See on üks järjekordne sissekanne, mida ma mõttes olen sada korda alustanud heietusega, kuidas pole mahti blogida. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

See suur, et lubage mul nüüd kõigepealt natuke keksida, me mõlemad Larsiga saime Ungari Raamatufondilt proovitõlke tegemiseks toetust (me oleme nii tiblud, onju:) Teiseks saan ma esimest korda elus stippi oma õppetulemuste eest, kuigi kui nüüd üdini aus olla, siis olid enamus ained arvestuslikud ja kõik oma A-d sain ma ungari ainete eest. Erasmust ei ole ka teab mis raske taotleda, seda suurem mark oleks olnud seda mitte saada, nii et europealinn, hier ai kamm.  Sellega võib lausa ära harjuda, et kõik stipendiumitaotlused päädivad edukalt. Üldiselt ma soovitaksin sellel tendentsil jätkuda, sest ma tahan suvel Lätti ka minna. Ja Ungarisse muidugi. Ungari-igatsus on hirmus suur, Lars muudkui kiusab mind ja saadab kevades kondamiste pilte.

Kui nüüd mingid erakorralised asjaolud ei sekku, siis Brüssel jah. Sest et mul on hädasti vaja oma prantsus üles turgutada (kesse käskis mul hakata ungari keelt õppima). Belgia sellepärast, et ikka kindlam on minna kohta, kus on sõpru ees ootamas, mõned parematest seejuures. Ligipääsetavus loeb ka midagi, Prantsusmaal on väga vahvaid ülikoole, aga ma ei viitsi kõigepealt pool päeva lennata ja siis veel pool päeva kuhugi karup-sse orienteeruda (Pariis millegipärast ei olnud minu jaoks üldse option). Mitte et ma hakkaksin ohjeldamatult edasi-tagasi sõitma, aga tuleb suurendada tõenäosust, et sõbrad tuleks külla näiteks. Šokolaadipuudust ette näha pole, aga leivaga on ilmselt samasugune ikaldus nagu ülejäänud Euroopas.

Eelmainituga seoses pean ma varsti jälle hakkama kolima ja oma maist vara kuhugi ümber paigutama. Uhmer läheb niikauaks Maali juurde elama, kui ma ära olen. Kui kellelgi on veel vaja mingeid köögitarvikuid (mikser jms), siis võime hoiukodu üle läbi rääkida. Lisaks ma avastasin, et – NÜÜD TULEB KAUBANDUSLIK TEADAANNE – mul on üle kaks i-pod nano silikoonkesta, üks roosa, üks must (muud värvikombinatsiooni ei olnud ja neid vähemalt tookord müüdi ainult kolmekaupa komplektis, ma ka ei saa aru, mida peaks tegema, et neid ühe i-podi peale kolm tükki kuluks, et nagu vahetad iga päev või?). Kui kellelgi on vaja, siis ma annan need hea meelega ära.

Nagu ikka, on kõige suurem jama raamatutega. Arvake ära, kas ma olen vahepeal Ungaris käinud ja sealt omale hiiglaslikke sõnaraamatuid ja muidu lugemist toonud. Loomulikult. Arvake ära, kas ma sain sünnipäevaks üheainsagi vannipardi, kuigi ma edastasin oma soovi vähemalt 20 inimesele. Muidugi mitte. Selle asemel sain ma raamatuid ja raamatupoe kinkekaarte, miska mu raamaturiiuli defitsiit suurenes vähemalt 25 cm. Vannipardipuudus on endiselt akuutne. Ometigi on oluliselt lihtsam kolida 10 vanniparti kui meetrit raamatuid. Vt ka rändraamatukogu, kaubik, raamatukoi raske elu.

Tänases päikeses oli juba kevadet, mille kohalolust annab kindlalt märku see, et üks külmavares viskas karviku seljast ja maskeerus loodusest ette rutates rohelisse kevadenahka. Keset linna ujus üks kobras või pealtnägijate (väike tagasihoidlik mina sh) arvates koprasarnane loom. Ma loodan, et ta ikka teadis, kuhu ta läheb, hirmus mõeldagi, et see inimpelglik loomake võis olla lihtsalt linna ära eksinud.

*Ümiseda “Ei saa mitte vaiki olla” viisil, aga lustlikumalt

Advertisements