juuni 2008



Jaanipäev oli tegelt äge. Eelmisel õhtul läksime veel mõtsa puie järele, seal sai hullult nalja nagu ikka. Ma korjasin hoolega käbe, et oleks hiljem lihtne kogu kupatusele tuli otsa panna. Jaanilaupäev eriti lootusrikkalt ei alanud, üks vihmavaling järgnes teisele, sestap keerasime vennaga pudeleilt korke pealt ja arutasime maailma asju. Parajasse konditsiooni jõudnud, kupatasin seltskonna krohvima, ise aga üritasin saunalaval pisut kainemasse seisundisse jõuda. Ei väga õnnestunud. Ja kui ma siis väikse uinaku tarvis end pikku viskama valmistusin, segas mind sõber Ungarist, kel oli vaja kiireloomulist tõlkeabi. Kõik mu veenmisoskused vedasid mind alt, sest L. ei allunud moosimisele netitusele viidates, nõnda olin sunnitud arvuti taga kaineks saama. Peaaegu õnnestus.

Õhtuks tuli päike ka välja ja meil tekkis võimalus toidukraam lõkke juurde tarida ja lapsed veekindlaisse rõivisse rüütada. Lõkkesüütamise ajal ei viitsinud enam keegi käbe toast ära tuua ja süütajad ei läbenud käbe ootama ka jääda. Ilm oli ideaalne. Igatahes. Ainult terake jahe oli. Õnneks pakkus tuli sellele leevendust. Tädindusega tegelemine väsitas mu öösel kolmeks nii ära, et ma koos hoitavaga unehõlma vajusin. Küll aga sai nalja järgmisel hommikul kõikvõimalikke kudenud nägusid vaadates. Sain ma ju üleolevalt muiata, sest minu tervis oli peaaegu korras, kui kerge külmetus välja arvata. Muie kadus alles siis, kui ma oma kirju lugedes avastasin, et üks teine sõber Ungarist oli minu nimel vastu võtnud väikese kiireloomulise tõlketöö, mis tähendas lihtsalt poolt päeva ränka tööd, samal ajal kui teised pead parandasid.

Jaan läks sujuvalt üle väikevenna täiskasvamiseks ja konverentsiks Tartus. Sealt tagasi tulnud, sain ka õetütre sünnipäevatorti. Veel on vaja käia kahel kohvil ja mõnel kohtumisel, ehkki väga ei viitsi. Varsti võib hakata kohvrit pakkima.

Advertisements

Miks mulle meeldib jaanilaupäev? Räägitakse palju ja ausalt (põhjus ilmselge).

Miks mulle ei meeldi jaanilaupäev? Räägitakse liiga palju ja ausus teeb tavaliselt haiget.

Põhimõtteliselt pole vahet, mis üritusega on tegu, tulemus on ikka sama.


Kui ma neljapäeval juhendajatele ja kõigile asjaosalistele teatasin, et ega ikka tegelikult ei taha küll mingi atesteerimise pärast lihtsalt niisama Tartusse sõita, siis ei olnud mul veel õrna aimugi, et ma lõpuks neljakümne viieks minutiks selle kuramuse bürokraatia pärast sinna ikkagi lähen. Nii et reede hommikul tuli pärast kanget kohvi jalad selga võtta ja enam kui kaks tundi Kilingi-Nõmmest Tartusse kolistada. Need eestimaised bussisõidud teevad must inimvihkaja. Ja üleüldse ei ole mõnus haigena ringi traavida. Aga tänu kaamele näolapile ja muidu igatepidi loppis olekule lasti mind varem ette. Mul polnud muidugi kahvatulillat aurugi sest, mida üks atesteerimiskoosolek endast kujutab. Selgus, et lugupeetavatel doktorantidel tuleb seal ette kanda enam-vähem vabas vormis kõik seesama, mis paberil juba esitatud oli. Pärast oma paariminutilist kähedakurgulist kraaksumist tulin sama targalt tulema. Võite arvata, kas ma olin kuradi vihane. Õige jah, tänati ikka ka. Tööd olevat tehtud ülearugi.

Lohutuseks täiesti mõttetu sõidu eest sebisin omale Viljandist kui meie maakonna metropolist rebivad käimad, mis ma kohe õhtusel kontserdil sisse ka õnnistasin. Praktiliselt meie õue peal peetavale muusikafestivalile oli peale omade tulnud külalisi ka Ungarist, kes avasid piletitega Kunstide Paleesse 15. oktoobriks mu sügisese kultuuriralli. Aitäh, isegi kui see on soola riputamine. (Löö-löö, peaasi, et pension tõuseb, ütleks mu väikevend.)

Peab ka ütlema, et Mägi ja Ultima Thule olid laivis palju etemad kui plaadimasinast. Sain rokkida küll. Klounid olid ka omast käest, nii et mõnus muusika ja naeruteraapia hoidsid lakkamatus vihmas meeleolu kõrgel. Tegelikult lõppes vihm juba kümme minutit enne kontserdi lõppu. Esimeste hulgas, kes oma halle lokke kapuutsi alla varjates linnamäelt alla kappas, oli maestro Tõnis ise. Ega me ka palju maha ei jäänud, meespere dikteeris tempo. Parklas leidis kinnituse vana rahvatarkus: sai ju räägitud, et ostke BMW!


Kohv on siin lahja, krohvitolm aga kange. Mu hingamisteed on tõenäoliselt seestpoolt valge pulbriga kaetud. Olen oma mures üksi ja niimoodi see projekt küll enne augustit valmis ei saa. Nukid on verele pekstud, tulemus aga pole veel kaugeltki rahuldav.

