Ettevaatust, sisaldab ohtralt tasumata teadaandeid.

Seoses peatse (2 kuud ei ole ju mingi aeg) kiire vahepeatusega Budapestis püüan teha plaane, millesse 1-2 päeva jooksul mahutada sõbrad, raamatupoed, lemmiksöögikohad, ringihängimine, mõni kultuuriüritus, hingamine jms kuidagi nii, et sellega ei kaasneks õudset tõmblemist. Esmakohal on loomulikult elu põhiväärtused nagu toitumine, sestap meenutan igatsusega taimetoidukohta Atma keskust, hummuse baari, supibaari (mida muide peavad samad tüübid, kellel oli Tartus Ungari köök; võib isegi saada eesti keeles suppi küsida), suure turu kohupiimastruudlit. Ühesõnaga, kui Budapesti juhtute, siis nälga seal ei jää. Palju keerulisem on kõhukese eest hoolitseda talvises Balatonfüredis, sest Balaton on ikkagi suvepealinn ja muul ajal seal midagi suurt ei toimu. Aga Füredis on see-eest tõlkemaja, kuhu mahub palju häid tõlkijaid, keda võetakse avalisüli ja soojalt vastu. Tulevikule mõeldes meenub, et Füredis külastasime viimati sellist toredat kalarestorani nagu Halászkert. Käisime seal mitu korda, seega pidi päris kobe olema. Tulin sealt iga kord ägades ära, sest menüüs on ikkagi korralik Ungari toit, rammus ja suured portsjonid, minusuguste väikekõhtlaste jaoks lastemenüüd vist ei olnud. Guljašš-supp toodi laual traditsioonilises miniatuurses katlas, tuli all lõõmamas, et armas kunde leiget leent ei peaks luristama. Teenindus oli laitmatu, kiire ja tähelepanelik, aga mitte pingutatud ega pealetükkiv. Hinnad olid vägagi mõistlikud. Interjöör tundub veidi väsinud või ühest eelmisest ajastust, mida me meenutada ei taha, aga kogu eelnevalt kirjeldatu korvab selle täielikult. Hinnad on ka (isegi Eestiga võrreldes) täiesti mõistlikud. Igatahes soovitan soojalt, hoolimata nimest ei pakuta ainult kala. Ja magustoiduks saab tõlkemajast peaaegu üle tee asuvast ärist struudlit (kahtlustan, et see on Ungari parim). Ja õhtul väike vein.

Ma ei saa aru, miks inimesed käivad Kanaari saartel, kui võib minna hoopis Ungarisse.

Advertisements

S. esindas soomlasi ja käis Brüsselis tšillimas. Jõime Mehhiko õlut (kuigi laias laastus on heaõluriik Belgia minu jaoks täielik raiskamine, sest kahjuks tehakse ka siin õllemaitselist õlut, mis ei meki pooltki nii hea kui vein või korralik mojito, vt ka rummibaar), tutvusime vaatamisväärsustega ja – kümme tugrikut perfektse ajastuse eest – käisime ehtsas Ungari tantsutoas. Seal saime kodust struudlit, ungari keelt rääkida, tantsida ja siseinfot, kust end muul ajal struudli ja salaamiga varustada saab (Vt ka nädalavahetuse turg, Place Jourdan).  Olgu öeldud, et pühapäeval kohe peale kukke ja pisut enne koitu läksimegi nimetatud turule ning toetasime tädisid. Järgmine kord proovin lángosi ka ära. Imeliste struudilõikudega varustatult läksime Eesti-Soome ühispere koerakest jalutama, tema esindas maailma kuklapoolt, vähemalt nime poolest,  ja pidasime üheskoos piknikku.

Peale struudlite ja tädikestega kohtumist muutus Brüssel mu jaoks äkitselt oluliselt sümpaatsemaks. Ja muide, Brüsselis on ka Balaton olemas, täpsemalt sellenimeline kõrts.  Otse loomulikult plaanin ma seda külastada.

