detsember 2006



Ma sain oma pangakaardid kätte. I´m back :)


Tegelikult peab mainima, et Eestis on täitsa tore. Andry lõikab vorsti. Suitsupõtra. Rutt seletab, et tema kolib Noarootsi ja saab neli last. Esialgu. Ja Kairit imestab, et tema poleks elu sees uskunud, et hakkab põdravorsti sööma. Kaie ja Mariliis läksid juba ära, aga nad on ikka super ;) Kaia, sinust tunneme puudust ja tõstame su terviseks siidriklaasi. Hehh, Kata oskab madjaruuli: hušveet. Rutt ütleb, et on kohustuslik mainida, et seekordne tibijõul toimub tema juures. Rohkem polevat vaja. Aga tõesti, te olete vahvad sõbrad ja ma armastan teid kõiki. Aitähh, et olete olemas.


Kujutage ette ühte sombust ja külma hommikut, kui oled ainult tund aega maganud. Äratus on 4.00. Head inimesed (st Helen ja Hedda) teevad hommikusöögiks sooja teed, sina värised mõne sooja andva allika ees. Ja siis tuleb kuri vajadus koju minna. Eestisse. Peaaegu et esimese metrooga. Silmad ei püsi lahti, aga välja tuleb ennast ajada. Edukalt. Kella kuueks oledki juba lennujaamas. Kõik toimingud tehtud, veedad lennujaamas aega ja lõbustad ennast tsirkusega, mida pakuvad jaapanlased, kes pole midagi kuulnud Euroopas kehtivatest turvanõuetest. Ehk teisisõnu, turvaonudel on tükk tegemist, et igasugu küünekääre ja lõhnaõlisid minema loopida. Ja oii, kuidas jaapanlased karjuvad nende peale. Väljas sajab veidike midagi, aga tuju on ilmast hoolimata hea. Kodu on ikkagi nii lähedal juba.

Ja siis ma sain teada, kus vikerkaar elab. Ta elab pealpool Budapesti pilvi. Ärkab ta, nagu kõik teisedki, oma hõõguvoranži sõbra lahke ja naerusuise tervituse peale. Vikerkaar naeratab talle kõigi oma tuhandete värvidega vastu. Nende kolmas kõige suurem sõber, härra Q viipab neile ja läheb magama. Rõhutan, kell seitse hommikul.

Ega ei saa öelda küll, et ma lund näinud pole. Hõljudes üle mingi riigi ja mägede, võis täitsa aru saada, et näe, selline ongi see lumi. Ei tea, millega tema küll oma aega sisustab, et ei saa küllagi tulla.

Peaks vist mainima, et nii Budapestis kui Münchenis uuriti ja puuriti mu passi kaua. Bp tädi tahtis isegi teist dokumenti. Ega ma muidugi kade ei ole. Aga ohh üllatust eksole, kui kõik passid ei näegi välja sellised, nagu Ungari oma. Ja täitsa imelik kohe, et pilt ei ole passi kleebitud ja sellest on punktiirversioon ka. Münchenis näiteks võttis onu lausa luubi ja näitas teisele onklile. Tule taevas appi, Euroopa Liit ja nii edasi. Ega ei paista välja küll. Kohati tuleb jube tahtmine teha kõigile käte ja jalgadega selgeks, et 1. ma räägin eesti keelt 2. Eesti on tõesti riik 3. ei, ma ei terrorist 4. kasutage moodsaid tehnikaimesid ja elu on kergem, näiteks proovige mõnikord internetti. Üllaülla, see on tõesti olemas. Või nagu mainis Eesti suursaadik Ungaris: keskmine ungarlane ei tuleks selle pealegi, et Skype vahendusel oma bakat kaitsta. Khmmm, täiendaks: keskmine ungarlane isegi ei tea, mis asi on internet, mis siis veel Skype. Nii et kallid kaasmaalased, ajage aga nina püsti, taguge omale rusikatega vastu rinda ja öelge: meie teame, oleme ja oskame. Me oleme parimad.

Ja päike paistab Münchenis endiselt. Kohe-kohe olen kodus.

