Täna hommikul sai mulle osaks luksus, milleks pole ikka väga ammu juba võimalust olnud, nimelt ma ärkasin üles, tegin tassi kohvi ja pugesin koos selle ja ühe kerge ajaviiteromaaniga tagasi teki alla. Voodis lugemine on üks mu lemmiktegevusi ja need puhud on eriti harvad, kui ma saan hommikut niimoodi laisalt aegamisi alustada. Ma pingutasin lugemisega väga, aga kui jõudsin 28, leheküljel lauseteni “…käru koormatud kui koormahobune…” ja  “Püüan fookustada võimlemisvarustusele.”, ei julgenud ma enam edasi lugeda ja kasutasin lugeja õigust raamat pooleli jätta. Ausalt, kuigi ma olen teatavasti muidu üsna kriitilise meelega, olin ma pärast sõpradega veedetud meeleolukat õhtut ja vastikust kevadkülmetusest hoolimata väga leebelt meelestatud, võiks suisa öelda heas tujus, aga mis liig, see liig. Halva tõlke esimene tunnus on see, et praktiliselt iga lauset on võimalik pikemalt mõtlemata tagasi tõlkida. Tõlkija kohta palju infot leida ei ole, ehk oli tal piisavalt oidu, et leida sobivam karjäär tiigritaltsutaja, kunstmurukasvataja või kellegi muu säärasena.

Ma püüdsin leida objektiivseid põhjusi, kuidas sellised tõlked saavad üldse tekkida. Näiteks, et tõlkija kannatab uskumuse all, et oskab a) võõrkeelt ja/või b) emakeelt; tal ei olnud tegelikult aega ise tõlkida, aga kuna tema 14aastase järeltulijaga, kes on koolis juba kaks aastat inglise keelt õppinud ja nagunii vaatab kõiki filme ilma subtiitriteta,  ei olnud võimalik litsentsilepingut sõlmida, siis sai kirja lapsevanema nimi; sorri, no läks natuke kiireks, järsku oli tähtajani ainult nädal aega, aga mis see 200+ lehekülge kerget lugemist ikka ära ei ole; kellelgi kirjastusest ei olnud aega tõlget vaadata või läks trükki toimetamata fail (trükivead parandas Word automaatselt ära); või mida hekki?

Mis te arvate, kuidas need sõna-sõnalised tõlked sünnivad? Kas olete talumatult halva tõlke pärast lugemise pooleli jätnud?

*Kadunud Henn Mikkin arvas, et (tsiteerin mälu järgi) jaa muidugi, igaühest võib saada psühholoog või psühhoterapeut, ainult mõnel võib selleks kuluda umbes 200 aastat. Ilmselt kehtib see tõlkijaks saamise kohta ka.

Vt ka fotograaf, kokk, kirjanik, Saalomon Vesipruul, Elo Jakobson, Varrak, I have a dream.

 

Advertisements

Thatcher mängib hoidja kingitud nukuga: “Kes sa oled? Kas sa oled Leelo Tungal?”

On ikka midagi kasu ka, kui koos unejuttude ja -luuletustega autorite nimed ka ette lugeda. Nüüd jääb üle ainult oodata, kes saab nimeks Sven Nordqvist, Heljo Mänd, Ilon Wikland, Ilmar Trull, Epp Petrone, Aapo Ilves, Jaan Kaplinski jne.

Jaa, ma tean küll, et lapseteemalised postitused tuleb teha fb-s. Ei, aitäh. Ja ärge üldse muretsege, pilte ka sinna ei tule.


Meil on siin kõik hästi, isegi toredasti, ainult blogida ei viitsi. Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis ma parandan selle vea ja kaagutan natuke.

Hissand, minu poole pöörduti “Lugupeetud proua Jõuluga”. See pani mu vaimsele turjale hoobilt vähemalt 50 aastat otsa. No tõesti, mis proua ma teie arust olen?

Sotsametil on vist keskkonnasõbarlikud korduvkasutusega elektronid otsa saanud, et nad oma teateid keskkonnasõbralikes ümbrikes ja paberil saadavad.

Kui Mart ei käändu Mart-Marta, miks siis Swedbank käänab Margaret-Margareta?

Lisaks sellele, et nädala pärast juhtub midagi tõeliselt kummalist, panustan ma ise veidruste rubriiki sellega, et loen ungari kirjandust prantsuse keeles. Harjutada on vaja, aga “Kolmes musketäris” jäin juba esimese lause juures hätta.

Oleme Larsiga vastastikku teineteise saavutustele kadedad, ehkki kummagi looming on nii erinevast kategooriast, et ei anna võrrelda.

Ah jah, kes veel ei ole kursis, mu maailmal on uus naba.


Enne kui algab nutt ja hala, something completely different. Raamatukoide rõõmuks avastasin ma täna blogi, kus tutvustatakse Euroopa linnade paremaid raamatupoode, peamiselt küll ingliskeelset kirjandust levitavaid, aga see-eest  sõltumatuid, st ketipoode sealt ei leia. Brüsseli kohta on seal ka paar vihjet, mida ma kavatsen esimesel võimalusel lähemalt kaema minna. Tänase päeva teine avastus on Brüsselis elava ameeriklase blogi, kus saab tutvuda siinse elu-oluga terasema ja süsteemsema  sule läbi kui minu oma.

