august 2008



Kas pole tore, kui sa satud juhuslikult võõrasse blogisse ja esilehel tervitab sind stseen Krahvinna Marizast, puhtas ungari keeles pealekauba?

Larsi loal kekkan, et tal on uus ilus raamaturiiul, ausalt ka, ma nägin. Rõõm on ka minupoolne, koid oskavad raamatute ja sinna juurde kuuluvat tarvikute väärtust hästi hinnata.

Muud ma ei tahtnudki. Eriti soojemaks pole läinud.


Väkk, sügis mis sügis. Igavese kaamose aeg on alanud. Peale kaks päeva kestnud sadu mõtlesin, kas peaks akna kinni panema. Tegin hoopis ahju tule. Mõte ahjuküttega korterist ei tundugi enam nii kole, oleks suisa õdus, eriti selle kliima juures. Mu paanilised kinnisvaraotsingud on läbi teinud suure languse, neljamillises maja juurest kahemillise korterini, mida on ikka veel ilmselgelt liiga palju. Valikud on siis kodu soetada mingisse putkasse, mis kohe kokku kukub, või Annelinna. Esialgu jään sinna, kus olen (kõige ilusam asi, mis aknast paistab, on mäkk, puud on ees õnneks, koolis-ujumas-söögipoes hea lähedal käia, ujumas loomulikult siis, kui mu kehavigastus on paranenud). Muidu on suve sees olnud veel folk (oma endises headuses, kuigi tippelamus jäi seekord saamata), väike kesk-Eesti tripp (Palamuse ja Elistvere, kus ilves lesis oksa peal), väljasõit Lõuna-Eestisse (Piusa, Obinitsa), üpris mõttetu Viimsi vabaõhumuuseum (tõesti, seal on mere ääres üks rehielamu, paar kalurimaja ja ongi kogu moos), öölaulupidu (kuivõrd ma olin 20 aastat tagasi väga noor ja ei taibanud eriti, mis värk on, ja issi käis Balti ketis ilma minuta, siis sundisid väljamaal tärganud isamaalised tunded mind sinna minema, mul õnnestus isegi paar meinstriimi- ja massiürituste põlgurit kaasa meelitada ning kõikidest üritusel viibinud sõprade hulgast juhuslikult kohtuda kahe maailma kõige eesrindlikuma soomalsega) ja Ungari arbuusid (K muidugi naerab selle peale, tema ei usu importi).

Hiljuti teatas mu väike sugulane, et “reit on ägedam kui orkut.” Eks ole. Muusikavalikus panin ka vist mööda, sest vaatan liiga vähe MTV-d (et mitte öelda, ei vaatagi, mul pole ikka veel telekat ega vähimatki kavatsust seda soetada). Pedagooge klatšisime ka, mitmed neist on samad, kes minu ajal, ja tundub, et ei ole hakanud paremini õpetama.

Mu isiklik pisike rõõm on mu uuendatud-värskendatud tööloomake, vindoosa peal siiski, sest olgem ausad, ilma 24h arvutiabita ei saa isegi minusugune muidu tehniliselt taiplik tütarlaps pinguga hakkama. Veebikaamera töötab nüüd ja üldse kõik asjad liiguvad normaalse kiirusega ja tarvilikud töövahendid fungavad, mõnus. Ainult üks päev läks.

Mhh, see postitus kipub juba kahtlaselt sinnakanti, et “täna käisin toidupoes ja reidis ja pärast hängisime linna peal.” Ausalt, ma ei viitsiks seda lugeda. Pole kirjutamise vaimu. Võibolla hakkab koolis midagi erutavat toimuma, ma hoian teid igastahes tuunituna.

Teie põhjakorrespondent

Varbad külmetavad, raisk.

Ma igatsen Ungari järele. Väga. Budapesti tänavad on isegi vihmas kutsuvamad.

Apdeit: publiku tungival soovil avaldan veel üleüldst pahameelt ja vingumist öölaulupeol suitsetajate pihta, ilmselgelt olid nad kõik meie seltskonna ümber koondunud. Viisaka tähelepanujuhtimise vastuseks tuli mühatus ja lubadus, et enam ei tee, ja lasti siis rõõmsalt edasi. Me selja taga istus rida mimme, kes moodustasid suitsuahela, üks lõpetas, järgmine alustas. Kuradi sõltlased, ei saa vabaõhuüritusel ka olla koni näkku toppimata. Nojah, kui ürituse reeglites ei ole otsesõnu kirjas, et olge kenad ja ärge suitsetage, siis seda võetakse kui kirjutamata luba, mis siis, et tegemist on avaliku kohaga. Urisengi selliste pihta. Nüüd võiks mõni suitsetaja hakata siin oigama, kuidas teda ikka taga kiusatakse. Mida fakki, ma tahan ka puhast õhku hingata.

