aprill 2008



Tükk aega polnudki nutta saanud. Täna sain. Nädalavahetus läks nagu niuhti, mõtsin et puhkaks ennast välja, aga ilm oli na pagana ilus, et ei saanud ju seda raisku lasta minna, nii et ühel päeval võtsin ette neljatunnise rattaretke sinna ja tagasi virtuaalse herbaariumi valmistamise lisaprogrammiga, teisel viiese jalutuskäigu, osalt hääs seltskonnas, suuremas osas üksi. Hulkumiseks parim inimeste arv!

Nädala algul tahtsin lennujaama kihutada, aga bussijuht tegi selle võimalikult raskeks mu jaoks ja tõstis sõidukiirusega pöördvõrdelises tempos mu vererõhku. Aga kohale ma sain ja kalli sain ka. Saabus mu lemmikjutuvestja. Õhtu möödus jututiines õhkkonnas kartulipaprikašši mekkides. Kamakommid ja must leib leidsid sooja koha mu kotis ja ülehomseks on neist vaid mälestus. Jutuvestja auks korraldati tõusnud äikesetormis ka linnatuur Budapest by night, mille käigus me Gellérti mäel korralikult läbi vettisime. Aga mis see tühi eestlasele teeb!

Teisipäeval oli mul hommikul kell 10 kohting Vikiga, kes ei tundnud mind mu “uue” soenguga ära. Õhtul sai Jutuvestja lugudest osa ka muu rahvas, keda miskipärast ei olnudki karjakaupa. Aga oma viga, ei nad vist tea, millest ilma jäid. Pärast ametlikku programmi sõbrunesid ungari ja eesti jutuinimesed veel õhtusöögilauas. Oh neid lugusid, mida seal kuulda sai! Berecz András kuulutas Pireti oma väikeseks õeks ja ma sain Szabó Annale rääkida, kui väga mulle meeldis tema eeslilugu eesti nädala jutu- ja lauluõhtul. Väärt rahvas see juturahvas!

Kolmapäeval pidasin jutupüha ja käisin sõpradega Szentendres lonkimas ja lángosit söömas, tagasi Budas keetsime korralikku suppi ja ajasime veel juttu, et siis Jutuvestja pärastlõunal jälle muilegi oma lugusid pajatada saaks. Hirmus toredad lood said. Kahjuks pidin enne viimast juttu mujale minema, kus abi vajati. Õhtul aga tõlkisin oma lemmiklaulja (arvake, kelle?) palvel ungari keelde artikli, mis ajakirja Muusika aprillinumbris tema Tallinna kontserdi kohta ilmus.

Täna sain kuulda veel natuke jutte (pisarateni naerdes) ja homme läheb Jutuvestja tagasi koju, kuhu ta juba hirmsasti igatses. Küllap on tal midagi head ka kaasa võtta on, mõned uued lood taskupõhjas ja üks hirmus hea plaat ungari muusikaga.


Täna jalutades peatusin ühe haljastatud murulapi juures, kus õitsevad imeilusad tulbid. Täpselt samal hetkel otsustas sama teha üks ontlik naisterahvas, kes olekult ja välimuselt meenutas mu naabertalu perenaist, kellega meil on vastastikune sümpaatia, mille ma kohe sellele ungarlannale üle kandsin. Kiitsime siis üksteisele tulpide kaunidust ja läksime kumbki oma teed.


Mu päeva päästis Lovász Irén, kes tahtis teatada, kui hästi ta Eestis vastu võeti. Nimelt pälvis ta kontserdisarja Diplomaatilised noodid publikumenu kategoorias esikoha. Mul on siiralt hää meel tema ja kõigi eestlaste pärast, kes tema kontserdeist osa said. Ta lubas mulle plakateid tuua, kui ma kontserdile lähen. See on juba kuu aja pärast!


Liiga palju inimesi ja liiga õhukesed seinad/põrandad. Mida ma ütlen oma armsale toimetajale, kes muretseb mu pärast hirmsasti ja paneb mind alati naeratama? Kusjuures ma pole teda elu sees näinud. Veel.

