august 2007



-Tervisi dekaanilt-

2007. szeptember 1-jéig tartanak a felújítási munkálatok az ELTE BTK kampuszán

Mivel 2007. szeptember 1-jéig tartó közműfelújítás miatt a kampusz belső úthálózata építési terület, ezért nemcsak a parkolás lehetetlen, hanem a helyre nem állított felülteken való átjárás is veszélyes és tilos. Nyomatékosan kérem kollégáimat, hogy az alább megadott útvonalon, az utcafront felől közelítsék meg az épületeket.

 

Épület

Megközelítés

Múzeum krt. 6-8

a Múzeum krt. felől

Múzeum krt. 4

a Múzeum krt. felől

Múzeum krt. 4/A (Ifjúsági épület)

a Múzeum krt. felől

B épület

az East-West parkoló

vagy a Rákóczi úti bejárat felől

C épület

az East-West parkoló

vagy a Rákóczi úti bejárat felől

I épület

a Puskin utcai bejárat felől

D épület

a Puskin utcai bejárat felől

F épület

a Puskin utcai bejárat felől

Rákóczi úti épület

a Rákóczi út felől

 Lihtsalt teadmiseks – mina sellesse tärminisse ei usu. Kuidas teie?

Advertisements

Mulle küll meeldib, kui keset (minu jaoks) suvalist Helsinki tänavat jalutab Sonja vastu. Tücsiga. Santeri korteris tuleb hea uni, kasvõi pooleks tunniks. Tukastamine rokib.


Sest ega reisil rahvatantsufestivalile, festivalil ja teel tagasi pole kellelgi aega ega tahtmist magada. Festar toimus Egeris. Tartu ülikooli rahvakunstiansambli esindus (sega- ja naisrühm) sattus sinna minu mahitusel. Viimasel hetkel otsustasin rühmaga ise ka ühineda, et Ungaris turistida või nii. Vale vastus. Tegelikult kujunes reis töiseks. Viga võis mu arvestustesse sisse tulla juba siis, kui ma läksin enne minekut Tartusse vaatama, kuidas nad trenni teevad. Vaatamisest sai osalemine. Oli vaja tantsida ja laulda. Sellest viimasest sain trauma.

Algas kõik ilusti, saime oma rühmale Attila-nimelise saatja, kes oli mu esimene sellenimeline tuttav. Osutus üpris talutavaks tüübiks, kuigi ta kasutas järjekindlalt ära seda, et keegi seltskonnas ungari keelt tönkab, ega suvatsenud väga inglise keeles kommunikeeruda.

Saabusime Egerisse Püha Istvani päeva öösel, kui ilutulestik oli kuuldavasti juba lõppenud, ja seadsime end sisse Püha Hedvigi kolleegiumis, mille kodukorras oli kirjas muuhulgas ka see, et hoonesse ei tohi viia alkoholi ja kui keegi rühmast tabatakse vägijookide tarbimiselt, rakendatakse sanktsioonina kogu kollektiivi diskvalifitseerimist. Sestap tuli juua vabas õhus, mis oli meile isegi rohkem meelt mööda, kuigi oma veinivaate hoiustati ikkagi selle maja katuse all.

Üldiselt jäi mulle mulje, et rühm tundis end hästi ja kogu vastutus veeres mingil hetkel minule. Rabasin ka, lootuses, et neile Ungarist ikka hää emotsioon hinge jääks. Parimad hetked olid need, kui õhtuhämaruses sai jälle hingata, juttu ajada ja kohalikega tantsida. Esinemised läksid ka kenasti, sest jooksvalt saime õnneks kokkuleppele, milliseid tantse ja missuguses järjekorras esitada. Üles astuda tuli korduvalt, sest eestlasi kui vana töörahvast kasutati korduvalt, samas kui igal piduõhtul kõnedes väljahõigatud Läti rühma meil näha ei õnnestunudki. Viimasel õhtul uurisin Attila käest, kas see rühm eksisteeris või oli tegemist fantoomrühmaga. Selgus, et neid oli rahvale näidatud siis kui eestlased maale kultuuri viima küüditati. Ka maal oli tore. Viisakusevahtused kohaliku linnapeaga ja túros rétes olid selle väljasõidu naelad. Esimene oli päris kena ja teine väga maitsev. Pärast viidi meid ka veinikeldrisse, mille maniakaalne perenaine tahtis kõigile veini kõrisse soristada ja rakendas mind enesestmõistetavalt tõlgina. Selle tasuks kinkis ta mulle küll veini, mis on mõneti kergendav asjaolu. Veini läks meil järgmisel õhtul vaja, et näha inimeste tõelist loomust. See oli nii kole kui naljakas. Kolenaljakas. In vino veritas.

lk.jpg

Ja loomulikult ei puudunud ka traditsioonilised asjad, nagu Egeri kindluse külastamine, minareti tippu ronimine ja öine hulkumine. Miskolc-Tapolcas käisime ka. Bussijuhti rõõmustas eriti tagasitulek läbi Bükki. Sai rallida, nii et paha hakkas. Mõnel reisijal ka.

Selgus, et bulgaaria tantsijad on väsimatud, et india mehed on koledad ja tiirased, et sitsiilia ei üllata millegagi ja et eestlased peavad kõige täpsemini kinni etteantud ajapiiridest.

