veebruar 2010



Belgia Eesti saatkonnal on tore komme kodumaa sünnipäeva puhul avada uksed eestlastele ja Eesti sõpradele, et üheskoos vabas õhkkonnas kokku saada ja tähistada. Kuivõrd saatkond asub kõrvallinnaosas, siis ma ei viitsinud kolme trammiga sõita, vaid kepsutasin kontsadel kohale. Saatkond on hubases kahekorruselises majas, ikka päris majas, mitte selles ridaelamu tüüpi ehitises, mida siin ka majaks nimetatakse. Lootsin väga, et üllatusesineja Eestist ei ole mingi vanillaninja või Koit Toome ja mul ei ole karja võõraste inimeste hulgas kohutavalt ebamugav. Ei oleks tohtinud toredat asutust sedasi alahinnata. Kõik oli ülimõnus. Külaline Eestist oli Heiki Mätlik, kes jättis väga vahetu ja lihtsa mulje, pillimängust ma ei hakka üldse rääkimagi. Asja tegemise käigus astus paari looga üles ka Mätliku kolleeg Argentiinast ning ilmselt improvisatsioonina sündis Mätliku ja Ghenti kandis elava Eesti ooperilaulja ühisesinemine. Kõlas “Pistoda laul” ja “Yesterday”.  Härrase ooperilauljaga kohtusin ma juhuslikult sügisel Ghentis Sint-Baafskathedraalis, kus käisin nautimas kuntsi ehk Van Eyckide altarimaali (kui keegi teab selle eestikeelset nime, siis palun viidagu mind lahkelt kurssi, mul pole siin ühtegi kunstiajaloo raamatut käepärast). Hümn kõlas loomulikult ka, aga mitte ooperilaulja, vaid eestlaste laulukoor Beene ja publiku ühisesituses. Hiljem juteluse käigus julgustas üks kooriliige mind ka nendega ühinema, hoolimata minu väitest, et ma laulan ainult hästi vaikselt üksinda duši all, kui keegi ei kuule. Sellest kutsest ei maksa järeldada, et ma oleksin seal täiest kõrist ja õigel viisil laulnud. Lihtsalt seltsis segasem või nii.

Õnneks ei pidanud mu kartus ebamugavuse osas ka paika. Isegi mõned tuttavad olid kohal, teistega sai niisama smooltooki ajada mõnusalt maast ja ilmast lobiseda, kamaklaas ja suitsuvorst näpu vahel. Jaa, kama pakuti, ülilahe! Saku õlut sai ka (minu puhul muidugi täielik raiskamine), ainult leiba ei olnud, ma nii lootsin! Esimene inimene, kellega ma jutuotsa peale sain, oli kultuuriatašee Kadri, aga no kust mina pidin teadma, et ta diplomaat on. Ma üritasin lihtsalt seltskondlik olla.

Toimus ka viktoriin, mis oli ilge kirves. No milline normaalne inimene teab, mitu Eesti sportlast on olümpial (ma oleks pakkunud kaks suusatajat, aga nii väikseid numbreid ei olnud), millal Eesti esimest korda eurovisooonil osales (ääähh…who cares?) ja kui vana on Toomas Hendrik (ju tal mingi vanus ikka olemas on). Selle ainsa küsimusega, mille vastust ma kindlalt teadsin (“Sipsiku” illustraator), ma ilmselt konkurentsi ei paku. Eriti arvestades asjaolu, et noorem generatsioon avastas tagatoast ENE köited ja haris ennast asjakohaste faktide osas jooksvalt.

Ühesõnaga, mina olen rahul.

Siin on estofiil Davidi pildid tänasest. Mina pildistasin ainult Mätlikku ja Kalevi komme:D

Mitte ei saa jätta ütlemata, et ühe teise riigi saatkond võiks eeskuju võtta.

Advertisements

Enne kui algab nutt ja hala, something completely different. Raamatukoide rõõmuks avastasin ma täna blogi, kus tutvustatakse Euroopa linnade paremaid raamatupoode, peamiselt küll ingliskeelset kirjandust levitavaid, aga see-eest  sõltumatuid, st ketipoode sealt ei leia. Brüsseli kohta on seal ka paar vihjet, mida ma kavatsen esimesel võimalusel lähemalt kaema minna. Tänase päeva teine avastus on Brüsselis elava ameeriklase blogi, kus saab tutvuda siinse elu-oluga terasema ja süsteemsema  sule läbi kui minu oma.

