Ebafrivoolsuse etalon

Ma hakkan nüüd siis tulema.

Seesamune et Balaton oli täitsa jääs nädalavahetusel. Vähemasti lõunakaldal Balatonszárszó puhkekeskuses, kus mul oli rõõm osaleda rahvalauluseminaril, teha kiiremaid tiire erinevatel uiskudel, vantsida jää murdekohani, laalda ja tantsi, soomesaunatada ja närvi puhata. See viimane oli kõikse ebaedukam. A see-eest edenes väiksesõsara sallike kenaste. Gyöngyi õlarätt sobib talle nagu valatult, kannab ka rõõmuga. Aint jumalateenistuse ajaks tõmbas Lutheri mantli selga, et asisem oleks. Mai olndki varem jumalateenistusel tantsind, nüüd on siis see ka tehtud-nähtud.

Laekusin Tartusse ja sain lõpuks kätte

1. postiga saadetud jõulukaardid (aiteh/ kösz:)
2. kod-migameti teate
3. Balassi matrikli ja ungari keele eksami tunnistuse
4. uue passi ja id-kaardi
5. detsembri kommunaalide arve (killer, rsk küll)

Isikut tõendavate dokumentide taotluse saatsin – pange tähele, postiga – mõni päev enne jõule, taotluse kohalejõudmise kinnitus kannab kuupäeva 23.12, pass oli valmis peale jõule ja id-kaart jaanuari alguses. Seejuures teatati dokumendi valmimisest meili teel.

Ungari keele eksam toimus 13. juunil, tunnistus anti väidetavalt välja 16. juulil. Kohalejõudmine ei võtnud näe poolt aastatki.  Huvitav, et samad paberid jõudsid Udmurdimaale “juba” novembris, kusjuures saaja nimi on tähestikus minust tükk maad tagapool, võiks lausa öelda tähestiku lõpus. Tunnistuse peal viitab minu isikule minu eesnimi ja vigane perekonnanimi(tilde on ära kadunud), sünniaeg ja -koht (alevi täpsusega, riiki ei ole). Hea, et ei ole Leelo Maietütar (tegelikult tehakse Ungaris inimesi kindlaks nende ema neiupõlvenime järgi, see kirjutatakse sinna, kuhu meie kirjutame isikukoodi).

Ilmselt pean ma sellega leppima, et minu nõder mõistus kõikidest maailma asjadest aru ei saa.

Ma ei tea mitte ühtegi ungarlast, kes oleks sealse asjaajamisega natukenegi rahul, aga ikka on võim bürokraatide käes. Elasin kaks aastat Budapestis illegaalselt, sest teiste pealt oli näha, et  elukoha regamine on ilge vaev (loe: ma ei viitsinud tundide kaupa järjekorras seista ja pahurate tädidega kakelda, endalgi on närvirakke vähe). Vastu oleks ma muidugi saanud plastikkaardi, millega järjekordsete rahutuste ajal tõendada oma õigust sinna minna, kus ma elan, aga et ma ametlikult elasin punktis, mis meeleavaldajatele karvavõrdki huvi ei paku, siis paistis see kadalipp ikke kergelt poinditu ettevõtmine.   Kogu mu kiindumuse juures jääb Ungari seekord Eestile alla. Mõnikord on siin täitsa hea. Kodumaa on mulle kohe nii rahustavalt mõjunud, et ma suudan vastikutest muttidest, kohutavast ajaraiskamisest ja jaburatest nõudmistest rääkida täitsa rahulikult ja ei pea kogu oma serbohorvaadi keele tagavara kasutusele võtma.

Mul tuli vahepeal veel üks hullumeelne mõte, aga võibolla läheb see üle.

Kuidas Linnas muidu ilm ka on neil päevil? Mai viitsi ju palju riideid kaasa vedada. (See mõte pole küsimusega seotud, mul on piletid Budapesti juba ammu olemas.)

wordpress teeb trikke