märts 2008



Mul on paar teadaandeid, kuigi kuuldused juba nähtavasti levivad.

Esiteks, kui keegi täiesti juhuslikult on tahtnud mu Ungari numbril helistada, siis on ta avastanud, et seal räägib juba tükk aega üks tädi kohalikus keeles.  See tädi ei ole kohe kindlasti mina ja ilmselt seletab ta midagi selle kohta, et see number ei ole kasutusel. Jube piinlik, aga ma blokkisin sim-kaardi kogemata ära. PIN ei ole siiamaani meelde tulnud, kuigi see eriti keeruline nüüd küll ei olnud. Kuna ma arvasin, et mulle nagunii keegi eriti ei helista, siis ma ei hakanud laiemalt kuulutama, et number ei funga. Selgus, et mõned ikka helistavad. Nemad juba teavad, et tuleb valida mu Eesti number. Just nii.

Teiseks jääb eestlaste kontsentratsioon Brody tänaval järjest väiksemaks ja sellega seoses ei kehti enam ka minu senine postiaadress (või noh, see, kus ma elasin, “minu”aadress pole see kunagi päriselt olnudki). Sain ametlikult disklahvi. Mida oli ka oodata, pidasime isegi kaua vastu. Mis teha, kui on vaja ruumi. Mina mahtusin kuidagi oma rändraamatukogu ja parfüümikollektsiooniga ühikasse ära, Kirsi poputab mind musta leiva ja kohukestega, ühiselamistes tavapäraselt mittefunktsioneerivad ühikud (st igasugune veevärk) vannitoas on ka täiesti töökorras. Kuigi ma olen ühe õhtu jooksul juba naabrite armuelust  (kolm korda) ja nende muusikamaitsest (minu omaga mitteühilduv) korduvalt osa saanud, köögi külastamine tekitab tahtmise välja arendada üks tõhus, ohtralt pesemisrituaale sisaldav kompulsiivhäire ning ruutmeetri kohta on liiga palju inimesi, kavatsen ma selle üle elada. Vähemalt on siin soe.

Kes soovib nüüd õelalt parastada, palun väga, praegu on täiesti sobiv aeg.
Mul on kohutav koduigatsus ja kõigest hoolimata ei oska ma loobuda  vaimustumisest.


Viimasel ajal pole olnud suuremat tahtmist kirjutada, kuigi üht-teist ikka toimunud on. Näiteks asjaolude kokkulangemine, mille tagajärjel ma aitasin B.-l lõputöö kirjutamistest kõrvale hiilida ja me jõime seda veini, mis juba iidamast-aadamast ooterežiimile oli pandud. Asja juurde kuulus ka väike kultuurjalutuskäik VIII ja sellest jõe poole jäävas, IX linnaosas, muuhulgas nägin ära aknad, mille taga B. ilmavalgust nägi, arstiteaduskonna ultramoodsa hoone ja Attila Józsefi sünnimaja. Lihavõttenädalavahetuseks võtsime kätte ja sõitsime maale* tuulduma. Täitsa päris maale, aia taga kiresid kuked (väga kodune:), kuldvihma sadas ja kannikesed sinetasid. Ümberkaudu oli heal juhul ca 200 pead, kelle mehisem osa (?) istub õhtuti täies koosseisus külakõrtsis, kus õhk on suitsust paks ja aeg peatus 15 aasta eest. Kõik tunnevad kõiki ja külavanem on ühtlasi ka loomatohter. Hay draamad tulid meelde.

