Ebafrivoolsuse etalon

L: Kas sa Anu Tauli tegid pdf-iks?

Ma: Ma ei sõnastaks seda päris nii.

Millegipärast  tuli mulle meelde üks laul, milles on sõnad umbes et Maiu on piimaauto vms.

Tema vabandus on see, et täna on neljapäeva õhtu. Ma tean, mida te tunnete. Jajah, neljapäeva õhtu, nii et ärge rohkem vaimukusi oodake.

Kallid, mu kallid! Elagu Eesti Vabariik! Juubelilapse auks möllab suur kevad, pidutsege looduses!Trvts!

Sellise sõnumi saime täna oma Ungari sõpradelt. Üks suur estofiil peab ka täna sünnipäeva, kuigi väidab, et see ei ole tema süü:) Usume, usume.

Patriootlikult,

Lars ja ma

Tundub, et õnn tuleb peagi ka meie õuele. Igatahes tean kindlast allikast, et märtsis on võimalus üle jõe Budas nautida õhtut kaks ühes ehk székely muinasjutud ja eesti muusika. Anu Tauli kontsert leevendab ehk pisut mu muusikanälga, sest Lovász on järgmise kontserdi välja kuulutanud 15. märtsiks Oulus. Eesti hääli saab kuulda ka neljapäevasel vastuvõtul, kus lubati Revalia kammerkoori.

Eile oli kultuurikontsentratsioon üle keskmise. Käisime uudistamas kaht näitust Ungari Rahvusgaleriis (http://www.mng.hu/splash.html). Mulle oli sümpaatsem Zichy, sest tema maalid on elutruumad. Vaszary üllatas aga kvantiteediga. Minge vaadake ka. Tänane tuulutusjalutuskäik viis meid ühte mõnusa miljööga ja väljapaistvalt viisaka teenindusega struudlikohvikusse. Kohv oli seal parajalt kuum ja seda serveeriti elegantses klaastassis koos kurviga kõrrega, millest ma argipäeviti kella 7 paiku puudust tunnen, kui ma veel voodis lesides oma hommikukohvi joon. Sellise kõrre abil kohvi manustades ei peaks pead padjalt tõstma.

Muide ungari rahvatarkus teab, et valentinipäeval varblased paarituvad. Siinsed linnud hakkavad röökima väga vara hommikul ja mingi liik sirtsub veel öösel ka. Aga kui uskuda neid rahvatarkusi, siis peaks teisipäeval, kui on Zsuzsanna nimepäev, hakkama lõoke laulma. Seda tahaks küll kuulda, sest külmast on pisut villand juba.

Viimasel ajal on jalutuskäigud juhtunud valgele ajale. Eelmisel kevadel ja sügisel polnud muul ajal eriti mahti, siis sattusid tunne kodulinna tuurid hilistele öö- ja varastele hommikutundidele. Ja kuigi kolleegid mind selle eest hurjutavad, arvan endiselt, et mida vähem rahvast tänavatel, seda mõnusam astuda. Ainus puudus on see, et siis ei pruugi (raamatu)poed enam lahti olla.

Kuhugi Schengeni viisaruumi avarustesse tahab sõita minu soome kolleeg, kellele ülikool on tagantselja liiga teinud. Niimoodi ikka rallit ei sõideta, nagu siinsed tööandjad seda ette kujutavad. Kui ülikool enam korteriüüri ei maksa, millest see vaene haridustöötaja siis elama peaks? Loodetavasti ei juhtu minuga sama, muidu istun ka sama rongi peale.

Selle panin pihta Josplilt. Kui Rein Rannap oleks kass, siis näeks see välja nii.

Tervitustega kõigile looma- ja muidu sõberitele!

Pühapäevased ja esmaspäevased seltskonna- och kultuuriüritused lükkusid tervislikel põhjustel ja BKV streigi tõttu edasi. Pange tähele, lükkusid edasi, mitte ei jää ära. Ja Luis tuleb märtsis uuesti Pesti. Laupäeval sai heas (ja rahvusvahelises) seltskonnas õhtust süüa ning tutvuda kahtlaselt Ungari visla nägu, ent tõu poolest väidetavalt Aafrika koeraga. Oli täitsa nunnuke ja hästikasvatatud.

