Ettevaatust, sisaldab ohtralt tasumata teadaandeid.

Seoses peatse (2 kuud ei ole ju mingi aeg) kiire vahepeatusega Budapestis püüan teha plaane, millesse 1-2 päeva jooksul mahutada sõbrad, raamatupoed, lemmiksöögikohad, ringihängimine, mõni kultuuriüritus, hingamine jms kuidagi nii, et sellega ei kaasneks õudset tõmblemist. Esmakohal on loomulikult elu põhiväärtused nagu toitumine, sestap meenutan igatsusega taimetoidukohta Atma keskust, hummuse baari, supibaari (mida muide peavad samad tüübid, kellel oli Tartus Ungari köök; võib isegi saada eesti keeles suppi küsida), suure turu kohupiimastruudlit. Ühesõnaga, kui Budapesti juhtute, siis nälga seal ei jää. Palju keerulisem on kõhukese eest hoolitseda talvises Balatonfüredis, sest Balaton on ikkagi suvepealinn ja muul ajal seal midagi suurt ei toimu. Aga Füredis on see-eest tõlkemaja, kuhu mahub palju häid tõlkijaid, keda võetakse avalisüli ja soojalt vastu. Tulevikule mõeldes meenub, et Füredis külastasime viimati sellist toredat kalarestorani nagu Halászkert. Käisime seal mitu korda, seega pidi päris kobe olema. Tulin sealt iga kord ägades ära, sest menüüs on ikkagi korralik Ungari toit, rammus ja suured portsjonid, minusuguste väikekõhtlaste jaoks lastemenüüd vist ei olnud. Guljašš-supp toodi laual traditsioonilises miniatuurses katlas, tuli all lõõmamas, et armas kunde leiget leent ei peaks luristama. Teenindus oli laitmatu, kiire ja tähelepanelik, aga mitte pingutatud ega pealetükkiv. Hinnad olid vägagi mõistlikud. Interjöör tundub veidi väsinud või ühest eelmisest ajastust, mida me meenutada ei taha, aga kogu eelnevalt kirjeldatu korvab selle täielikult. Hinnad on ka (isegi Eestiga võrreldes) täiesti mõistlikud. Igatahes soovitan soojalt, hoolimata nimest ei pakuta ainult kala. Ja magustoiduks saab tõlkemajast peaaegu üle tee asuvast ärist struudlit (kahtlustan, et see on Ungari parim). Ja õhtul väike vein.

Ma ei saa aru, miks inimesed käivad Kanaari saartel, kui võib minna hoopis Ungarisse.

Advertisements

Kirjutatud neljapäeva hommikul Tallinna ja Helsinki lennujaamas.
Peale mitmekordset üritamist õnnestus mul lõpuks hankida Tallinna parteipilet. Taksos see kahjuks ei kehti. Ja ongi hea, muidu nad saaksid kohe teada, et olen maalt lahkunud.

Peale asjade pakkimist,  hilisöist piparmünditeed, voodis lugemist (lugesin kolmeni, J. kustus ühe juures ära) ja paari tundi kiirund* olen üle pika aja jälle teel. Tulin kodust ära, klomp kurgus**, ehkki mind ootavad Maailma Parim Linn ja üks suurepärane nädal. Loodetavasti ei võta narkokoerad mind poolel teel kahtlaste pulbrite ülesmugeldamise pärast rajalt maha ja pagas jõuab koos minuga kohale. Ja üldse, et eelnimetatud riigiteenistuja ei arvaks, et ma arvan, et näljahäda hakkab saabuma – Ungaris teatavasti kardemoni müüakse ainult selles Astoria delikatessipoes, mis juba aastaid tagasi suleti, ja leiba ja Juubeli tordipulbrit tellisid kodanikud.

Ja palun kas keegi võiks lollile ära seletada, mis teeb lennujaama kohvi ja suvalise võileiva nii hinnaliseks? Kas peale asjaolu, et lennujaamas takistamatult tegutseva röövjõugu kaupmeeste saamahimu ärivaistu tõttu sunnitakse suletud ruumis viibivaid inimesi ostma hirmkallist vett, kohvi või einet, on sellel kraamil veel mingeid märkimisväärseid omadusi, näiteks kortsudevastane, tervendav ja vähivastane toime? Sest kaheksaeurosest saiast, mille peal on salatileht ja kaks krevetti, ootan ma vähemalt igavest noorust või midagi samaväärset. Argumendid, et söö siis enne kodus kõht täis, ei ole veenvad, keset ööd algava teekonna eel ei lähe suurt midagi alla ja mitmetunniseks ooteajaks ei ole eriti võimalik ette süüa. Kofeiini, andke mulle kofeiini!

Teeme täna nii, et Budapestis ei ole lumetormi ega plahvatavat vulkaani, eks.

PS Mandariin ja kohuke ei kvalifitseeru vedelikeks.

