aprill 2011



Suvitushooaeg Balatoni ääres toob endaga kaasa traditsioonilised toidud ja toimingud. Toitudest on jõuliselt esindatud hõbeheik, mis nädalase tõlkeseminari vältel pälvis vaat et rohkemgi tähelepanu kui tõlkuvad tekstid. (Tegelikult rügasime muidugi kohusetundlikult töödki teha ega löönud päevast päeva luuslanki ega isegi heiki mitte.) Et heik on kala, ei hooli me sellest suuremat, küll aga võis nädala jooksul kuulda kummalisi ungari-eesti segalauseid, mis kõik nimetatud tegelast sisaldasid. Ungari keeles on kala nimeks hekk.

“Balatoni ääres küpsetatakse hekki.”

“On näha jah, et sul on ainult hekk peas.”

“Hekk tunneb ennast kõhus üksi.”

Ja nii edasi.

See aasta jääb aga meelde oma rõkkava linnukoori, aias luusivate usside ja laevatamishooaja avapidustusega. Meil oli tore võimalus teha minu jaoks esimene laevasõit armsa Järve imelist värvi veel. Alles õhtul sain aru, et päike tõepoolest võttis meid ka, mitte ainult meie päikest. Ja jäätis on siin ka väga maitsev. Jään ootama järgmist korda.

Advertisements

Armas ristirahvas, meeleolukat ristilöömist!