Sain ventileeritud, tänan.


Eestlased olid alles siin, kui ma juba järgmise väljakutse sain. Szigethalomisse suvitama. Minu esimene suvitamine. Mu üliarmas võõrustaja soovitas kaasa võtta arvuti ja ujumisriided. Hommikul oma uued eesti sõbrad bussi peale saatnud, pakkisin asjad ja läksin. Programmis olid kajakisõit Doonaul, korralik söök, laisklemine ja lugemine. Kaks päeva täielikku puhkust ja mõnusat olemist. Kuidagi ei tahtnud tagasi linna tulla.


Minu 8-päevane tuur kuue vahva eestlasega läbi Ungari või ka itaalia perekonnaga, nagu nad end ise nimetasid, ei alanudki traumaatiliselt vara. Rongitasin Miskolci, et seal oma seltskonnaga kohtuda ja terve päev Miskolc-Tapolca koopaspaas erineva temperatuuri ja veega basseinides liguneda ja õuemurul peesitada. Peesitamise tulemus andis ennast tunda järgmisel hommikul, kui mu kints kahtlast tundlikkust ilmutas. Turi hakkas ka vaikselt rattamatka nahka maha ajama. Teel Miskolc-Tapolcast Egerisse peatusime ühes kenas kõrtsis, kus eestlased sukeldusid ungari gulinaariasse. Sellest sai meie reisi üks keerulisemaid osi – kuidas kuuele inimesele korraga menüüd tõlkida ja neile meelepärased keelekastmed ja kehakinnitused välja valida. Üldiselt tundus, et eestlasele ungari köök maitseb.

Õhtul kämpingut otsides veendusime esimest korda, et info Ungari kämpingukaardil on aegunud, sestap lõime telgid püsti Kauni Naise oru vahetus läheduses. Loogilise jätkuna külastasime paari veinikeldrit ja mekkisime kohaliku veinipiirkonna viinamarjapaalinkaid ja veine.

Järgmisel hommikul tegime kohustusliku tiiru Egeri kindluses, täiendasime turul oma puurviljavaru, loivasime armutus päikselõõsas ringi ja otsisime varjulisemaid kohti. Seegi reis hõlmas endas minu jaoks esmakordseid elamusi. Üks neist oli Ungari kõrgeima mäetipu Kékesi vallutamine. Selle mäe nõlvadel saab muide lumisel ajal suusatada ka, neil on isegi suusaliftid olemas. 1014 meetri kõrguselt avanes päris muljetavaldav vaade ümbritsevate maastikule.

Õhtuks oli plaanis jõuda Ráckevesse, mille eestlased endi jaoks sujuvalt Rakvereks mugandasid. Ungari suurima rahvatantsufestivali Summerfesti avalöögiks me paraku kohale ei jõudnud, küll aga tantsutoa ajaks, kus näljased matkalised tantsijate suppi mekkisid. Reisi üheks tunnuslauseks muutunud kontseptsiooni muutus sai vist just selles linnakeses alguse, sest telkimiseks hambuni relvastunud seltskonnal õnnestus telkida kokku tervelt kaks korda. Telkimisplatside puudumisel ööbisime enamasti erinevates majutusasutustes.

Kolmandal päeval suundusime reisi ühe põhieesmärgi, Ungari mere poole. Pärast esimest kohtumist järve rohelise veega Balatonfüredi rannas maitsesid eestlased kohalikku lángosit. Ehk tekib mõnel neist nüüd edaspidi ka Tartus isu väikse ungari maitse järele. Teel Tihanyisse peatusime Lóczy koopas, aga päeva naelaks kujunes ikkagi Tihany ise. Õnneks jagus ühel rühmaliikmel söakust öelda kategooriline ei Balatonfüredi kämpingule, mis oli puupüsti telke ja inimesi täis, nii et pärast põhjalikku ja lootusetut armumist Tihanyisse ei tahetud sealt enam kusagile minna. Ööbimiseks leidsime imearmsa majakese peatänava läheduses, kust oli hea minna nii järveranda ujuma kui ka öisele jalutuskäigule kloostri juurde ja Kajamäele.