PPS Tallinna lennujaama wifi ei tööta. Digiboks vist alles käivitub. Tundub, et Helsinkis ka.

*Vt ka kiirmakaronid, burks, sprint, Jorh Adniel Kiir, iluuni, Oklahoma.

** Kas nüüd hakkabki alati nii olema?

Update reede hommikul. Väljalend Helsinkist lükkus kaks tundi edasi, aga kahtlemata peab üpris positiivseks lugema seda, et tehniline rike avastati ENNE õhkutõusmist. Piloot nimelt kuulis masinast kahtlasi hääli, mispeale keerasime stardirajalt tagasi. Mida hääl talle ütles, jättis ta kahjuks enda teada. Budapestis sadas otse loomulikult lörtsi. Pagas saabus koos minuga ja ma olen nüüd rõemsasti kohal, hommikupuder ja kohv tulid voodisse, kus ma kavatsen koos raamatuga edasi lesida, kuni Lars oma asjad linna peal ära ajab. Täna ootavad ees veel spa, linna peal kondamine ja võibolla ka väike shopping.


Üldiselt on vaheaeg läbi, mu läpakas omadega õhtal ja kapp head Hollandi juustu täis. Aga enne kui ma Hollandist, jalgratastest ja haigrutest kirjutan, siis siin on lihavõttereisikiri. Järgneva panid kirja M.-i usinad käpakesed, minda kobisen kaldkirjas vahele.  Pildid tulevad varsti sinna, kuhu ikka.

1. päev TORMIJOOKS EUROOPALE, märksõna: kast

…algas juba ärkamisega varaöösel kell 3:45 ja jätkus vahemaandumisega Kopenhaagenis, mis on ju peaaegu sama mis Tallinn. Lennata oli äge, eriti kaks korda järjest :) Leelo elupaik oli imeline koos kõigi nende õitsevate puude, kasside, killertuvide ja papagoidega. Hetkeks võttis võimust paanika, aga ikka saime internetti ja seadsime sisse ajutise tööjaama kööginurgas. Kõik on hea, kõik on hea, ma olen rahulik ja roosa… Suu on šokolaadikooki täis. Vahepeal otsis Kert kaardilt kõige kaugemaid ja asustamatumaid paiku, kuhu elama kolida, aga ma arvasin, et võiks kõigepealt viis päeva europealinnas vastu pidada, nii… trenni mõttes.

Tänu raugematule reisiinnule tegime linnas turisti ja kogusime rohkelt pildimaterjali. Vaatasime üle pissivate laste puuslikud, millest üks oli ilmselgelt ülehaibitud ja teine lihtsalt kole. Päeva jätkusuutlikuima elamuse pakkus prügihunnik kõnniteel. Tuli välja, et püstirikkad lääneeurooplased viskavad ära nii mõndagi, millega nutikad idaeurooplased mõistavad üht-teist ette võtta.

Ja nagu sellest oleks veel vähe, õnnestus kohalikul pulbitseval turistitänaval kõnealune artefakt peaaegu rahaks teha. Epic suveniir igatahes.

Õhtul tarbisime veini ja tänu sellele said poole hommikuni tähelepanu need sõbrad, kellel on olnud ebaõnn sündida valel pool maakera.

2. päev VALLUTAME ANTWERPENI, märksõna: kõrvaklapid

Äkki see oligi see hommik, kui ma Leelo arvates liiga kaua magasin? See tähendab siis, et kauem kui neli tundi, kui arvestada uinumise kellaaega. Aga ilm oli ilus ja süda ihkas loodusesse, mida me mõõdukas koguses ka nägime, sõites rongiga Antwerpeni poole. Mainimata ei saa jätta huvitavate vaateakendega rajooni raudtee ääres, mis küll kahjuks ükski kord eriti silma ei paitanud.

Antwerpenisse jõudes püsisime raugematult oma turistirollis ja pildistasime igast küljest juba esimest ettejuhtuvat objekti, milleks osutus rongijaam.

Tagasivaatavalt oligi see kohalikest vaatamisväärsustest kõige suurejoonelisem, nii et õigesti tegime.

Saanud loodusest küllalt, veetsime järgmise tunnikese kaubanduskeskuses Leelole kõrvaklappe otsides. Seejärel jätkasime oma seiklusrikast merereisi mööda kohalikku Viru tänavat. Hoolimata segajatest jäätise ja odavate läpakate reklaamide näol edenesime paari tunniga tublid mitusada meetrit. Vaatlesime Rubensi maja, kaugelt. Leidsime üles jõe, mille nautimist ilmestasid romantiliselt meelestatud noored, kellest igaühel oli kaasas vähemalt üks kitarr.

Kultuuriprogramm jätkus sekkaris koodnimetusega Naughty, mis varustas mind 10-eurose kotiga (juba teine suveniir, check!) ning ähvardas, et varastamine toob kaasa halva karma.