Koera jalutamast tulles nägin metroos ühte poissi, kellel oli varruka küljes Eesti lipp. Muidugi kargasin kohe ligi, et eestlane jah. Ehmatasin inimese ära, aga siiski selgus, et tegemist hoopis belglasega, kelle arvates käist originaalis kaunistanud Saksa lipp ei ole pooltki nii ilus kui Eesti oma, mistõttu esimene tuli välja vahetada.

Seoses ungari keele rääkimisega (taandarenen, mis mühiseb), minu prantsuse keele rühmas käib üks Rumeenia ungarlane, aga ta jääb kogu aeg hiljaks, kohal olles sahmib ja tsekkab vahepeal feissbukki, nii et ma aiman, et me suurteks sõpradeks ei saa. Aga täna selgus, et olen juba kuu aega käinud ühel kursusel ühe saksa-ungari poisiga (ema sakslanna, isa ungarlane), igatahes me jõudsime juba rääkida soomeugri keeltest, Budapestist jms.

S. rebis kildu nagu alati, aga mu mälu on ju tavapäraselt hiilgav, nii et mul õnneks ei ole enam midagi meeles. S.-i tervitused andsin ka juba teisel päeval üle. Ma arvan, see on mul spagettide söömisest.

Mingil müstilisel viisil on siia võimalik jõuda otsinguga “järgmine peatus haud”. Ma loodan, et siiski mitte veel niipea.

EDIT: minu hilinenud juubeldused revolutsiooni aastapäeva puhul, palju õnne K.-le ja ei, ma ei viitsi püha Pätriku puhul jooma minna.


Talv on ametlikult otsa saanud. Üleeile ladistas sadada, eilsest saati on päike siranud nagu pöörane, linnukesed (tuvid, harakad ja papagoid) ei suuda ka nokki koomal hoida. Täna nägin Tenboschi pargis esimesi lumikellukesi, Ungari omad olid küll varasemad, aga ikkagi. Talvemantli võib varsti lõplikult ära pakkida ja avada jooksuaja, mis, püsigem ikka reaalsuse juures, minu puhul tähendab väga kerget sörki vaheldumisi kiire kõnniga umbes nii tund aega järjest. Ma ei arva, et sporti peaks tegema nii, et veremaitse suus ja silme eest must. Keska kehalisetunnid olid piisavalt tõhusad, et minult rohkem kui kümneks aastaks ära võtta igasugune tahtmine tegeleda natukenegi jooksmisele sarnaneva liikumisega, k.a bussi peale jooksmine. Aga kuivõrd eelmisel semestril oli mul erinõme tunniplaan, siis ma pidin enda liigutamiseks midagi muud välja mõtlema.  Mul pole eladeski nii palju spordivarustust olnud kui praegu, ise ka ei usu ära. Kuidas jutt lilledest ja linnukestest nüüd sedasi tervislike eluviiside peale tüüris? Rikun veel oma reputatsiooni ära täitsa avalikult.

Trammis oli täna õige lustlik sõita, sest seda sai teha lausa elava akordionimuusika saatel. Isegi mu tõeks osutunud aimdus, et artist seda mite omaenda rõõmsast meelest ei harrasta, vaid rahateenimise eesmärgil (mis seletas ka ühtlasi, miks kõik ülejäänud reisijad kalapilguga otse enda ette jõllitasid), ei suutnud juba irvele lähenevat hiiglaslikku naeratust mu näolt pühkida. Mis võiks inimesel ometi säärase meeleoluka trammisõidu vastu olla! Ja küll mul tulevad põimlaused ikka hästi välja.

Loengut postsovetlikust Venemaast peab proua Merlin :D Ei, see ei ole tal eesnimi.

Ja lõpetuseks üks äärmiselt sümpaatne sissekanne Hispaaniast. Loo moraaliga olen täiesti nõus, sest ma ise eelistan ka avatud mõtlemist. Alles hiljuti pressis üks ungari kolleeg minult välja eestlaste stereotüüpset ettekujutust ungarlastest. Mis ma oskasin kosta, kui ma silmaklappe ei armasta. Kiidukõne ja paar küsimärki.

Tegelikult mul on endal ka piinlik, et ma pole ikka veel Ungarist kirjutanud. Ega Metsatöllist. Ja üldse olen lohe.