piero ja tema sõpradega. Kirsi muidugi ei unustanud meid noomimast, et pagan, suhelge ungari keeles. Ma luban, järgmine kord proovime.

Jaaaaa, mis oli muidugi kõige naljakam selle nädala juures. Kokkusattumised. Esmalt kohtusin juhuslikult oma vana rühmakaaslasega BBIst, oh seda rõõmu ja üllatust. Teiseks õpetussõnad: mine itaallastega Szimplasse, näed nalja. Ehk siis: kolmapäeva õhtul istus minu ja Ruti poole seljaga mees punase t-särgiga. Kas sa Vormsi Ennu tead? Ma küsisin. Ei teadnud. Sõber olevat särgi kinkinud ja ise puhas ungarlane. Sõbra nimi oli Kaupo. Nii et ole tervitatud, hää inimene, kes sa meile Bp-sse elevust saatsid. Järgmine õhtu, tegevuspaik sama, seltskond ka, laud ainult teine. Jällegi istub eemal mingi kutt, punase t-särgiga, mis reklaamis Depeche Mode´i baari Tallinnas, ilusti aadress kirjas ja puha. Eestlane? Sugugi mitte, austraallane. Särgid said Tallinnas otsa ja puhast oli vaja, seesinane nägi kobe välja. Egas midagi, oli tore tutvuda. Head reisi mööda Euroopat!

Reede läks suuresti mööda linna tormamise alla: pood-kohvik-naabrinaised ja vein-hea seltskond hea muusikaga/jalutuskäik Doonau lähistel. Kes mida tegi, mõelge ise välja. Igatahes mina jõudsin veel korterit koristada, enne kui Rutt saabus. Mul oli vahepeal juba paanika, et ta on ära röövitud vms, kott ja raamatud mööda korterit laiali, sall rippus nukralt toolileenil. Õnneks hoiti teda hästi.

Ja siis läkski ta ära :S Nüüd on kohe kuidagi rahulik olla, suur möllumutt nagu Rutt oli, eksole :) Aga ega siis mina ei märka paigal istuda, mul oli vaja kohe Münchenisse põrutada. Täitsa vahva oli, ehkki teinekord tuletage mulle meelde, et ma enam seda ei katsetaks. Tõesti ei viitsi nii kaua rongiga loksuda. Või noh, kui just jälle tasuta saab (A) Igatahes pole mul õrna aimugi, mis imeasju mulle näidati, oli kirik ja vanalinn ja lossipark ja palee ja väravad ja jõgi ja.. tähtsamad asjad ilmselt ikka. Ja ohh rõõmu, ma sain isegi sain aru saksa keelest. Midagi on siiski vist kuskil säilinud.

Paistab, et väsitav rongisõit ei loe mu seltskonnaelule suurt midagi. Aga teinekord olen targem ning ei kutsu kedagi vanakest nautima, kui järgmine päev algab varahommikul. Kui, siis ainult inimese, kel on päike silmades.


Tõeline sõber ütleb alati, kus on linna parim raamatupood. Soproni meeleolukaim raamatusalong on kohe raudteejaama kõrval. Selles mängib mõnus muusika, saab jalga puhata ja nii uusi kui vanemaid raamatuid-ajakirju lehitseda. Kiusatusi on seal palju, aga õnneks või kahjuks seavad igasugu ainelised olud ihadele oma piirid. Sestap tõin Sopronist endale vaid kaks tükki ungari kirjandust, ühe Szabó Magda ja teise Fekete Istváni sulest. Selle teise sain ühest vanalinna antikvaariumist talviseks lugemiseks (juhul kui mul enne piisavalt muud lugemist jagub). Sügisene Sopron on mõnusalt turistivaba, pakub hingamisruumi ja keskaja hõngu, rahulikku kulgemismeeleolu ja üllatusi ka. Kirikutest meeldis mulle enim Szent Mihály, kuigi ka Kitsekirik on päris imposantne. Kohvitada on tore Liszti salongis. Sealt tõime kaasa teed, et pikkadel talveõhtutel tööst väsinud pead klaarida. Ja nii head fröccsi kui Soproni raudteejaamas ei ole ma saanud üheski Budapesti kõrtsis. Minu jaoks tegid selle päeva eriti toredaks reisikaaslased. Üks hea törts sooja juttu on ikka suur asi!