Ma olen terve nädalavahe jooksul joonud vaid pool tassi kohvi ja sedagi suure vaevaga. Kas see on normaalne? Minu puhul? Süüdi on ravioolid või valgehallitusjuust, tavalisest seisundist eristas seda koledal kombel läikiv süda. Paistab, et ilma kofeiinita on elu, juustu ja pätsideta saan ma ammugi elatud. Ka nii võib suveks saledaks saada.

Nädalavahetusist olen ikka natuke saanud ringikondamiseks pigistada, kuigi südametunnistus karjub hirmsa häälega. Täpselt nii kaua kui olen treppidest alla saanud. Kevadenuhutamise põhiline tulemus on ilus pungakollektsioon, pildistasin kõik üles, mida nägin. Budapest on suur linn, muruliblesid loetud arv ja kuhu ikka kõik see mees suundub, kui mätas enam ei uju. Õige, üles Budasse või Margitile. Mina muidugi naiivselt arvasin, et absoluutselt geniaalne idee on inimestest ära pääsemiseks mäkke och saarele minna. Tõesti samasugune keenjus nagu pool Budapesti. Aga ma kavaldasin nad üle ja läksin allamäge, kus üldse teed ei olnud! Seal olid hoopis karvased krookuse moodi lilled ja mitte ühtegi paarikest. Täna siinsamas ühika taga Gellertil uidates tekkis kiusatus avalikus kohas murule viskuda nagu siin oma muru puudumisel kombeks. Käsi ei tõusnud ja põlv ei paindunud, olen selleks ikka liiga eestlane. Vaesed linnainimesed. Mind ootab vähemalt kodumuru.

PS See, kes jõuab siia pidevalt Läti ilmateadet otsides, võiks guugeldada world weather vms. Sellest on abi, tegelt ka. Ja üldse on praegu palju aktuaalsem Leedu. Hoidkem vaid pöidlaid, et see neetud streik enne reedet ei algaks, mul on vaja neljapäeva hommikul ilusti lennuki peale saada. Ja siis, chilli alga! Niikaua on hambad ristis ja vaim vaagub ühest öötunnist teise.

*Jääb nüüd mõneks ajaks mu playlisti.


Nädalavahetuse programm algas täiesti ootamatult juba reede õhtul, kui ma olin töölt koju jõudnud ja kavatsesin õhtu otsa mitte sõrmegi liigutada. Aga võta no näpust (oma vaba valiku järgi). Sattusin hoopis Ludwigi muuseumi vaatama Dario Argento õudusfilmi Suspiria aastast 1977. Minu jaoks oli tegu üllatavalt nauditava teosega, hoolimata sest, et ma end selle žanri inimeseks teps mitte ei pea. Õudust oli filmis tänapäevase maitse kohta ehk vähe, aga see-eest oli huvitavaid võtteid, värve ja kaameranurki. Muusika sobis nagu rusikas silmaauku. Tekkis isu teine ja kolmaski osa ära vaadata. Pärast filmi tuiasime veel rahvusteatri juures ringi, jalutasime koera ja lonkisime kesklinna.

Laupäeval käisin staadionil. Mitte jooksmas ega hüppamas, vaid üleriigilisel tantsutubade kokkusaamisel, kus hammas läks verele küll. Ükskord saabub kindlasti päev, mil mul on aega ja energiat õhtul kuskile ungari tantsu õppima minna. Õhtul külmetasin Bakáts téri kirikus, kus luulepäeva puhul ja Europoetica festivali raames esines Kaláka. Hirmus hea kontsert oli, isegi kui see nende puhul midagi erakordset pole. Külaliseks oli vana hea Kányádi Sándor. Mul võib ju olla Kaláka plaatide täielik kogu, aga kontsert on ikka kordi etem ja ehedam.

Kuigi õhtu venis pikaks ja hommikul oli hirmus raske tõusta, on lubadus lubadus ja ma vedasin end pärast kukke, aga pisut enne koitu Moszkva väljakule. Sealt läksime väikse seltskonnaga mäkke ja trampisime pool päeva metsas ringi. Mina peamiselt floorat fotografeerides ja ungarlasist kaugele ette traavides või maha jäädes, sõltuvalt erinevate objektide huvitavusastmest. Kerge värskeõhumürgitusega koju jõudnud, asutasin end vaikselt järgmisele kultuuriüritusele, sest üle pika aja esines Sebestyén Márta jälle Budapestis ja seda ma lihtsalt ei saanud vahele jätta. Mu usinus tasus end kuhjaga ära, sest kontsert oli täiesti meeliülendav ja ka kirik kaugel 15. linnajao sügavustes oli rahustavalt kodune.