Sellele, kes tahab teada, kuidas läti keeles aitäh öelda: “Paldies!” Eesti-läti-eesti sõnastik on muidu siin.

Nüüd ma soiun natuke sellest, kuidas mõned asjad on minu jaoks liiga jaburad. Edasilugemine omal vastutusel.

Käisin eelmine nädal võimalikult paljudes loengutes, et leida kursusi, kus käimiseks mul mai lõpuni motivatsiooni jätkuks. Segaduste tõttu tunniplaanis sattusin ma muuhulgas loengusse, kus räägiti sisepõlemismootoritest, st terve see kursus on pühendatud sisepõlemismootoritele. Kui ma juba kursuse nimest olin aru saanud, siis mõtlesin, et noooh, vaaatame njüüd, kas midagi tuttavat veel ette tuleb. Sinnamaani oli kõik väga tore, kui hakkasid tulema slaidid minu meelest täpselt ühesuguste joonistega, mida saatsid repliigid a la  “sellest kõigest on teile termodünaamikas muidugi juba räägitud”.  Õnneks oli auditooriumis peale minu veel paar tüdrukut, ma peitsin psühhosuvekooli logoga koti oma tooli alla ja lasin pausi ajal jalga. Ma pean nüüd natuke selgitama, mis värk siin tunniplaanidega on. Need on täitsa olemas, netis ja seinte peal paberil. Aga kuivõrd ülikool, kus õpib 21 000 tudengit, on ikka täiesti müstiline masinavärk, siis kipuvad tunniplaanid muutuma. Ei maksa nüüd kohe arvata, et muutused tunniplaanis endas kajastuvad, et need oleks pidevalt uuendatud või nii. Oh ei. Et õigel ajal õiges kohas olla, peab õigel kohal silma peal hoidma:

  1. valves ehk teadetetahvlid osakondade uste taga. See kujutab endast seinatäit pisikesi lipikuid, kus on kirjas, kas klassiruum on muutunud,  millal kursus algab ja kus eksam toimub. Suvalises/ lisamise järjekorras, nii et oma aine kohta info leidmiseks tuleb kogu see neetud tahvel läbi kammida. Eeldatavalt leiab siit kõige värskema info, mida aga kahe järgneva kohta ei saa öelda.
  2. valves electroniques ehk elektroonilised teadetetahvlid. Teated teaduskonna kodukal eriala ja õpinguaasta järgi. Kohalikele üliõpilastele ilmselt loogiline, aga mina kui suvaline tüüp mäletan harva, mitmenda kursuse kohustuslik aine on näiteks Belgia kino ajalugu (juhuks, kui mul peaks tulema pöörane soov igaks juhuks üle kontrollida, kas see ikka toimub selles kohas, mis tunniplaanis kirjas on).
  3. avis ehk tunniplaani täiendavad märkused. Neist kolmest kõige mõistlikum asi, sest selle juurde viib link tunniplaanist, samas ei sisalda kogu infot, mida eelmised kaks. Ma ei ole siiani veel aru saanud, mis puhkudel on info nii oluline, et seda otse tunniplaanist linkida.
  4. Et asi oleks põnevam, siis on mõnel õppejõul või osakonnal oma kodukas ja/ või foorum, kus tarvilikku infot jagatakse. Kust neid leida, teavad ainult asjassepühendatud. Eelmine semester ma üritasin näiteks minna Belgia kirjanduse kursusele, aga selle toimumiskoht oli rangelt salastatud.

Tunniplaani saab omale pdf-ina salvestada. Saab sealt vaadata, mis õppekavasse aine kuulub. Aga hoidku jumal selle eest, et sa saaksid sealt aine kirjeldust lugeda. Seda peab otsima õppekavadest muidugi õige eriala ja kursuse järgi, mille juures mind tabavad jälle punktis 2 kirjeldatud raskused. Ilmselt ei ole ette nähtud võimalust, et inimene ei võta kõiki teatud eriala ühe aasta kohustuslikke aineid. Hala lõpp.