Tagasi Brüsselisse sõitsime kahekorruselise rongiga! Äge oli. Ja kuigi kere oli väsinud ja päikesevõetud, olime sunnitud külastama toidukauplust. Muuhulgas varustasime ennast suurema hulga šokolaadi ja Speculoosi küpsistega. Jumalad tänatud, et on jälle veini.

3. päev EUROKITŠ, märksõna: metroo

Päeva elamus oli metroosõit, mis viis meid kohustuslikule visiidile Väikesesse Euroopasse. Lõppkokkuvõttes oli sealgi täitsa tore, palju värvilisi papist maju, balti kett ja Paksu Margareeta alt läbi siiberdav kokakoola auto. Kes tahab, läheb vaatab ise. Andsin kiusatusele järele ja ostsin veel ühe suveniiri – külmikumagneti ihuhädasid õiendava poisslapse pildiga, nagu kombeks.

Atomium oli palju toredam, kuigi tekitas üsnagi tunde, et võib kohe ümber kukkuda, ikkagi oma tugevad 50 aastat juba püsti püsinud, omaaegse Expo jaoks ehitatud, nagu ta on. Muu hulgas saime teada, et nimetatud massiürituse vanim külastaja oli 105-aastane, näitusealal sündis 8 last ja 27 inimest üritas sooritada enesetappu ja mõned surid ise ka ära. Fun. Tegelikult olid kõige ägedamad need tunnelid munade vahel, eskalaatorite ja treppidega, täitsa ulmelised.

Nojah, siis me üritasime veel linna peal käia, aga eriti ei jaksanud. Ja arva mis – õhtul sai veel veini XD

4. päev ART NOUVEAU, märksõna: jalg la pic

… aka “jalg lapik” või veel prantsusepärasemalt jalg lapique, sest tol neljandal päeval hakkas meie võitlusvaim kustuma. Peale pikki eksirännakuid leidsime lõpuks ka ku… khm… pissiva, jah, pissiva koera kuju üles ja pildistasime seda igast nurgast. Seejärel tegime paaritunnise peatuse maailma kõige ägedamas muusikariistade muuseumis, mis muide asub kaunis art nouveau hoones. Nimetatud muuseum hoiab endas imelisi instrumente alates parmupillist kuni Tiibeti kloostrite rituaalsete pasunateni. Muuhulgas on seal terve klaveritele pühendatud korrus.

Teiseks selle päeva missiooniks oli ette nähtud kuulsa juugendarhitekti Horta majamuuseumi külastus, mis oli ka väga tore, kui me selle viimaks üles leidsime, kuna nad olid selle kuskile suhteliselt puu taha peitnud ja isegi Leelo eksis vahepeal ära tegelikult ma lihtsalt ei teadnud, kus ülejäänud kohad parasjagu on, mis sai ka kenasti tulevaste põlvede jaoks jäädvustatud. Panin kõrva taha nutika nipi – söögitoa seinad tuleb katta kahhelkividega. Pärast suuremat toidusõda hea voolikuga üle lasta.

Neljandal õhtul mina enam veini juua ei jaksanud ja magama vajusime ka suht varakult, seetõttu…

5. päev AASIA, märksõna: valus

…oli viienda päeva hommikul jälle nii piisavalt inimese tunne, et oleks võinud täitsa nädalakese veel tšillida. Lõunatasime marurahulikult idamaises söögikohas, kus Leelole serveeriti kevadrullide nime all tundmatu polümeeri sisse pakitud köögivilju.

Leidsime Hiina supermarketi ja silmade ees läks kõikidest nendest eksootilistest toiduainetest kirjuks. Omandasin suure tuubi wasabi pastat ja mitu purki maitseaineid, sealhulgas ägeda väljanägemisega musta soola.

Ilm üritas vahepeal käest ära minna, aga tolleks hetkeks oli jälle imeilus. Turgutasime ennast veelkord suurepäraste kuumade vahvlitega ja tegime veel ühe tiiru keskplatsil.

Uskumatu, aga tõepoolest mahtusid kõik asjad kohvrisse ära, kaasa arvatud eelpoolmainitud ebakonventsionaalne suveniir.

Kuna bussid ei käinud oodatult, jõudsime lennujaama turvakontrolli kahtlaselt närviliste ja lõõtsutavatena, tänu millele avanes võimalus lasta ennast kenadel turvatöötajatel põhjalikult läbi katsuda.

Päeva märksõna tähistab seda, et esiteks oli nukker Brüsselist lahkuda ning teiseks oli Estonian Airi lennuk igavene juust ja põhjustas tõsiseid kuulmiselundite kahjustusi.

Ja lõpuks peaks mainima – hea et tulema saime, enne kui:

1)      Eestist pärit röövlid tegid vagaseks ühe Belgia juveliiri ja

2)      Island rikkus kogu Euroopa lennuplaanid, paisates õhuruumi arutul hulgal vulkaanilist tuhka.