Kui saabusime, oli majas nii 14 kraadi sooja, mis Ungari kombe kohaselt ohtrast peekonist ja sibulast õhtusöögi valmides vähehaaval tõusis. Õhtusöögi ülejäägid langesid maja ümber hulkuvate metsikute kasside saagiks. Nad olid uudishimulikud, aga umbusklikud. Üks valge kurgualusega must, üks tiigrikarva ja üks harilik hallitriibuline, ligi ei lasknud, aga ära ka ei läinud. Ei tea, kas lootsid veel peekonit saada, aga terve öö oli neid ümber maja kuulda. Hommikul poole viie paiku vaatasin läbi köögiukse, kuidas õues ladistab vihm aiamööbli peale, mille olime õhtul õue tõstnud. Veel veidi hiljem olid need juba lumme mattunud. Käisin õues silmailu jäädvustamas, õhtul vaevu immitsevast ojanirest oli saanud väiksemat mõõtu kosk. Varsti jõudis kohale B. perekond vanaema vaaritatud hea-paremaga, nii et mul ei jäänud muud üle kui peale tulnud kõhnumiskuuri kiuste (või sellele vaatamata) vähemalt viisakuse piirides palakesi näkitseda. Kuna plaanitud aiamaakaevamisest planeerimata ilmaolude tõttu midagi välja ei tulnud, kamandas pereisa naised-lapsed autosse ja viis meid veemõnusid nautima (minu jaoks oli ka trikoo ja plätud kaasa pakitud:). Hévíz pidada olema Ungari parim looduslik termaalveejärv, kus käiakse suplemas nii meelelahutuslikel kui tervistparandavatel eesmärkidel. Mingid erilised naha- ja liigesehädad mind ei vaeva, aga lootsin vähemalt oma läbikülmunud varbad üles soojendada. Supelda sai õues, kuid vesi tundus varakevadises karguses jahedavõitu (nojah, minu esimene looduliku kuuma vee kogemus oli Széchenyi suplusasutus, kus keset veebruaripakast oli täiesti mõnus õues liguneda) ja kogu aeg pidi aktiivselt liigutama, et külm ei hakkaks, pidasin oma ettenähtud pool tundi vastu ja välja me kobisime. Riietusruume oli kolme erinevat sorti, sega, meeste ja naiste. Duši alla sai eraldi kabiinis, kuhu pääsemiseks tuli läbi segariietusruumi jalutada. Vähemalt õitsesid järves juba üksikud vesiroosid, aga see polevat siiski midagi võrreldes suvega, kui pool järve on roosidega kaetud.
Õhtul mängisin vapralt ungarlastega Scrabble‘it; kuigi moodustasin hulgaliselt võimalikult vähe vokaale sisaldavaid ja seejuures täiesti ungarikeelselt kõlavaid sõnu, kaotasin mingil arusaamtul kombel. Tähendasin, et teiste välkaritega mängides on garanteeritud oluliselt suurem eduelamus. Kaotus muidugi ei vähendanud karvavõrdki mu tublidust.

Lihavõttepühapäeva hommikul oli esimesena jalul perepea, kes oli viimsegi unimütsi ärkamise ajaks jõudnud lihavõttesingi taldrikutele jagada ja kakaod keeta. Ma ei tea, kas see on Ungaris tavaline, aga selles peres lõikab isegi leiva lahti perekonna pea. See oli kuidagi armas, ei äratanud see mus põrmugi feministlikku kihku ega tahtmist võrdõiguslikkuse eest sõna võtta. Kakaod lürpides tuli meelde Bullerby küla, ma arvan, et seal võis ka selline õhkkond valitseda. Minul kui külalisel tuli terve nädalavahe käed rüpes istuda, nõudepesust või muust käpa külge löömisest ei olnud juttugi. Lõpuks jäi kokkulepe, et mina, nende Bp kodu köök ja Eesti söök. Suurepärane vahetus, ma arvan. Ma olen täitsa rõõmus, et mind niimoodi vastu võeti.
Enne ärasõitu tegime veel paaritunnise ergutava jalutuskäigu küngastel, teispool oja. Nüüd jääb mul eluks ajaks meelde, kus on Somogy künkad (olen suhteliselt kindel, et see oli üks neid kohti, millega ma viimases kontrolltöös mööda panin). Jumalik oli kuulda vaid tuult ja linde ja vabalt hingata. Kummaline, kuidas mõne asja puudumisest saad alles siis aru, kui sa selleni üle pika aja jälle jõuad.

Terve nädalavahetuse käigus nägin ma:
kahte faasanit
kolme kassi
väidetavalt ühte jänest
vist metssea jälgi
massiliselt linde
suht kurja olemisega külakoeri

Kuskil läheduses oli ka üks eesel, keda kohata ei õnnestunud, küll aga kuulda.

Pildid on üleval. Esiagu veel avalikult, usaldan oma lugejaid, vast ei jätku neil nii palju nahaalsust ega mõttelaiskust, et minu pilte autorlust märkimata kuhugi mujale üles riputada. Albumi aadressi levitan siiski eraviisiliselt. Küsitagu ainult.

*Köcse küla Somogyi küngastikul (või kõrgustikul või kuidas igananes see eestikeelne vaste võiks olla), Balatonini on siit ca pool tundi bussisõitu, autoga muidugi vähem. Kaardi peal umbes Balatoni keskpaigast natuke allapoole. B. suvekodu on väikese seltskonna jaoks mõnus, külaidülli ja looduslikult kaunist keskkonda saab nautida nii et vähe pole. Muide, pisike kurioosum kogu me nädalavahetuse juures on on see, et Köcsesse ühistranspordiga pääsemiseks tuleb Budapestist võtta pilet Balatonszárszósse, kus Attila József end raudteerööbastele heitis ja seega otsa leidis. Sümboolselt liikusime siis vähem kui 24 tunni jooksul läbi AJ elu. Kahtlustan, et see oli ettekavatsetud, sain veel oma tähtpäeva puhul B.-lt luulekogu Attila Józsefi, Endre Ady ja Miklós Radnóti luuletustega.