Hommikul võeti veel aega, et Tihanyiga tiiba ripsutada ja ujumas käia, pärast läksime Tapolcasse, et poolteise tunnise sabatamise hinnaga maa-aluses järves Viljandi paadimeest sõita. Tapolca üks turismimagneteid on ka vesiveski ja veskijärv, mille kaldal on üks hiiglama vahva veinikelder-muuseum. Neljas reisipäev, mille ühisnimetajaks sai termaalpäev, pakkus meile palju järvi, sest edasi suundusime Hévízi termaalvetele, sealt Fenékpusztasse, kus kõrtsileti taga seisja oli hoopis Laci paarimees, kes soovitas meile tõeliselt head söögikohta, kus infonäljas eestlased said põrgukuumas toidutares roogi oodates ka internetti kasutada. Luksus missugune! Termaalöö veetmiseks saime pesapaiga Balatonberényis, kus tehti viimased ujumistuurid suures järves.

Järgmisel päeval teostasime linnu- ja loomavaatlust neissamus paigus, kus ma rattamatkal juba käinud olin. Sel korral õnnetus mul pühvlireservaadis näha pühvleid jahutavas poris peesitamas ja kuulda nende uskumatult toredat häält. Zalaegerszegi lähedal kämpingus Gébárti järve kaldal end ankrusse heitnud, läksime vabaõhumuuseumi, kus mul on õnnestunud käia juba kolm korda, ent mis pakub alati avastamisrõõmu. Kui me õhtul kämpingus järjekordset söögiorgiat pidasime, kästi mul muretsemine lõpetada. See nii hästi ei välja ei tundud, aga ma tundsin end seltskonnas juba paremini. Lõpuks kujunes sellest peaaegu kiindumus, sest mida muud võiks tunda inimeste suhtes, kes sulle enne magamaminekut muinasjuttu räägivad ja öise äiksetormi ajal rahustavad.

Torm tõi endaga kaasa pisukese meeldiva ilmajahenemise, aga sellega kaasnenud rõhkkond põhjustas ka ühe reisilise enesetunde halvenemise, nii et pärast Sümegi kindluse ja Somlóvásárhelyi veinikeldri külastamist järgnesid üsna murelikud tunnid. Székesfehérváris otsisime üles valvearsti, kes parandas muuhulgas tunduvalt mu arvamust ungari arstidest, nagu ka kogu ülejäänud personal, kes juba haiglas meie murega osavõtlikult tegeles. Mina olin ausalt öeldes täiesti hirmul, aga vastutus ei andnud aega väga väriseda. Neli tundi Székesfehérvári haiglas kurnasid mu emotsionaalselt üsna ära, aga abi me saime ja selle eest olen ma väga tänulik. Kokkulepitud kohtumisele ma ei jõudnudki ja festivali avamist ma kahjuks ka ei näinud, aga ülejäänud seltskond rääkis, et külm oli olnud. Meil oli vähemalt soe ja õde rääkis toredaid asju, mis mind rahustasid. Südaööl jõudsime koju minu juurde, mis pärast magamisasemete jagamist ja paika panemist nägi välja nagu mustlaslaager.

Kahte Budapesti-päeva mahtus meistrite ja käsitööliste laat ja kontserdid üleval Kindlusemäel, jalutuskäigud kesklinnas, ohtralt rétesit, türgi saun, pannkoogipidu, ostlemine ja olemine. Kokkuvõttes sain omale toredaid tuttavaid ja väga mõnus oli nendega oma Ungari-armastust jagada.


Teisipäeval tõusid mu kuklakarvad õudusest turri. Ma nimelt lugesin Anna Politovskaja Putini Venemaad. Jõudsin vaid mõelda, et tõenäoliselt ei ole seal midagi oluliselt muutunud, kui hakkasid tulema uudised Gruusiast. Teate, hirm on. Need sündmused näitavad, et Venemaa ei kavatsegi valetamist ja võimutsemist järele jätta. See toimub praegu. Lähedal. Päris inimestega, kes ei lähe sellele KGB-s koolitatud kambale kopika eestki korda.

Mõtlen murelikult, kas Tbilisi ja Merani meestevägi on terve. Töenäoliselt on mägede pojad, need hõbekõrid ja tantsujalad praegu oma vabaduse eest väljas.

Andsin just Gruusia toetuseks allkirja.

Olümpiast on ausalt öelda sügavalt savi.

PS Ma tean jah, et meil on siin muidu Ungari teema.


Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ühel juulikuisel päeval kohtusin ülikoolis koopiamasina juures ühe kolleegiga, kes küsis, kas mul poleks tahtmist tema ja ühe seltskonnaga rattamatkale minna. Aga loomulikult on, vastasin hetkegi mõtlemata. Ja nii ta läks. Pärast Debreceni hakkasin valmistuma rattamatkaks. Koordinaatideks öeldi mulle Väike-Balaton, nii et sain oma raamatute toel natuke eelluuret ka teha. Esmaspäeva varahommikul tarisin oma varustuse kolmandalt korruselt alla ja murdsin rattaga Erzsébeti silla juurde, kus kohtusin kolme reisikaaslasega, et ühiselt Lõunavaksalisse minna. Üheteistkümne ratta rongi peale pakkimine läks kähku, rongisõit ise võttis meeletu aja, aga nii kui puude vahelt Balaton välkuma hakkas, loovutati mulle kui uuele matkalisele parim iste- ja vaatekoht akna all.

Kui me siis lõpuks Balatonberényisse jõudsime, oli esimene käik järveranda, kus kõik see mees vette ronis. Pärast umbes kilomeetrist matka järve keskpaiga poole ulatus vesi umbes nabani, nii et hästi üritades sai isegi natuke ujuda. See oli minu esimene kohtumine Balatoni veega, sest Füredis ei õnnetunud mul kummalgi korral vett puutuda. Balatoni lõunakaldalt avaneb väga kaunis vaade vastaskalda mäestikule, nii et lõunat saime nautida silmadega Badacsonyi panoraami süües.

Järgmiseks kontrollpunktiks oli Balatonszentgyörgy, kus meiega ühines veel üks matkaline. Seltskonna sõidutempo oli muidugi erinev. Kolm-neli poisterahvast kihutas ees minema, ülejäänud katsusid oma võimetele vastavalt neile järgneda. Ma jõlkusin kuskil esimese poole sees tavaliselt. Suurematel teedel võitlesin surmahirmuga ja lasin käiku oma vandesõnade arsenali, kui mõni roolija eriti hoolimatult pedaalile vajutas või eriti lähedalt mööda tuiskas.

Balatonszentgyörgyist tegime väikse haagi Vörsi, kus me kohalikus koduloomuuseumis kõik soodustust saime, kuna meil oma tudengite, pensionäride, pedagoogide ja täiskasvanute lugemisega nii palju aega läks. Vörsis selgus minu rõõmuks, et seltskonnas on teisigi kohvisõltlasi, nii et esimene kohvipaus oli sealsamas mänguplatsil. Küla ise oli üsna väljasurnud moega, mis võis olla tingitud kuradima palavast ilmast.

See ungarlaste seltskond, kus mind nii lahkesti vastu võeti, on ühiseid rattaretki teinud juba enam kui kolm aastakümmet ja üheks toredaks traditsiooniks on piimajoomine. Külm piim läheb kuuma ilmaga hästi kaubaks, nii et iga päev oli meil mõnes külas ka piima- ja kakaopeatus.

Esimese päeva kilometraažiks kujunes umbes 35 kilomeetrit. Õhtu saabudes lõime laagri üles Balaton-felvidéki rahvuspargi piiril kellegi maisipõllu servas. Telke püstitades piilusime poole silmaga üha tumenevat taevast. Pärast õhtusööki ei olnudki enam pikka pidu, tugevnev vihmasabin ja tuuleiilid ajasid meid varakult telkidesse varju, et seal piiskade kobinat kuulates välguvalgusel üsna unetu öö mööda saata.

Hommikul oli esimeseks peatuseks Väike-Balatoni linnuparadiis, kus parasjagu suure mürinaga heina niideti, nii et suurem osa linde ootas ilmselt kusagil roostikus rahulikumaid aegu. Aga mõnda liiki õnnestus ikka näha ka. Sealt edasi läksime pühvlireservaati, kus peale pühvlite on hulganisti ungari halle veiseid. Saab nii vaadata kui patsutada. Meie reservaadis jalutamise ajal tasapisi tibutama hakanud vihm saatis meid kogu tee Kápolnapusztast läbi mustlasküla Zalakomári kuni järgmise peatuspaigani Zalakarosis, kus me end sooja lõunasöögi ja veel soojema termaalveega poputasime. Pärast spaakülastust arvas ka päike heaks jälle kõrvetama hakata, nii et esimene tõsisemate tõusude ja õnneks ka langustega teelõik Zalaszabari kaudu Kilimáni võttis päris võhmale. Kui kogu seltskond lõpuks pärale jõudis, varustasime end külaelanike lahkel loal hulga veega ja otsisime telkimisplatsi, milleks seekord sai kõrrepõld Felsőrajki servas. Üks minu uutest tuttavatest on üsna varajase ärkamisega ja võitis mu poolehoiu muuhulgas ka sellega, et ta meile telgis hommikukohvi serveeris.