Õpin säästvalt lugema, sest tõin ainult kaks raamatut kaasa. Tegelikult on mul siin üks lugemata Kukorelly, aga nii meeleheitel ma veel ka pole. Ja kui tõesti muidu ei saa, siis võib ju vahelduse mõttes eesti kirjandust lugeda.

Juunis on õnneks ainult 30 päeva.


Sõbrakesed, ma hakkan nüüd koju tulema!

Huvitav, kas on võimalik taotleda sisenemiskeeldu raamatpoodidesse, noh umbes nagu kasiinosse. Mul oleks hädasti vaja. Võimaluse korral ka internetist tellimise piirangut. Ma ei saa jääda selle peale lootma, et keegi mind raamatupoes takistaks. Lars lükkab mind ilusti uksest sisse ja unustab ise ka kohe kõik muu peale paberist sõprade, pisike põrguline.  Ohkimise põhjus on ilmselge: tubli poole mu pagasist moodustavad raamatud, õnneliku juhuse tõttu saan ma need SEEKORD autoga Eestisse transportida. Note to self: kui auto ostmiseks läheb, proovi mitu kilo raamatuid pakuruumi mahub ja kas tagumised istmed saab vajaduse korral välja võtta. Pole ka paha mõte väiksemale kaubikule pilku heita.

Et kui juhuslikult kedagi huvitab, siis mu nohikukarjäär lehvib täies purjes. Keeleeksam läks vist hästi (no kui raske saab olla eksam, mille tekstimõistmise ülesanne on renessanssiaasta tähtsamatest näitustest, millest ma olen mõnda isegi vaadanud ja isegi ilma tekstita oskaksin ülesande peast ära teha; kirjanditeemad globaliseerumisest ja loomapidamisest. Väga mugavalt sai kasutada selliseid sõnu nagu töpreng näiteks, on küll tase onju). Lõputöö sain ka viie.  Lugesin juhendaja arvustust ja vaatasin, et assa nuga, kus on alles hea töö valmis kirjutatud. Assa nuga, krt, minu töö.

Üldiselt on varsti (loe: kohe kui jälle interneti levialasse satun) oodata valju nuttu ja hala teemal, kui kaunis ja lilleline on elu Ungaris ning kuidas Kuri Saatus pagendas mind kaugele, pakaselisse põhja. Onju, kui te saate, palun korraldage hiljemalt kolmapäevast alates Eestisse päike jm suve juurde kuuluv ilm. Muidu ma hästi ei oleks nõus.


Tegelikult sai mul omal ka sellest halamisest villand, et ma tahan tagasi Ungari koju ja et mul pole siin hea olla. Ega see lennukuupäeva lähemale ei too. Aga et mul üleüldse mingi olemine tekiks, selleks kraamisin tühjaks meie endisaegse aidaruumi ja olen nüüd juba kaks päeva seinu krohvinud. Garanteerib õiglase ööune, kuigi hommikud saabuvad endiselt liiga vara. Pole ka kindel, et minu toake enne mu ärasõitu valmis saab, aga vähemalt on nüüd tegutsemist ka vihma- ja tuulepäevadeks. Jube lahe on plaane teha, kuhu raamaturiiul ja kuhu kohver. Sest mu põhiline argument see oligi, et tahaks asjad kohvrist välja võtta, aga pole panna teisi kuhugi. Samas on ju hea ka, et asjad on kõik ühes kohas, vähemalt ei lähe kaotsi midagi. Aga niimoodi vaikselt nokitsedes, kohvi- ja õllepause pidades hakkab ehk asi varsti ilmetki võtma.

Täna peame kassi peiesid. Päris hirmus lõpp oli tal vaesekesel. Aga ka must huumor on huumor. Seda peab saama, muidu mina ei mängi.


Sel nädalavahetusel ei liigu mitte üks lill. Sain täna ohtralt patsutada ja kiidusõnu oma ungari keele oskuse kohta. Kui saan kunagi välja magada, hakkab silm ka särama ja karv läikima. Praegu on veel jõledamalt udune olla.

Kui Lars ei loeks, siis ma saaks avalikult kirjutada, et ma lähen homme Balatonfüredisse, õhtul purjetan laevukesega (kõlab luuleliselt onju) teisele kaldale ja lasen ennast seal poputada. Ma ütlen siis lihtsalt, et kavatsen oma auga väljateenitud puhkusest esimese jupi homme välja võtta. See näeb välja umbes nii (ühtlasi püüdke sama ette kujutada ka murul, mõnusas soojas suvevihmas, murelipuu all, järvekaldal, ilma tugitoolita muidugi):

See saab alles üks imelik nädalavahetus olema. Pole ju enam harjunud, et ei pea ohjeldamatult õppima või järjekordset tööd kirjutama ja ühtegi eksamit ka ei ole lähiajal. Ma saan täiesti rahulikult lesida rongis ja lugeda Sirpi või mingit suvalist naistekat või kuulata Tõnu Raadikut või lihtsalt aknast välja vahtida või mugida kodus küpsetatud, otse Eestist tulnud leiba. Kui tahan. Kas ei ole mitte luksvärk?

(Selle pildi ma pätsasin kuskilt, aga mul tegelt ka pole meeles, kuskohast. Lihtsalt meeldis. Tõenäoliselt on kellegi autoriõigused või midagi, ma ei taha neid endale, ausõna.)

Järgmine lehekülg »