Statistika järgi näikse lugejaid justkui olevat, aga Muusat ei paista kuskilt. Ega muud üle jää, kui tuleb minna raamatukokku lugema. Muide, täna sain veel ühe ausa ülestunnistuse, et sõbrapäevaks kaarti pole mõtet oodata. Aga see-eest tuled sa mulle igakord meelde, kui ma Indigolapsi kuulan:) Ma tean, et sa oled:)

Aprillis on toimumas 22. rahvusvaheline unedeprivatsiooni programm, kus on absoluutselt garanteeritud massiliselt funi ja psühholooge. Ma kavatsen sinna minna. Ti, ma võtan selle veini kaasa. Ja Jutu lubas tulla (või esialgu vähemalt mõelda selle peale) kongressieelset nädalavahetust minuga veetma. Piinlik lugu, aga ma ei ole Vilniuses ega Leedus üldse käinud. Riiga sattusin ka viimati mingi kaks aastat tagasi, sedagi poolenisti tööasjus, üheks päevaks ja lennukiga:p Läti keeles oskasin siin umbes 3 sõna ja hoolimata eelmise aasta läti keele tundidest praegu võibolla tuleb viis ära, kui ma hoolega mõtlen. Aga ma juba vaatasin, et vähemalt sel aastal saab Tartus seda õppida, loodame, et järgmisel ka. Ühesõnaga siis et aprillis ootab ees EFPSA kongress, mille promovideo sündis nii. Surematu teos, ma ütlen.

Teate, elu on tore.

Moosinäost pirukas.

Igast siblimist ja asju oli nii palju, et nn vaheaeg läks mööda nigu niuhti. Tegin eksameid, kirjutasin töid, tõlkisin, olin haige (sellega peaks nüüd siis selleks aastaks ühel pool olema), käisin valitud seltkonnaga veinitamas, veetsin Ungari kultuuri päeva puhul öö kinos (kaks head filmi, üks vaadatav joonisfilm ja üks Ungari komöödia st ungarlased naersid, kõhud kõveras, vaeste välkarite naljasoon oli parasjagu umbes ja nabakrampias, kas ajab naerma, kui keegi saab nuiaga pähe? Eks ole), kõrvetasin end kogemata solaariumis ära (normaalne nahavärv on juba taastunud ja loodetavasti on see osa, mis maha peab kooruma, vabariigi aastapäevaks maha tulnud, nii et ma saan ikka ka ametlikest pidustustest osa võtta, ilma et peaksin mingit eskimo kostüümi kandma). Järgneva poolaasta kalender on liiga ahtake, et sinna kõik kultuuriüritused ära mahuksid. Ülehomme lähme vaatama Lázár Ervini lasteraamatu järgi tehtud tantsuetendust, järgmiseks nädalavahetuseks on minu plaanis Rahvusgalerii. Muude suurejooneliste plaanide hulka kuulub näiteks see, et ma kuulutasin teisipäeva ja reede tööpäevadeks (vt ka koolipäevad, Balassi Bálint Intézet, tähtajad), puhkamiseks ei õnnestu vist ühtegi päeva pigistada, eks ma katsun siis öösiti natuke magada (hästi kiiresti muidugi ja salaja) ja üritan juua veidi vähem kohvi (st mitte üle kahe kruusitäie päevas. Lihtsalt veidi ebamugav on see teadmine, et on mingi aine, milleta ei saa olla. Ma tõestan nüüd endale, et saab küll, siiamaani on õnnestunud).