Nojah, minu suur kohekohe plaan luhtus. Ma armastan selliseid hetki, kus otsid ja otsid ja otsid, aga mida pole, seda pole. Minul pole pangakaarte. Need jäid Heleni toredasse käekotti ja puhkavad hetkel Bp-s. Esialgne mõte oli, et võtaks siis kohe Vantaa lennujaama elamisloa. Õnneks on olemas sõpru, kellele oma muret kurta ja kes aitavad. Aitäh teile. Aga sellest veel ei piisanud. Sadamasse jõudsin napp pool tundi enne laeva väljumist. Mitte et see oluline oleks, aga mulle meeldiks liikuda väikese varuga kohtades, kus ma väga kodus pole. St siis igal pool mujal maailmas peale Eesti ja Ungari. Lõpuks ometi istun laevas, närin Lufthansa jagatud võileibu ja sõidan kodu poole. Oleks see neljapäev juba läbi (jah, neljapäev). Mingid tuikuvad soomlased pole ka just silmale puhkus. Laev isegi kõigutab. Või.. äkki sellepärast kõiguvad soomlased ka?

Mul on vist eestlase nägu peas, sest kohvrit pagasihoidu andes, suheldi minuga eesti keeles, enne kui ma sõnagi lausuda jõudsin. Ja keegi ei pööritanud silmi ega pärinud, et mis keelt ma nüüd siis rääkisin. Aga fakt on, et liiga paljude keelte oskamine/teadmine on kahjulik. Võimatu on ühelt keelelt teisele ümber lülituda. Inglise keel tuleb automaatselt, pole probleemi. Saksa keelest saan aru, aga rääkida enam ei oska. Ning kui keegi inglise keeles teed küsib, juhendan ungari keeles. Lisaks veel see, et soomekeelsele jutule tuleb samuti automaatne ungari keel. Ning oma toakaaslasele räägin ma osasid asju juba eesti keeles, ehkki ta oskab ainult ‘tere’ öelda. Pika mõtlemise peale tuleb ehk mõni soomekeelne lause kah. Aga ärge nüüd sõnasabast kinni võtke, ma ei kavatse teiega selles keeles suhtlema hakata ;) Patriotism jne.


Kui ma nüüd homme Frankfurti lennujaamas kaotsi ei lähe ja pilvedesse hõljuma ei jää, siis laekun homme nii poole 6 paiku Talinasse. Mõned kohtingud ja lõunasöögid, rääkimata kaasnevast jällenägemisrõõmust on juba ootamas. Mind saab lähiajal näha Tallinnas, järgmisel nädalal Tartus ja jõulu paiku lapsevanemate juures.  Pange aga Tera-Timmu valmis, siit ma tulen! Lund paluks ka.


Leelo enam blogida ei saa, sest ta on liiga hõivatud 1. tõlkimisega 2. eksamitest kõrvale hiilimisega 3. Santeri kinnaste kudumisega 4. hiirte kartmisega. Nüüd ta pakib juba asju ka kindlasti. Mulle lubas ta muhvi kududa. Kahevärvilise. Ootan põnevusega.

Rõõmustan, sest lõpuks ometi said kõik eksamid läbi. Selleks aastaks. Jaanuaris jälle.


Leelo on sõnaraamatus :D

Leelo – Estonian folk song expressed in runes; singsong

Leelotaja – leelo singer

Leelotama – sing a leelo; singsong, chant


Nüüd on see hetk, kus ma peaks rõõmsalt teatama, et jah, olen eksamiks valmis. Aga jätame selle osa vahele. Tõsi ta ju on, et tõesti õppisin ja kirjutasin oma referaati teemal sünnitraditsioonid Eestis ja Ungaris, aga eksamiks ei suutnud õppida. No umbes nagu Grišakova loengud, teadjamatele võrdluseks. Eesti keelt õpetasin küll ja Audriciga deitisime veidiks. Fürdö jäi seekord vahele. Kokkulepe jäi, et jaanuaris. Õppimisest hoopis huvitavam on koostada nimekirja asjadest, mida Eestist kaasa võtta ja süüa ungari-bulgaaria juustu ja Bulgaaria halvaad. Mis pole grammigi tavapärase halvaa maitsega. Päevalilleseemnete maitse on tunda. Eksporditavate artiklite nimekirjas on praeguse seisuga vaniljeviin ja Saagpakk grupikaaslasele. Kodujuust, õige halvaa ja must leib toakaaslasele. Ning šokolaadivabrik Kalev täies koosseisus mulle. Kruuda võib Eestisse jääda, teda me ei vaja.

Asjahuvilistele. Tripp marsruudil Budapest – München – Helsinki – Tallinn – Helsinki – München – Budapest algab 15. detsembril ja lõppeb 2. jaanuaril. Kontakteerumiseks kasutada internetti, telefoniga ei räägi. Vihjeks nii palju, et 18ndal tervitan heade mõtetega head linna.

Järgmine lehekülg »