Pärast kolme väga kuuma ja tantsulist päeva Egeris läksime edasi Budapesti, kus saime super suurepärase linnaekskursiooni minu Õpetajalt, kes vaatamata vähem kui 24-tunnisele etteteatamisele oli nõus mind aitama. Hea on tunda, et ma kellelegi korda lähen. Pärast kohustuslikku lossimäe ja Gellerti mäe külastust viisin tantsijad hostelisse. See oli väga seikluslik teekond. Küsige teinekord suuliselt, seda kirja panna ei ole mul tuju. Aga pärast seda, kui ka bürokraatiamasin oli oma töö teinud, võtsin oma 40-kilogrammise kohvri, istusin bussi number 7 ja läksin kahe öömajalisega koju. Õnneks oli üks neist poiss, kes vastutulelikult mu raamatud kolmandale tiris. Siis sõime linnas pannkooki ja tegin neile eratuuri ka veel. Õhtuks imbusid kõik minu juurde korterisse, kust ma nad veinisele jalutuskäigule tüürisin, haarates tee peal veel oma lemmikkiirtoitu. Mõnus oli. Lõpetasime Gellerti hotelli ees purskkaevu juures. Muide, seal pole enam Eesti lippu maja ees.

Järgmisel hommikul ootas mind ees veel paar lahendamist vajavat probleemi. Pärast seda, kui buss oli lõpuks linnast välja saanud, vajusin tagapingil väljateenitud unne, aeg-ajalt passi näitamiseks ning kellaaja ja koha järele pärides ärgates. Teeksin seda kõike ilmselt uuesti. Elu on seiklus.


Kes ütles, et aeg jookseb? Tal oli tuline õigus. Aga aega saab maha võtta. Parim moodus selleks on väisata Tartut. Seal on kohvikud ilusate poiste, suurte suhkrutükkide ja sõpradega. On möödunud terve igavik sellest ajast, kui viimati sai nendega Aliast või Monopoli mängitud. Ruti koogitükid on endiselt võrratud. Emajõgi ei ole öösel külm. Isegi siis, kui taevas pillub äikest ja mina jões ei uju. Supilinn on endiselt mõnusalt mudane ning noored teevad jõe ääres lõket ning romantikat. Ja kui Pärnus pakutakse kaminat ning jäätist, ei saa ju ometigi kurta. Eriti veel mitte siis, kui lõpuks tõesti elusalt koju jõuad (loe: kolmest bussist kaks lagunes teel). Ma ei kurdagi. Never.


Ega igav ei ole olnud küll. Korra sai Tartust läbi astutud, kiire deit kõigi oluliste inimestega, sama vana jama Seiluga. Kiire tripp Tallinna ja Stroomi randa, seiklused öises linnas (loe teistest blogidest), mitte nii põnev trett Eesti kluppi, küll aga mõnus hommik Kristiinaga. Öelge veel, et Bp ei liida inimesi :) Tallinnast Otiga Eestimaad avastama, ehk siis tegelikult Ülgaste koopad ja Jägala juga. Seejärel väike Johni sünna, mis tipnes indiaanisauna ja öise jõega. Ning koogile kirsiks minu kallis Marilin, kes oli küll viimane inimene, keda ma seal oodata oskasin. Hea oli pikutada magamiskotis tähistaeva all ja püüda langevaid tähti ja rääkida. Ma jään sind igatsema.. Või oli kirsiks hoopis see, et külmkapp lendas ümber ja mulle lubati osava teesklemise eest medal anda? John, tuleta seda soniga poisile meelde. Ja siis muidugi Dagö, mis ei vaja kommentaare. Aga et kotte ei peaks veel lahti pakkima, tuli käia ÕMi kokkutulekul Pilistveres. Vägagi vonks üritus, peaaegu. Vähemalt viinapudeleid meie seekord ei leidnud. Aga ega ei saagi leida, kui metsas joomas käiakse. Ilm oli kuum ja päikesekiisule meele järgi. Muud üritused ka. On ju ikka hea tunne küll, kui vaatad tähistaevast, kuulad Chalice´i laulmas Minu inimesi ja taevast valgustab ilutulestik. Ja kui viimasel päeval öeldakse, et suvi ongi läbi, hakkad mõtlema, et nii ongi. Suvi on kohekohe läbi. Aitäh, kallid sõbrad ja noored, et veetsite selle suve minuga. Teie olete minu Selle Suve Mälestus. Ma hakkan kohekohe kohvrit pakkima, lennukipiletid juba taskus.

Ning Timo ongi piisavalt hull inimene, et tulla Eestisse, võtta sõbralt jalgratas ning vändata mulle öösel külla. Uskumatu, aga parim.


Olen jah joodik. Nüüd peaks juba kõik seda teadma. Ja kes enne ei teadnud, see sai nüüd seda blogi lugedes teada, et maailmas on üks joodik rohkem. Ja lennukisse ma pudelit nagunii ei vii, sest need olen selleks ajaks juba kohvris bussiga ära VIINud.

Aga homme lähen Kanepisse Viinadele külla. Ilma naljata. Nii et see on mul geenides :P


Kuivõrd ma kirjutada üldse ei viitsi, siis vaadake parem seda nunnukest.

Aga muidu on kõik täitsa broo (õige eestlane ütleks muidugi, et ei saa kurta, muidu äkki keegi veel arvab, et läheb liiga hästi). Lihtsalt info mõttes – viisaastakuplaanide selle suve sisse mahtuv osa on sajaprotsendiliselt täidetud. Ma arvan. Kui Budapesti tagasi jõuan, siis vaatan järele. Meil on ukse peal nimekiri.

Järgmine lehekülg »