Olen oma nädalavahetusega ülimalt rahul, isegi kui tööd on kõik tegemata.


Trefort-kertis pügati muru.

Loorberkirss puhkeb kohe õide.

Ma sain antibiootikumi.

Mida sa hing veel ihaldad?


Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et meil oli eesti nädal, mille sabaotsast ma enam osa ei võtnud, sest olin kuri. Pärast Ungari rahvuspüha aga saabus mulle öömajaline Eestist, keda ma nädal otsa mööda linna ringi vedasin, alustades mu enda linnaosa vaatamisväärsustest, nagu Pál-tänava poisid ja rahvusmuuseum, ja lõpetades pealinna kõrgeima punktiga, kus parasjagu puhus selline tuul, et klammerdusime kõvasti piirdesse ja hoidsime hinge kinni. Käisime ka kuulamas Johannese passiooni, vaatamas Erdély vabaõhufotonäitust, külastasime lihavõttenäitust ja mängu põllumajandusmuuseumis, maailma rahvaste pillide näitust etnograafiamuuseumis, jalutasime Kindlusemäel ja Linnapargis, värvisime vahaga mune jne. Ma olin lõpuks täitsa võhmal. Aga ma sain omale tutika pastlapaari ja eesti leiba.

Pärast külalise Népligetisse eskortimist ostsin omale Lovász Iréni kontserdi pileti ja paigutasin korteris ja hinges asju ümber. Kas või näilise tasakaalu saavutamiseks oli vaja teha muutus. Järgmisel hommikul läksin maale, kus mind ootas kolm päeva ungari külalislahkust ja ohjeldamatu sööming. Sain veel vahatamises kätt harjutada, lapsega mängida (loe: lapse valvsa pilgu all tema värviraamatut värvida, nii et ranne tuikas) ja üle pika aja korralikult magada. Pärast hommikust lumesadu õues jalutades leidsime lepatriinu. Kolmanda päeva õhtul koju jõudes oli tunne ootamatult hea – enam ei pidanud sööma. Aga kui nälg lõpuks peale tuli, sai kapist võtta maalt kaasa pakitud head-paremat.

Järgmisel õhtul oli kavas juba harjumuspäraseks saanud loeng Ungari renessansist, seekord teemaks kuningas Mátyási kirjavahetus. Sellega oli lühike koolivaheaeg läbi. Kevadsemestri teine pool algas kohe hoogsalt külalisõppejõuga, kellele tänukinki ostes ma neljapäeva öösel Ungari rahvusteatri ette õlut jooma ja jäätist sööma sattusin. Mulle see koht küll meeldib, öeldagu mis tahes. Ainult vähe tuulevaiksem võinuks olla. Ilmselt sai mu tõbi sealt oma hakatuse.

Nädalavahetusel käisin kuningas Mátyási kroonimise 550. aastapäeva puhul renessansi panoptikumis, mis sel puhul oli soodushinnaga, ja tarbekunstimuuseumi majoolikanäitusel, mis on üks neljast suurest renessansinäitusest. Pühapäeval aga väntasin 17. linnaossa vaatama Johannes Paulus II värskelt pühitsetud kuju ja pärast seda Csömörisse, mis on väike küla Budapesti külje all. See oli mul juba tükk aega kinnisidee ja lõpuks jõudsin ka eesmärgini. Päris pikk sõit oli. Õhtul sain õhetusest aru, et ka päike oli kenasti peale hakanud.

Selle nädala tähtsündmus oli ühe armsa professori 80. sünnipäev. Selleks ajaks olin aga kahjuks juba üsna läbi omadega. Kardetavasti tuleb mul esimesel võimalusel lähemalt kokku puutuda Ungari tervishoiusüsteemiga, kui väga ma seda ka ei tahaks. Ja kõigi mu maksimalistlike plaanide kiuste pidin kogu nädalavahetuse toas passima, toitudes meest, Coldrexist ja teest, vaheldumisi suigutelles, kõrva valutades ja Szabó Magda vanasse kaevu piiludes.