Käisin ka ühes kohutavalt igavas loengus EL-i teemadel, seda aga pidas ülinunnu aktsendiga professor Hollandist. Hundert, tröbl, först, köntri, som ättentsioneh. Siuksed hollandi moodi põrisevad r-id on seal onju. Algatuseks uuriti, kuskohast tudengid pärit on. Kanada tšikk tõstis käe, kui küsiti, kas on kedagi mitte EL-i kuuluvast Euroopa riigist. Ei, ma saan aru küll, et tal kadus fookus poole küsimuse pealt ära, aga millegipärast jätkasin seda rida mõttes küsimusega “is Europe a country”.

Ja lõpetuseks, et ei oleks liiga palju kaagutamist teiste pihta, paar mu enda apsakat ka. Kui poes on pudeli peal kirjas lait*, siis see ei tähenda veel, et selle sees piim on. Tuleb lait järele kirjutatud sõnad ka läbi lugeda. Olgu teistelegi õpetuseks, et lait battu on hapupiim.

Kui üks kena proua tegi mulle komplimendi mu punase talvemantli kohta ja mu kimbatust nähes oli nõus ka inglise keeles suhtlema, üritasin ma siiski prantsuse keeles vastata, et ma lasin selle õmmelda. Suure ähmiga ütlesin vist hoopiski, et tegin selle ise.  Õnneks ma mahtusin ka prantsuse keele kursusele, nii et mingi arenemislootus ikka on.

* piim pr. k


Talv on ametlikult otsa saanud. Üleeile ladistas sadada, eilsest saati on päike siranud nagu pöörane, linnukesed (tuvid, harakad ja papagoid) ei suuda ka nokki koomal hoida. Täna nägin Tenboschi pargis esimesi lumikellukesi, Ungari omad olid küll varasemad, aga ikkagi. Talvemantli võib varsti lõplikult ära pakkida ja avada jooksuaja, mis, püsigem ikka reaalsuse juures, minu puhul tähendab väga kerget sörki vaheldumisi kiire kõnniga umbes nii tund aega järjest. Ma ei arva, et sporti peaks tegema nii, et veremaitse suus ja silme eest must. Keska kehalisetunnid olid piisavalt tõhusad, et minult rohkem kui kümneks aastaks ära võtta igasugune tahtmine tegeleda natukenegi jooksmisele sarnaneva liikumisega, k.a bussi peale jooksmine. Aga kuivõrd eelmisel semestril oli mul erinõme tunniplaan, siis ma pidin enda liigutamiseks midagi muud välja mõtlema.  Mul pole eladeski nii palju spordivarustust olnud kui praegu, ise ka ei usu ära. Kuidas jutt lilledest ja linnukestest nüüd sedasi tervislike eluviiside peale tüüris? Rikun veel oma reputatsiooni ära täitsa avalikult.

Trammis oli täna õige lustlik sõita, sest seda sai teha lausa elava akordionimuusika saatel. Isegi mu tõeks osutunud aimdus, et artist seda mite omaenda rõõmsast meelest ei harrasta, vaid rahateenimise eesmärgil (mis seletas ka ühtlasi, miks kõik ülejäänud reisijad kalapilguga otse enda ette jõllitasid), ei suutnud juba irvele lähenevat hiiglaslikku naeratust mu näolt pühkida. Mis võiks inimesel ometi säärase meeleoluka trammisõidu vastu olla! Ja küll mul tulevad põimlaused ikka hästi välja.

Loengut postsovetlikust Venemaast peab proua Merlin :D Ei, see ei ole tal eesnimi.

Ja lõpetuseks üks äärmiselt sümpaatne sissekanne Hispaaniast. Loo moraaliga olen täiesti nõus, sest ma ise eelistan ka avatud mõtlemist. Alles hiljuti pressis üks ungari kolleeg minult välja eestlaste stereotüüpset ettekujutust ungarlastest. Mis ma oskasin kosta, kui ma silmaklappe ei armasta. Kiidukõne ja paar küsimärki.

Tegelikult mul on endal ka piinlik, et ma pole ikka veel Ungarist kirjutanud. Ega Metsatöllist. Ja üldse olen lohe.