Saksamaal Bochumis toimus taaskord sealsete psühhotudengite aastakongress. Et igatsust oma ühe suure armastuse vastu leevendada ja üle saja aasta EFPSA rahvaga suhelda, pidin seal ikka ära käima. Kõike oli sobivas proportsioonis – riläksi, sotsialiseerumist ja arenemist (mõned siiski arvasid, et ma olen liiga vaikne). Psühholoogia sees oli ootamatult mõnus ja kodune olla, küll ma jään kunagi paiksemaks ja saan seda endale rohkem lubada. Üks kongressi tipphetki oli kahtlemata meeste vetsus Leedu kongressile promoloo lindistamine ja harjutamise ajal juhuslikult sisse astunud meeskodaniku sujuv liitumine kunstilise kollektiiviga. On, millest lapselastele rääkida.
Paljulaidetud tööstuspiirkond oli tegelikult rohelisem kui Budapesti linnapark, ülikoolilinnak aga uskumatult inetu, rääkimata teisel pool autobahni asuvast üliõpilastele rajatud kunstlinnakust koos absurdi tipu – betooni keskel kasvava rohelise saarekese ja selles pesitseva rahutu lehma kujuga. Konverentsikeskuse terrassilt avanev vaade leevendas seda inetust märkimisväärselt.
Kongressi aftekas sisaldas roadtrippi Edwardiga, südantsoojendavaid kohtumisi ja uusi tutvusi. Viimaste hulgas säras muidugi Edwardi poja, kes on maailma õnnelikuima issi rahulolevaim lapsuke. Ehk ei kõla see lapsepilastusena, kui ütlen, et olen temast veel rohkem sisse võetud kui enne. Antwerpenis kombineerisin töö ja puhkuse. Võtsin turistitegemist marurahulikult ega pingutanud šoppamise ja väärsuste silmitsemisega liigselt. Seeasemel olid laisad hommikud päikest täis vaikses majas, töö nautimine, õhtusöögid mitteturistkohtades, E superlahedad majakaaslased, sõbrad ja seinavärvimine (kinotuba peaks peagi valmis saama ja üks esimesi kutseid avamisele lubati mulle). Reisiraamatu kaasatassimine oli muidugi tarbetu, sest kesse ikka metsa puid viib, isegi kui mets on suuremalt jaolt flaamikeelne. Küll mul juba on nina söödavate palukeste väljanuhkimiseks. Aga ma valitsesin end suurepäraselt ja astusin raamatupoest välja ainult nelja uuega. Üldse üks oli kingituseks. Kujutage ette, on veel selliseid, kes pole Pratchettit lugenud, ja maailma peab ju ometi valgustama.
Veel össze-vissza pildikesi: me Nürnbergi host oli 47-aastane Saksa mees, kes on metalifänn; mu arvutis on nüüd fotokaga tehtud piinlikkust tekitav video, kuidas me Edwardiga Wormsis foori taga seistes laulame elame kaasa auto pleierist kõlanud laulule “Love and Marriage” (see “Tuvikeste” lugu); kohtumine ehtsate tibude ja prantsuse buldogiga Antwerpeni linnapargis; õhtusöök Brüsselis Robertoga, kes lubas mulle pühalikult, et ta enam kunagi sporti ei tee; jumalikult elegantne art deco stiilis tänav, kus võiks isegi elada, kui oleks vahendeid seal endale mõne parasjagu müügis oleva maja soetamiseks.

Tripilt tagasi saabusin paari uute kõrvarõngaste, kahe kasutatud kinda, biergartenist pihtapandud veiniklaasi, türkiisikarva pitskingakeste ja igemepõletikuga. Nojah, ega selle palavaga palju peale valuvaigisti ja vee alla lähegi. Ah seda tarkust mis mind nüüd tabab!

Advertisements