Igast siblimist ja asju oli nii palju, et nn vaheaeg läks mööda nigu niuhti. Tegin eksameid, kirjutasin töid, tõlkisin, olin haige (sellega peaks nüüd siis selleks aastaks ühel pool olema), käisin valitud seltkonnaga veinitamas, veetsin Ungari kultuuri päeva puhul öö kinos (kaks head filmi, üks vaadatav joonisfilm ja üks Ungari komöödia st ungarlased naersid, kõhud kõveras, vaeste välkarite naljasoon oli parasjagu umbes ja nabakrampias, kas ajab naerma, kui keegi saab nuiaga pähe? Eks ole), kõrvetasin end kogemata solaariumis ära (normaalne nahavärv on juba taastunud ja loodetavasti on see osa, mis maha peab kooruma, vabariigi aastapäevaks maha tulnud, nii et ma saan ikka ka ametlikest pidustustest osa võtta, ilma et peaksin mingit eskimo kostüümi kandma). Järgneva poolaasta kalender on liiga ahtake, et sinna kõik kultuuriüritused ära mahuksid. Ülehomme lähme vaatama Lázár Ervini lasteraamatu järgi tehtud tantsuetendust, järgmiseks nädalavahetuseks on minu plaanis Rahvusgalerii. Muude suurejooneliste plaanide hulka kuulub näiteks see, et ma kuulutasin teisipäeva ja reede tööpäevadeks (vt ka koolipäevad, Balassi Bálint Intézet, tähtajad), puhkamiseks ei õnnestu vist ühtegi päeva pigistada, eks ma katsun siis öösiti natuke magada (hästi kiiresti muidugi ja salaja) ja üritan juua veidi vähem kohvi (st mitte üle kahe kruusitäie päevas. Lihtsalt veidi ebamugav on see teadmine, et on mingi aine, milleta ei saa olla. Ma tõestan nüüd endale, et saab küll, siiamaani on õnnestunud).

Ime läbi on kevadsemestri tunniplaan hulga normaalsem kui sügisel ja veel suurem ime on see, et ma sain “valikseminaridest” võtta mulle meeldivamad. Mis valik see nii väga on, kui viiest on vaja võtta kolm ja pooled ajad kattuvad. Igatahes õnnestus mul vältida kirjanduskriitikat jms värki. Õnnetuseks määrati mu lõputöö ametlikuks juhendajaks härrane kirjanduse õpetaja, kes mulle kohe üldse mitte sümpaatne pole. Hoian temast igaks juhuks nii kaugele kui saan. Nädala veidrike hulgas on vaieldamatult esikohal ülevoolavalt joviaalne kunstiajaloo õpetaja, kes teatas 15 minutit enne tunni lõppu, et ta peab korra õppeosakonda minema, aga tegelikult käis suitsu tegemas. Tihedalt tema sabas on aga uus grupikaaslane Uruguaist. Kui ma rääkisin tunnis, et Eestis on olemas selline amet nagu saarevaht, küsis tema, millisest raamatust ma seda lugesin. Püüan säilitada neutraalsust.

Eile kui ma koolist koju jõudsin, katkus Lars juukseid ja sajatas, nii et sappi lendas. Järeldasin, et ta täidab tuludeklaratsiooni, Ungari oma loomulikult. Eks mul olnudki õigus. Jumal tänatud, et Eesti süsteem ikka inimese jaoks on tehtud, kuigi ka siin on olemas võimalus tuludeklaratsiooni netis täita ja esitada.

Ootamatult teatas Luis, et tema on linnas oma göölfrendi külastamas. Kui hästi läheb ja BKV enam ei streigi, saame üle saja aasta kokku. Ah et mis keeles eestlane ja hollandlane räägivad? Ikka sellessamas, milles eestlane ja jaapanlanegi, ungari loomulikult. Loogiline, onju.

PS Palun kas keegi võiks mulle Eestist saata värske Muusa? Ühest eksemplarist piisab. Kui tahtjaid on rohkem, võime ülejäänud poolaastaks teha graafiku, kes järgmised numbrid postitab.

PPS Muffinid said nämmad ja populaarsed. Kauaks ei jätkunud.

PPS Ma loen praegu Eesti kirjandusklassikasse kuuluvat raamatut, mida ungarlased tunnevad pealkirja all “Kentuki lõvi.” Täitsa naljakas on.

Advertisements