Kolmas päev oli ehk füüsiliselt raskeim, sest meie teel Hahótist Ferenc Deáki sünnipaika Söjtöris seisis mägi, millest viis üle kaljusse raiutud kiviklibu ja liivaga kaetud tee, nii et maastikuratas kulus täitsa marjaks ära. Nagu ka head pidurid, käiguvahetus ja julgus. Üle me sest igal juhul saime ja Deáki sünnikodu vaatasime põhjalike seletuste saatel ka üle. Kuna Söjtöris oli parasjagu siesta, tuli lõunastamiseks ja kohvitamiseks vändata edasi Baki.

Kolmandasse päeva mahtus ka Zalaegerszegi vabaõhumuuseum, kus leidub eraldi ka veel üsna puudulik soome-ugri rahvaid tutvustav ala. Eestlaseid tutvustav materjal on igal juhul veel esindamata. Pärast linnast välja murdmist tegime värskendava ujumispeatuse, mistõttu me telkimisega pisut hilja peale jäime ja üsna suure maantee lähedal ankrusse heitsime, nii et sellel ööl sai kuulata mööduvaid ronge, ritsikate röökimist ja hommikupoole kellegi romantikaotsija autost kostvat diskotümpsu.

Aga hommikukohv kompenseeris mõneti kasina ööune ja pärast tagasihoidlikku einet rühkisime suurel teel suure hirmuga edasi, et teha kellakümneeine peatus Zalaistvándis ja pärast kogu päeva Zalaszentgróti spaas lebotada, sest päike kuumas üsna armutult. Meie seltskonna enamus eelistas üksmeelselt ujumist ravivees ligunemisele, nii et tiirutasime pigem kaetud ujulas niipalju, kui keegi jaksas, mängisime puie varjus lesides ungarikeelset sõnamängu, mugisime tulikuuma lángosit, rüüpasime külma õlut ja tundsime end muidu hästi. Viimaseks ööbimiseks leidsime ideaalse künkanõlva Kisgörbő lähedal, kust avanes kolmes suunas superilus vaade ümbritsevale maastikule.

Viies matkapäev andis ennast tunda tõrkuvates jalgades ja tulitavas turjas, aga pärast paaritunnist pedaalitallamist olime järjekordses termaalveepalees Hévízis, kus ma tigutempos ujudes vesiroose täis järvele tiiru peale tegin ja pärast kohvisutsakat oma uute tuttavatega sõnamängu mängisin. Viimaseks ma ei jäänud, aga jube raske on ainult vokaalidest koosnevaid sõnu kokku panna.

Pärast roiutavat lebasklemist võtsime kokku oma jõuraasukesed ja maabusime täpselt enne sadu Keszthely raudteejaama, kus ainsaks pingutuseks oli end vagunisse pakkida. Võite isegi arvata, et tagasi Pestis magasin õiglase und.


600 grammi magamiskotti, üks ruutmeeter lebomatti, riidekraami, söögiriistad, rongilugemiseks raamat, pudipadi. Jalad on veel eilsest linnas traavimisest väsinud, aga kohe tuleb rattamatkale minna. Kis-Balatoni kanti. Viis päeva ratta seljas tundub esialgu hirmsa pingutusena, aga eks näis, kuidas ma toime tulen ja kas õnnestub näha seda kõrtsi, kus soovitati leti taga seisja käest küsida, kas tema nimi on Laci. Olen kangesti põnevil.

Eilse päevaga võib ka täitsa rahul olla. Budapesti ajaloo muuseumi näitus kuningas Mátyási kultusest oli üsna hea, seltskond lihtsalt parim, ja Eestist soojade tervitustega saabunud raamatud Tallinnfilmist paremad ja raskemad, kui ma arvata osanuks.

Linnas on Vormel-1 etapi tõttu korralik hullumaja, aga kodus tööd rabades ei tule õnneks väga pähegi kuskile välja minna, väiksed kultuurisüstid muidugi välja arvatud. Neid peab iga ilmaga olema. August kujuneb reisisemaks, kui ma esiagu plaanisin, nii et reiside vahel tuleb kõik asised asjad joonde ajada. Isegi ühe suurejoonelise suurkoristuse võtsin ette kaduneljapäeva puhul. Ise olen rahul.