Ebafrivoolsuse etalon

Maha sadas esimene millimeeter lund. Ning metsik lumi, mis sulab ainuüksi vaatamisest, tõi tänavatele lademetes soola. Ehk siis libedusetõrje Ungari moodi: sega vihma soolaga, saad mere. Kus võiks kalad (loe: sprotid) ujuda.

Kaladest rääkides, me panime neile nimed ka. Et ikka aru saaks, kes on kes ja kes kellega sebib. Nimeraamatut ei kasutanud, vaid saime nimed hoopis Sõpradest. Saage tuttavaks: põhjakoristaja on Monica. Ilma temata oleks kalad endiselt “see täppidega kala” või “need pisikesed siblijad”.

Huvitavad ajaveetmisharjumused on meil. Mina lugesin läbi “Väikese printsi” umbkeelse variandi, L. sai Annega poole peale :D

Vihje: keeleväärakad ;)

No mai tea. Kell hakkab siinkandis kahe poole kiskuma ja H läheb magama. Praegu on päeva parim aeg! Ainult ma ei tea, millal ma siis tööd hakkan tegema, kui kool algab.  Sest et kool toimub tavaliselt minu uneajal ja lõpeb siis, kui ma ärkama hakkan. Sellise ühiskonnakorralduse tagajärjel võib öösel unigi peale tulla ju

Kalad ka magavad juba muidugi. Neil oli täna söögipäev, täis kõhuga tuleb hea uni.

Aga töö sai praeguseks tehtud ja preemiaks saab läti keele grammatikat ja vbl isegi natuke A Kis hercegit :)

Avasime pidulikult sprotid. Maitsesid head, kuigi alguses avaldasid vastupanu ja ei tahtnud välja tulla.

Padusadu!

Ja laupäeval minnakse Vittulasse. Muumistiilipidu tuleb. Igaüks sai tegelase vastavalt…ee endale. Santeri on Nuuskmõmmik (ideaalne, ma ütleks. Ma arvan, et see tegelane oligi oma ajast ees ja  tegelt ta kirjutatigi Santeri järgi). Mina kui pahur väike näriline, kobisen kui võimalust/ põhjust on, võin olla väike My. Ja H vist pidi olema Tusklik, sest me ei suutnud päris täpselt meelde tuletada, mis nägu olid hatifnatid. Koduvana, Ninni ega Salome ta igatahes kindlalt ei ole. Need osad+ dront Edvard on veel saadaval. Kostüüme me ei viitsi teha, see on siis nagu mõtteline stiilipidu.

PS See lindude küsimus on meil täitsa tõsine probleem siin jah. Et lind on siis misasi?

Kas lind on lind või lind on loom? Mis teie arvate? Sest siinmail käivad tulised vaidlused selle üle. Igasugune abi on teretulnud.

Järgmisena tuleb kindlasti vol4. Ehk nagu L. ütles: ja niimoodi kevadeni välja, nagu prantsuse kuningad. Mhmh, ikka paremaks läheb. Täna öösel ma ei maganud. Ilmselt ka edaspidistel öödel. Sest seina taga olev taadu norskab. Ja ta on seina taga. Ei tasu vist rääkidagi lampidest, milles pole pirne ja radikast, mis kukub seinalt kohe-kohe maha. Nett lastakse tuppa aint ühest august. Ning meile koliti nüüd kolmas neiu tuppa. Mis on meie ääretult luksuslikus villas igati tervitatav. Eriti sellisel juhul, kui toas on kaks riiulit, kappides ruumi pole, sest see eeldaks esmalt kappe eks. Rääkimata siis hommikustest vannitoajärjekordadest ja millest tahes. Ega ei olegi midagi öelda. Koolist visati kah juba kolm raamatut näkku, hakka aga tuupima. Tunniplaan pole paigas, aga tunnid toimuvad. Kus ja kes ja kuna, kes teab. Ajalooõpiku saime täna. Eksam oli eelmisel nädalal. Täna oli kursusetöö teema teatamise tähtaeg, aga tädi, kellele teatada, pole kunagi kohal. Mina otsida ka ei viitsi. A. keeletunnid on meie vanas toas, mitte ei mõista, miks ta sealt siis välja pidi kolima. Iroonia.

Nüüd lähen Miki Hiirt lugema.

Kui guugeldada läti keelt, unejuttu, naksitralle või kapten Tenkešit, leiab me blogi üles küll (nüüd oleks paras koht lisada veel populaarseid otsingumootori sõnu, mai tea, midagi pornograafilist näiteks).

Kui nüüd keegi veel korra tahab mu käest küsida, kas ma olin pisut arust ära, kui ungari keelt hakkasin õppima, siis näete ise, et sellest on kasu. Ega ma polegi veel Jeruusalemmas käinud jah. Vähemalt keelebarjääri ei teki.

Šokeeriv, tummakstegev, valus. Viimased päevad on möödunud kurbuseseguselt, pisar tõuseb silma ja uni saabub alles hetk enne valguse saabumist.

