Elagu Eesti!

Tänase päeva puhul on paslik esitleda ainulaadset hetke Eesti lähiajaloost. Sellel erakordsel fotol on jäädvustatud üks neist kolmest sekundist, mil pealinna kaunistas konkureeriv Vabaduse sammas. Igal juhul on see vaieldamatult kaunim ja maitsekam kui praegune klaasist junn. Ma ei ütle seda sugugi sellepärast, et tagasihoidlik väike mina oma usinate käekestega oli asja juures tegev, aga igaüks saab ju aru, et Tšehhi kristallist ei ole ehedale Eesti käsitööle võistlejat.

Patriootlike tervitustega.

PS Thatcher, Rahvusvahelise Nabauuringute Instituudi peaspetsialist, tähistas pidupäeva seisakuga, tõsi küll, veel veidi kõikuvaga ning hümni ajaks ei olnud tippvorm veel saabunud, kuid alati pole tähtis võit.

 

Kodumaa sünnipäev Belgia moodi

Belgia Eesti saatkonnal on tore komme kodumaa sünnipäeva puhul avada uksed eestlastele ja Eesti sõpradele, et üheskoos vabas õhkkonnas kokku saada ja tähistada. Kuivõrd saatkond asub kõrvallinnaosas, siis ma ei viitsinud kolme trammiga sõita, vaid kepsutasin kontsadel kohale. Saatkond on hubases kahekorruselises majas, ikka päris majas, mitte selles ridaelamu tüüpi ehitises, mida siin ka majaks nimetatakse. Lootsin väga, et üllatusesineja Eestist ei ole mingi vanillaninja või Koit Toome ja mul ei ole karja võõraste inimeste hulgas kohutavalt ebamugav. Ei oleks tohtinud toredat asutust sedasi alahinnata. Kõik oli ülimõnus. Külaline Eestist oli Heiki Mätlik, kes jättis väga vahetu ja lihtsa mulje, pillimängust ma ei hakka üldse rääkimagi. Asja tegemise käigus astus paari looga üles ka Mätliku kolleeg Argentiinast ning ilmselt improvisatsioonina sündis Mätliku ja Ghenti kandis elava Eesti ooperilaulja ühisesinemine. Kõlas “Pistoda laul” ja “Yesterday”.  Härrase ooperilauljaga kohtusin ma juhuslikult sügisel Ghentis Sint-Baafskathedraalis, kus käisin nautimas kuntsi ehk Van Eyckide altarimaali (kui keegi teab selle eestikeelset nime, siis palun viidagu mind lahkelt kurssi, mul pole siin ühtegi kunstiajaloo raamatut käepärast). Hümn kõlas loomulikult ka, aga mitte ooperilaulja, vaid eestlaste laulukoor Beene ja publiku ühisesituses. Hiljem juteluse käigus julgustas üks kooriliige mind ka nendega ühinema, hoolimata minu väitest, et ma laulan ainult hästi vaikselt üksinda duši all, kui keegi ei kuule. Sellest kutsest ei maksa järeldada, et ma oleksin seal täiest kõrist ja õigel viisil laulnud. Lihtsalt seltsis segasem või nii.

Õnneks ei pidanud mu kartus ebamugavuse osas ka paika. Isegi mõned tuttavad olid kohal, teistega sai niisama smooltooki ajada mõnusalt maast ja ilmast lobiseda, kamaklaas ja suitsuvorst näpu vahel. Jaa, kama pakuti, ülilahe! Saku õlut sai ka (minu puhul muidugi täielik raiskamine), ainult leiba ei olnud, ma nii lootsin! Esimene inimene, kellega ma jutuotsa peale sain, oli kultuuriatašee Kadri, aga no kust mina pidin teadma, et ta diplomaat on. Ma üritasin lihtsalt seltskondlik olla.

Toimus ka viktoriin, mis oli ilge kirves. No milline normaalne inimene teab, mitu Eesti sportlast on olümpial (ma oleks pakkunud kaks suusatajat, aga nii väikseid numbreid ei olnud), millal Eesti esimest korda eurovisooonil osales (ääähh…who cares?) ja kui vana on Toomas Hendrik (ju tal mingi vanus ikka olemas on). Selle ainsa küsimusega, mille vastust ma kindlalt teadsin (“Sipsiku” illustraator), ma ilmselt konkurentsi ei paku. Eriti arvestades asjaolu, et noorem generatsioon avastas tagatoast ENE köited ja haris ennast asjakohaste faktide osas jooksvalt.

Ühesõnaga, mina olen rahul.

Siin on estofiil Davidi pildid tänasest. Mina pildistasin ainult Mätlikku ja Kalevi komme:D

Mitte ei saa jätta ütlemata, et ühe teise riigi saatkond võiks eeskuju võtta.