Sellele, kes tahab teada, kuidas läti keeles aitäh öelda: “Paldies!” Eesti-läti-eesti sõnastik on muidu siin.

Nüüd ma soiun natuke sellest, kuidas mõned asjad on minu jaoks liiga jaburad. Edasilugemine omal vastutusel.

Käisin eelmine nädal võimalikult paljudes loengutes, et leida kursusi, kus käimiseks mul mai lõpuni motivatsiooni jätkuks. Segaduste tõttu tunniplaanis sattusin ma muuhulgas loengusse, kus räägiti sisepõlemismootoritest, st terve see kursus on pühendatud sisepõlemismootoritele. Kui ma juba kursuse nimest olin aru saanud, siis mõtlesin, et noooh, vaaatame njüüd, kas midagi tuttavat veel ette tuleb. Sinnamaani oli kõik väga tore, kui hakkasid tulema slaidid minu meelest täpselt ühesuguste joonistega, mida saatsid repliigid a la  “sellest kõigest on teile termodünaamikas muidugi juba räägitud”.  Õnneks oli auditooriumis peale minu veel paar tüdrukut, ma peitsin psühhosuvekooli logoga koti oma tooli alla ja lasin pausi ajal jalga. Ma pean nüüd natuke selgitama, mis värk siin tunniplaanidega on. Need on täitsa olemas, netis ja seinte peal paberil. Aga kuivõrd ülikool, kus õpib 21 000 tudengit, on ikka täiesti müstiline masinavärk, siis kipuvad tunniplaanid muutuma. Ei maksa nüüd kohe arvata, et muutused tunniplaanis endas kajastuvad, et need oleks pidevalt uuendatud või nii. Oh ei. Et õigel ajal õiges kohas olla, peab õigel kohal silma peal hoidma:

  1. valves ehk teadetetahvlid osakondade uste taga. See kujutab endast seinatäit pisikesi lipikuid, kus on kirjas, kas klassiruum on muutunud,  millal kursus algab ja kus eksam toimub. Suvalises/ lisamise järjekorras, nii et oma aine kohta info leidmiseks tuleb kogu see neetud tahvel läbi kammida. Eeldatavalt leiab siit kõige värskema info, mida aga kahe järgneva kohta ei saa öelda.
  2. valves electroniques ehk elektroonilised teadetetahvlid. Teated teaduskonna kodukal eriala ja õpinguaasta järgi. Kohalikele üliõpilastele ilmselt loogiline, aga mina kui suvaline tüüp mäletan harva, mitmenda kursuse kohustuslik aine on näiteks Belgia kino ajalugu (juhuks, kui mul peaks tulema pöörane soov igaks juhuks üle kontrollida, kas see ikka toimub selles kohas, mis tunniplaanis kirjas on).
  3. avis ehk tunniplaani täiendavad märkused. Neist kolmest kõige mõistlikum asi, sest selle juurde viib link tunniplaanist, samas ei sisalda kogu infot, mida eelmised kaks. Ma ei ole siiani veel aru saanud, mis puhkudel on info nii oluline, et seda otse tunniplaanist linkida.
  4. Et asi oleks põnevam, siis on mõnel õppejõul või osakonnal oma kodukas ja/ või foorum, kus tarvilikku infot jagatakse. Kust neid leida, teavad ainult asjassepühendatud. Eelmine semester ma üritasin näiteks minna Belgia kirjanduse kursusele, aga selle toimumiskoht oli rangelt salastatud.

Tunniplaani saab omale pdf-ina salvestada. Saab sealt vaadata, mis õppekavasse aine kuulub. Aga hoidku jumal selle eest, et sa saaksid sealt aine kirjeldust lugeda. Seda peab otsima õppekavadest muidugi õige eriala ja kursuse järgi, mille juures mind tabavad jälle punktis 2 kirjeldatud raskused. Ilmselt ei ole ette nähtud võimalust, et inimene ei võta kõiki teatud eriala ühe aasta kohustuslikke aineid. Hala lõpp.

Käisin ka ühes kohutavalt igavas loengus EL-i teemadel, seda aga pidas ülinunnu aktsendiga professor Hollandist. Hundert, tröbl, först, köntri, som ättentsioneh. Siuksed hollandi moodi põrisevad r-id on seal onju. Algatuseks uuriti, kuskohast tudengid pärit on. Kanada tšikk tõstis käe, kui küsiti, kas on kedagi mitte EL-i kuuluvast Euroopa riigist. Ei, ma saan aru küll, et tal kadus fookus poole küsimuse pealt ära, aga millegipärast jätkasin seda rida mõttes küsimusega “is Europe a country”.