Me ei rääkinudki viimastel aastatel enam eriti sageli, vaid harva ja juhuslikult kohtusime, aga ikka oli samamoodi nagu me käiks alles koos koolis. Su huumor ja olemus oli ikka seesama, läbinisti sinulik. Me sinuga olime vist klassi aktiivsemad, kui midagi oli vaja ära teha, siis sa olid käpp, nii ideede kui tegudega. Päris mitu klassiõhtut läheb meie arvele, seinaleht ka. Mõtlesime ise etluskava moodi näidendi välja, I. oli veel Jüri Toomepuu ja me panime talle ujumismütsi pähe, et ta kiilakam välja näeks. Ükskord me olime sisse võetud ühest moosisest poistebändist. Ja me mõtlesime alati välja mingi viisi, kuidas meelitada vene keele õpetaja meile moraali lugema, et ei jääks aega koduseid töid kontrollida. Ja ma olin alati su peale kade, sest sul oli nii noor ema. Sa olid Sina. Alati. Asendamatult.

Just nüüd olen ma siin ega saa tulla Sinuga hüvasti jätma. Aga mõtted on seal. Hüvasti, armas Aire!

PS Kui siia satub mõni sopalehe ajakirjanik, siis paluks seda teksti mitte reprodutseerida, ei minu nõusolekul ega nõusolekuta.

Ei, see ei ole veel sugugi mitte läbi. Tõsi, eksam edukalt tehtud. Aga sellele järgnes kolimine uude tuppa. Mis oli emotsionaalne nullpunkt. Esmalt anti meile Alexandraga umbes tund, et välja kolida vanast toast. Ja siis kui me olime hullumeelse tempoga kõik vähegi võimatu ja võimaliku kokku pakkinud, selgus, et kahel tüdrukul on liiiga palju asju kahe peale. See on väike mure. Hoopis suurem ja masendavam oli uue toa välimus. Räpane. Rõvedalt rä-pa-ne. See tähendab, et nagu väkkkkkkk. Ainuke hea asi toa juures – vaade Buda várile, veidi viltuse külje alt. Kuid nüüd peaksin saama Heddale üle Bp lehvitada. Alustasime kolimist ja koristamist nelja ajal ja võitsime lahingu üheksa paiku. Kusjuures nii mõnigi asi tuleb homme üle koristada. Kahtlustan, et see tuba pole veel kunagi harja ja kühvlit näinud, rääkimata siis tuulutatud õhust, tolmulapist või torusiilidest. Alex ja mina küürisime vaheldumisi hambaharjaga põrandaplaate ja -liiste. Liialdamata. Dušiga pesime seinu, ma ohverdasin oma riideid tolmulappideks. Pagan, me leidsime riidekapist riisiteri. Mida veel?? Õige, A. leidis ühest voodist kondoome. Kasutatuid. Enam rõvedam ei saa olla.

Et kõigest sellest jamast eemale saada, tegime Leeloga pisikese jalutuskäigu ümber tiigi, soovitasime osadel paarikestel omale toa hankida ja siis maandusin Audriciga veiniklaasi taga. Ja homme tuleb ennastunustav päev spas. Elamus, meelerahu ja hea seltskond garanteeritud. Aitäh.

Nii mõnigi asi on vahepeal muutunud. Uuest aastast on saanud juba peaaegu vana ning mina olen jälle tagasi Bp-s. Kuid muidugi mitte vahejuhtumiteta. Seekord algasid mu seiklused juba Tartus, kui helistati ning teatati, et uups, sorri, laev Helsinkisse ei välju, mine teisega. Ok. Tehtud. Siis unustasin läpaka juhtme Tartusse ning ainus võimalus see tagasi saada – paar õnnetut tundi enne laeva väljumist. Siis mingi ärritav tädi laevas, kes õpetas kuidas ikka Soome tööturul asju peab ajama. Siis öö Soomes, magamata ja väsinud. Hommikul kiire telefonikõne takso saamiseks. Tunnistan, kell 5 ei ole ma veel võimeline soome keeles asju ajama. Muidu ajasin küll. Näete jah, kui tubli ikka olen :P Lennujaamas avastati, et oih, lennukil on tehniline rike. Lisaks muidugi tunnike sabatamist, et check-in teha. Et siis avastada, et kuulge, meil ei ole teie piletit andmebaasis. Kena lugu. Järgmine peatuspunkt München: tädi leti taga teatas, et sorri, me andsime su pileti ühele emmele, sina nüüd istu mujale. Mis siis ikka, arusaadav, et ema ja laps peaks koos reisima. Aga ega see veel lõpp polnud. Siis tuli ka lendu terve tunni edasi lükata, kuna lennikul jälle tehniline rike. Aitaks ehk? Peaaegu.  Kas ma ikka mainisin, et onu kõrvaltistmelt kallas oma kohvi mulle sülle? Või et külmkappi avades leidsin eest ilusa hallituse? A. oli külmkappi sulama jättes ukse kinni pannud. Ning mõni armas prussakas kaotas mulle oma südame. Täna ilmus mu ukse taha mutike, kes teatas: hey, lady, you’re out. Hakka aga pakkima. Me teeme teie toast klassiruumi. Hea ajastus. Enne vaheaega ju sellistele asjadele ei mõelda, ega. Nüüd ootan huviga, mis veel juhtub.