Ime läbi on kevadsemestri tunniplaan hulga normaalsem kui sügisel ja veel suurem ime on see, et ma sain “valikseminaridest” võtta mulle meeldivamad. Mis valik see nii väga on, kui viiest on vaja võtta kolm ja pooled ajad kattuvad. Igatahes õnnestus mul vältida kirjanduskriitikat jms värki. Õnnetuseks määrati mu lõputöö ametlikuks juhendajaks härrane kirjanduse õpetaja, kes mulle kohe üldse mitte sümpaatne pole. Hoian temast igaks juhuks nii kaugele kui saan. Nädala veidrike hulgas on vaieldamatult esikohal ülevoolavalt joviaalne kunstiajaloo õpetaja, kes teatas 15 minutit enne tunni lõppu, et ta peab korra õppeosakonda minema, aga tegelikult käis suitsu tegemas. Tihedalt tema sabas on aga uus grupikaaslane Uruguaist. Kui ma rääkisin tunnis, et Eestis on olemas selline amet nagu saarevaht, küsis tema, millisest raamatust ma seda lugesin. Püüan säilitada neutraalsust.

Eile kui ma koolist koju jõudsin, katkus Lars juukseid ja sajatas, nii et sappi lendas. Järeldasin, et ta täidab tuludeklaratsiooni, Ungari oma loomulikult. Eks mul olnudki õigus. Jumal tänatud, et Eesti süsteem ikka inimese jaoks on tehtud, kuigi ka siin on olemas võimalus tuludeklaratsiooni netis täita ja esitada.

Ootamatult teatas Luis, et tema on linnas oma göölfrendi külastamas. Kui hästi läheb ja BKV enam ei streigi, saame üle saja aasta kokku. Ah et mis keeles eestlane ja hollandlane räägivad? Ikka sellessamas, milles eestlane ja jaapanlanegi, ungari loomulikult. Loogiline, onju.

PS Palun kas keegi võiks mulle Eestist saata värske Muusa? Ühest eksemplarist piisab. Kui tahtjaid on rohkem, võime ülejäänud poolaastaks teha graafiku, kes järgmised numbrid postitab.

PPS Muffinid said nämmad ja populaarsed. Kauaks ei jätkunud.

PPS Ma loen praegu Eesti kirjandusklassikasse kuuluvat raamatut, mida ungarlased tunnevad pealkirja all “Kentuki lõvi.” Täitsa naljakas on.

Vikipeedias peaks saama nüüd eesti keeles ka lugeda tema kohta. Otsisõna Irén Lovász, teiste kombinatsioonidega ei saa miskipärast kätte. Ma olen alles algaja ka selles vallas.

Peeter Vähi oli artikliga rahul. Ja Lovász kirjutas mulle, et lähiajal ta kodumaal ei esine, nii et olgu siis minu eest ka kuulatud!

See oli praegu räme sajatus. Alla keskmise tervislik seisund ja absoluutselt mittemotiveeriv semestri avalöök tekitavad tahtmise vajuda kõrini sooja termaalvette. Tervise viis ilmselt tuul Tallinna lennujaamas, motivatsiooni aga tudengid, kes ei suvatsenud läbirääkimistele ilmuda. Nõnda ei andnudki tänane päev mulle mingit selgemat ettekujutust eeloleva semestri tunniplaanist. Küll aga olin ma muidu tegus. Näiteks osalesin filosoofiateaduskonna nõukogu valimistel, võitlesin terve õppetooli koosoleku aja unega (mina võitsin!), maksin gaasi- ja elektriarveid, organiseerisin kommunikatsiooni partnerülikooliga, keetsin kohvi, jõin kohvi, käisin kuulamas loengut Ungari renessansskunsti pärleist ja muud seesugust.

Perekonnaarhiivi jaoks sain palgatõendi, mis tunnistab, et eelmisel aastal teenisin ma üle miljoni. Paraku oli valuutaks forint. Minu tulude deklareerimise puändiks eelmisel aastal oli see, et maksin Ungari riigile peale. Ei saanudki aru, kas olen mina ülemakstud või on riik nii vaene, et tuleb teist tahes või tahtmata toetada. Lisaks annetasin veel ühe protsendi oma maksudest õppetooli hüvanguks. Sellesama õppetooli, kus ma ise paberit ja tahvlivildikaid ostan. Tänavu mõtlesin ornitoloogiat toetada. See läheb mulle vähemasti natuke korda.

Nädala lugu: Lovász Irén “Aranyágom”