märts 2010



Viimase Sirbi “Keele infoleht” on suures osas pühendatud tõlkimisele ja toimetamisele. Silmaringi arendav lugemine.


aastat tagasi oli meil jah revolutsioon. Tänavuses piduprogrammis noomiti inimesi, et nad ise oma lapsi kasvataks ega üllast ülesannet tv ja arvuti kanda ei jätaks. Isegi mina vedasin end piduliku päeva puhul välja, kuigi ma kahtlustasin, et see päikesehelendus on petlik ja tegelikult tuleb arvestada sellega, et tuul mul pea otsast rebib. Umbes nii ta oli jah, aga d-vitamiini näljas olen valmis meeleheitlikeks tegudeks.

Öeldagu mis tahes, mulle see pateetika meeldib, mida igal aastal muuseumitrepil näha saab, olen ikka tõeline patrioot, mul saab juba Szózatiga silmamunad märjaks.

Plaanis oli minna kunstimuuseumi, mis riigipüha puhul täitsa tasuta käes. Tehtud tehtud. Pärast mõningast sabatamist vaatasime venelaste käest laenuks küsitud prantslaste pilte. Degas oli esimene ja Picasso viimane.

Mõned klõpsud tegin ka, sest tuttavad torisesid, et ma enam üldse ei. Kus ma siis jõuan Figula veinide, tõlkimise ja depressiooni vahel.


S. esindas soomlasi ja käis Brüsselis tšillimas. Jõime Mehhiko õlut (kuigi laias laastus on heaõluriik Belgia minu jaoks täielik raiskamine, sest kahjuks tehakse ka siin õllemaitselist õlut, mis ei meki pooltki nii hea kui vein või korralik mojito, vt ka rummibaar), tutvusime vaatamisväärsustega ja – kümme tugrikut perfektse ajastuse eest – käisime ehtsas Ungari tantsutoas. Seal saime kodust struudlit, ungari keelt rääkida, tantsida ja siseinfot, kust end muul ajal struudli ja salaamiga varustada saab (Vt ka nädalavahetuse turg, Place Jourdan).  Olgu öeldud, et pühapäeval kohe peale kukke ja pisut enne koitu läksimegi nimetatud turule ning toetasime tädisid. Järgmine kord proovin lángosi ka ära. Imeliste struudilõikudega varustatult läksime Eesti-Soome ühispere koerakest jalutama, tema esindas maailma kuklapoolt, vähemalt nime poolest,  ja pidasime üheskoos piknikku.

Peale struudlite ja tädikestega kohtumist muutus Brüssel mu jaoks äkitselt oluliselt sümpaatsemaks. Ja muide, Brüsselis on ka Balaton olemas, täpsemalt sellenimeline kõrts.  Otse loomulikult plaanin ma seda külastada.

Koera jalutamast tulles nägin metroos ühte poissi, kellel oli varruka küljes Eesti lipp. Muidugi kargasin kohe ligi, et eestlane jah. Ehmatasin inimese ära, aga siiski selgus, et tegemist hoopis belglasega, kelle arvates käist originaalis kaunistanud Saksa lipp ei ole pooltki nii ilus kui Eesti oma, mistõttu esimene tuli välja vahetada.

Seoses ungari keele rääkimisega (taandarenen, mis mühiseb), minu prantsuse keele rühmas käib üks Rumeenia ungarlane, aga ta jääb kogu aeg hiljaks, kohal olles sahmib ja tsekkab vahepeal feissbukki, nii et ma aiman, et me suurteks sõpradeks ei saa. Aga täna selgus, et olen juba kuu aega käinud ühel kursusel ühe saksa-ungari poisiga (ema sakslanna, isa ungarlane), igatahes me jõudsime juba rääkida soomeugri keeltest, Budapestist jms.

S. rebis kildu nagu alati, aga mu mälu on ju tavapäraselt hiilgav, nii et mul õnneks ei ole enam midagi meeles. S.-i tervitused andsin ka juba teisel päeval üle. Ma arvan, see on mul spagettide söömisest.

Mingil müstilisel viisil on siia võimalik jõuda otsinguga “järgmine peatus haud”. Ma loodan, et siiski mitte veel niipea.

EDIT: minu hilinenud juubeldused revolutsiooni aastapäeva puhul, palju õnne K.-le ja ei, ma ei viitsi püha Pätriku puhul jooma minna.


Poiss kalaga, Brüssel (Jerome Duquesnoy , 1619)

Pissiv poiss,Viljandi (August Vomm, 1934)

Ja üldiselt veel palju õnne kõigile wp kasutajatele, piltide lisamine postitusse on tõeline rõõm.