Ja lõpetuseks, et ei oleks liiga palju kaagutamist teiste pihta, paar mu enda apsakat ka. Kui poes on pudeli peal kirjas lait*, siis see ei tähenda veel, et selle sees piim on. Tuleb lait järele kirjutatud sõnad ka läbi lugeda. Olgu teistelegi õpetuseks, et lait battu on hapupiim.

Kui üks kena proua tegi mulle komplimendi mu punase talvemantli kohta ja mu kimbatust nähes oli nõus ka inglise keeles suhtlema, üritasin ma siiski prantsuse keeles vastata, et ma lasin selle õmmelda. Suure ähmiga ütlesin vist hoopiski, et tegin selle ise.  Õnneks ma mahtusin ka prantsuse keele kursusele, nii et mingi arenemislootus ikka on.

* piim pr. k


See on üks järjekordne sissekanne, mida ma mõttes olen sada korda alustanud heietusega, kuidas pole mahti blogida. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

See suur, et lubage mul nüüd kõigepealt natuke keksida, me mõlemad Larsiga saime Ungari Raamatufondilt proovitõlke tegemiseks toetust (me oleme nii tiblud, onju:) Teiseks saan ma esimest korda elus stippi oma õppetulemuste eest, kuigi kui nüüd üdini aus olla, siis olid enamus ained arvestuslikud ja kõik oma A-d sain ma ungari ainete eest. Erasmust ei ole ka teab mis raske taotleda, seda suurem mark oleks olnud seda mitte saada, nii et europealinn, hier ai kamm.  Sellega võib lausa ära harjuda, et kõik stipendiumitaotlused päädivad edukalt. Üldiselt ma soovitaksin sellel tendentsil jätkuda, sest ma tahan suvel Lätti ka minna. Ja Ungarisse muidugi. Ungari-igatsus on hirmus suur, Lars muudkui kiusab mind ja saadab kevades kondamiste pilte.

Kui nüüd mingid erakorralised asjaolud ei sekku, siis Brüssel jah. Sest et mul on hädasti vaja oma prantsus üles turgutada (kesse käskis mul hakata ungari keelt õppima). Belgia sellepärast, et ikka kindlam on minna kohta, kus on sõpru ees ootamas, mõned parematest seejuures. Ligipääsetavus loeb ka midagi, Prantsusmaal on väga vahvaid ülikoole, aga ma ei viitsi kõigepealt pool päeva lennata ja siis veel pool päeva kuhugi karup-sse orienteeruda (Pariis millegipärast ei olnud minu jaoks üldse option). Mitte et ma hakkaksin ohjeldamatult edasi-tagasi sõitma, aga tuleb suurendada tõenäosust, et sõbrad tuleks külla näiteks. Šokolaadipuudust ette näha pole, aga leivaga on ilmselt samasugune ikaldus nagu ülejäänud Euroopas.

Eelmainituga seoses pean ma varsti jälle hakkama kolima ja oma maist vara kuhugi ümber paigutama. Uhmer läheb niikauaks Maali juurde elama, kui ma ära olen. Kui kellelgi on veel vaja mingeid köögitarvikuid (mikser jms), siis võime hoiukodu üle läbi rääkida. Lisaks ma avastasin, et – NÜÜD TULEB KAUBANDUSLIK TEADAANNE – mul on üle kaks i-pod nano silikoonkesta, üks roosa, üks must (muud värvikombinatsiooni ei olnud ja neid vähemalt tookord müüdi ainult kolmekaupa komplektis, ma ka ei saa aru, mida peaks tegema, et neid ühe i-podi peale kolm tükki kuluks, et nagu vahetad iga päev või?). Kui kellelgi on vaja, siis ma annan need hea meelega ära.

Nagu ikka, on kõige suurem jama raamatutega. Arvake ära, kas ma olen vahepeal Ungaris käinud ja sealt omale hiiglaslikke sõnaraamatuid ja muidu lugemist toonud. Loomulikult. Arvake ära, kas ma sain sünnipäevaks üheainsagi vannipardi, kuigi ma edastasin oma soovi vähemalt 20 inimesele. Muidugi mitte. Selle asemel sain ma raamatuid ja raamatupoe kinkekaarte, miska mu raamaturiiuli defitsiit suurenes vähemalt 25 cm. Vannipardipuudus on endiselt akuutne. Ometigi on oluliselt lihtsam kolida 10 vanniparti kui meetrit raamatuid. Vt ka rändraamatukogu, kaubik, raamatukoi raske elu.

Tänases päikeses oli juba kevadet, mille kohalolust annab kindlalt märku see, et üks külmavares viskas karviku seljast ja maskeerus loodusest ette rutates rohelisse kevadenahka. Keset linna ujus üks kobras või pealtnägijate (väike tagasihoidlik mina sh) arvates koprasarnane loom. Ma loodan, et ta ikka teadis, kuhu ta läheb, hirmus mõeldagi, et see inimpelglik loomake võis olla lihtsalt linna ära eksinud.

*Ümiseda “Ei saa mitte vaiki olla” viisil, aga lustlikumalt