ehk depressiivne Eesti väikelinn teine Eesti

Akna taga linnusöögimaja rasvatihaste, koduvarblaste, suur-kirjurähni ja nagu erakorraline harrastusornitoloogide nõukogu tuvastas, puukoristajaga.

Poes võib koti rahulikult ukse juurde riiulisse jätta ja selles lahkudes taas näppu haarata.

Lapse võib südamerahuga lasta murule müttama, kõige hullem, mis juhtub, on porised riided, mitte koeraekskrement või kärvanud vares.

Akna taga kostab enamasti vaikus või kuke kiremine või linnulaul või Elmar naabriõues.

Praksuvad puud pliidi all ja ahjusoe tuba.

Naabrid ütlevad üksteisele tere.

Saab lehti riisuda.

Advertisements

Tänase päeva puhul on paslik esitleda ainulaadset hetke Eesti lähiajaloost. Sellel erakordsel fotol on jäädvustatud üks neist kolmest sekundist, mil pealinna kaunistas konkureeriv Vabaduse sammas. Igal juhul on see vaieldamatult kaunim ja maitsekam kui praegune klaasist junn. Ma ei ütle seda sugugi sellepärast, et tagasihoidlik väike mina oma usinate käekestega oli asja juures tegev, aga igaüks saab ju aru, et Tšehhi kristallist ei ole ehedale Eesti käsitööle võistlejat.

Patriootlike tervitustega.

PS Thatcher, Rahvusvahelise Nabauuringute Instituudi peaspetsialist, tähistas pidupäeva seisakuga, tõsi küll, veel veidi kõikuvaga ning hümni ajaks ei olnud tippvorm veel saabunud, kuid alati pole tähtis võit.


Ei teagi kohe, kuidas seda nüüd serveerida…see suur et….hakkasin mina siin kogemata eurovisjooni vaatama.  Oktoobrilapse  ausõna, et kogemata! (Mai saa öelda skaudi ausõna, pole kunagi skaut olnud.) Jooksvad kommentaarid Mardilt ja Andruselt ning Polaarkarult. Taustaks reibas veteran-rahvakunstnik Voldemar K.  Euromuusika on sama mage nagu ikka, paar ekipaaži on Rammsteini näinud ja tegid seda kordi haledamalt ehk ilma igasuguse dramaatilisuse  ja tulevärgita järele, entide etteaste magasin vist maha ja ilmselgelt olen ma liiga kaua välismaal olnud, sest kulutasin Eesti toetuseks 50 senti, eurosenti.  Omasid ikka peab ju toetama, onju. Ma lähen häbenen nüüd teleka ees väikse veiniga.


S. esindas soomlasi ja käis Brüsselis tšillimas. Jõime Mehhiko õlut (kuigi laias laastus on heaõluriik Belgia minu jaoks täielik raiskamine, sest kahjuks tehakse ka siin õllemaitselist õlut, mis ei meki pooltki nii hea kui vein või korralik mojito, vt ka rummibaar), tutvusime vaatamisväärsustega ja – kümme tugrikut perfektse ajastuse eest – käisime ehtsas Ungari tantsutoas. Seal saime kodust struudlit, ungari keelt rääkida, tantsida ja siseinfot, kust end muul ajal struudli ja salaamiga varustada saab (Vt ka nädalavahetuse turg, Place Jourdan).  Olgu öeldud, et pühapäeval kohe peale kukke ja pisut enne koitu läksimegi nimetatud turule ning toetasime tädisid. Järgmine kord proovin lángosi ka ära. Imeliste struudilõikudega varustatult läksime Eesti-Soome ühispere koerakest jalutama, tema esindas maailma kuklapoolt, vähemalt nime poolest,  ja pidasime üheskoos piknikku.

Peale struudlite ja tädikestega kohtumist muutus Brüssel mu jaoks äkitselt oluliselt sümpaatsemaks. Ja muide, Brüsselis on ka Balaton olemas, täpsemalt sellenimeline kõrts.  Otse loomulikult plaanin ma seda külastada.

Koera jalutamast tulles nägin metroos ühte poissi, kellel oli varruka küljes Eesti lipp. Muidugi kargasin kohe ligi, et eestlane jah. Ehmatasin inimese ära, aga siiski selgus, et tegemist hoopis belglasega, kelle arvates käist originaalis kaunistanud Saksa lipp ei ole pooltki nii ilus kui Eesti oma, mistõttu esimene tuli välja vahetada.

Seoses ungari keele rääkimisega (taandarenen, mis mühiseb), minu prantsuse keele rühmas käib üks Rumeenia ungarlane, aga ta jääb kogu aeg hiljaks, kohal olles sahmib ja tsekkab vahepeal feissbukki, nii et ma aiman, et me suurteks sõpradeks ei saa. Aga täna selgus, et olen juba kuu aega käinud ühel kursusel ühe saksa-ungari poisiga (ema sakslanna, isa ungarlane), igatahes me jõudsime juba rääkida soomeugri keeltest, Budapestist jms.

S. rebis kildu nagu alati, aga mu mälu on ju tavapäraselt hiilgav, nii et mul õnneks ei ole enam midagi meeles. S.-i tervitused andsin ka juba teisel päeval üle. Ma arvan, see on mul spagettide söömisest.

Mingil müstilisel viisil on siia võimalik jõuda otsinguga “järgmine peatus haud”. Ma loodan, et siiski mitte veel niipea.

EDIT: minu hilinenud juubeldused revolutsiooni aastapäeva puhul, palju õnne K.-le ja ei, ma ei viitsi püha Pätriku puhul jooma minna.


PÖFF – Pimedate Ööde Filmifestival, 12.11 – 6.12 2009,  erinevad linnad, Eesti

BIFFF – Brussels International Fantastic Films Festival, 8. – 20. 04 2010, Brüssel, Belgia

Logod on loomulikult pärit festivalide kodukalt.


collage

Ühesõnaga, asjalugu on selline, et kolmapäeval on mul ülikoolis Euroopa päev, kus ma koos ühe teise eestlasega Eestist ja Tartut tutvustan. Ühe asjana on meil plaanis rubriik “Nagu kaks tilka vett”. Kuna Belgias on koomiksid väga populaarsed, siis tahaks ühe “tilgana” kasutada vast üht tuntumat siinset  koomiksitegelast Tintini, aga mul ei tule pähe (loe: silma ette) ühtegi Eesti lasteraamatutegelast või kedagi. Nii et kallid lugejad, jagage ideid! Kelle moodi need tegelased teie meelest välja näevad?

Teine variant on smurfitilk, teate küll need sinised tegelased. Mina sain igatahes üllatusega teada, et nad on belglased;)

Kui kellelgi on veel mõni hea idee selle rubriigi jaoks – kuidas Eestit ja Belgiat läbi huumoriprisma võrrelda/ seostada – siis andke aga teada. Tasuks minu suurim tänu ja surematu au ja kuulsus.

Lisaks palun hoida pöidlaid, et kodanik homme õigel ajal Luxist tagasi jõuaks ja me saaks minna Metsatölli kontsertile.

Muidu on padusadu, tööikaldus, Pipi Pikksukk, kellest on saanud printsess Fifi, natuke meelepaha ja natuke elevust.