Eestlane on teadagi pisut pikaldane, aga kuigi midagi teeb, siis ikka ihu ja hingega. Hiljuti otsustasin, et ei tööta enam nagu hobune (loe: eestlane) ja võtan aega olemiseks. Kui ma mõne aja eest oma raamatudiilerile kurtsin, et viimasel ajal mul lugemine väga ei lähe, käskis ta mul elada, mitte lugeda. Sestap tegin eelmisel nädalal selle kevade esimesed rattatuurid. Esimesel eksisin põhjalikult ära, sest ei viitsinud kaarti vaadata, teisel jõudsin linnast välja ka, aga seatud sihini siiski veel mitte. Eksimine oli kokkuvõttes väga koomiline ja tegi tuju tükiks ajaks heaks.

Minu sellenädalane eesti kultuuri programm hõlmab siiamaani üht jutu-, laulu- ja tantsuõhtut, üht Sügisballi ja kaht eesti kirjanikku: Valtonit ja Kivirähki. Esimene jättis sügavama mulje, teine lõi lihtsusega. Anu Taul on endiselt väga hea ja eesti filmikunsti ma endiselt ei mõista.

Ungari kultuuri esindavad tänase päeva puhul ungarlased oma käitumiskultuuri ja erinevate pühitsemistega. Hommikusele pidulikule lipuheiskamisele lihtsurelikke väga lähedale ei lastudki. Parlamendihoone oli ümbritsetud kahekordse piirdetaraga, mille taga seisid ahelikus korravalvurid. Pisutki lähemale pääsemiseks tuli läbida turvavärav, kus nagu lennujaamaski oli vaja lubatud metallesemed ja kotid eraldi sisse möllida. Sestap oli tahtjaid suhteliselt vähe. Mingit kobamist ja käperdamist, nagu meediast lugeda võib, seal küll ei toimunud. Kahe tara vahele pääsenute hulgas oli nii rahulikumaid kodanikke kui ka inimesi, kes oskavad väga valjusti ja läbilõikavalt vilistada. Huvitav oli neid jälgida. Kõik ei jõudnud hümni lõputaktegi ära oodata, vaid hakkasid skandeerides peaministrile igasugu kohti soovitama, kuhu minna, ja mõtlesid talle järjest uusi hüüdnimesid. Ungarlased on ikka kreatiivsed!

Ka rahvusmuuseumi juurde sai läbi kahe kontrollpunkti. Seal oli meeleolu rahulikum ja pühalikum, kuna traditsioonilisele 15. märtsi sündmuste meenutamisele ja taaselustamisele ei olnud tulnud ühtki poliitikut. Tantsijad ja muud etlejad esitasid väga kauni patriootilise luule-, tantsu- ja laulukompositsiooni, milles oli kasutatud nii ungarlaste pühasid tekste, rahvalaulu kui ka uuemat populaarset muusikat. Kogu üritusest õhkus ungarlastele nii omast sümpaatset suurejoonelisust.

Linnapea, kes pidas tavapäraselt kõnet Petőfi ausamba juures Doonau kaldapealsel, ei saanudki kuuldavasti munadega pihta, kuigi neid lendas paar tükki selgi aastal.

Kuigi mu hää kolleeg mind seepärast kahjatses, arvan ma, et hirmus huvitav on siin olla sellisel ajal, kui ühiskond on kriisis. Ungarlased reageerivad igasugu arengutele ja sündmustele hoopis teistmoodi kui eestlased. Kui siin 2006. aasta sügisel olukord pinev oli, tundsin end pigem surutult, sest mu siinne kodu oli sisse piiratud ja koju saamiseks tuli kuu aja vältel iga kord tõestada, et ma siin elan. Kuni see aga rutiin ei ole, on mul võimalus oma sotsioloogilisi uuringuid teostada.


Székesfehérvári sõidab rong Pestist tunni ja natuke peale. Rongist maha tulles märkis keegi tabavalt, nagu oleks Sindis, ainult majad on kõrgemad. Vaatamist väärivad objektid olid kiviviske kaugusel. Kaks korda tuli visata, teise korra veel hästi kõvasti, aga see võis olla tingitud vähesest treenimisest.

Rahvasuu räägib, et praeguse linna asukohal olnud hõimujuht Árpád oma esimese laagri püsti löönud ja aastal 974 olnud suurvürst Géza tänapäevase kesklinna kohal asunud künkal esimese kiriku lasknud püstitada. Tema poeg, Ungari esimene kristlik kuningas Püha István lasknud ühelöövilise kiriku ümber ehitada kolmelööviliseks basiilikaks, kus järgnevatel aastasadadel krooniti 37 ja maeti 15 kuningat, nende hulgas Püha István, Nagy Lajos ja Hunyadi Mátyás. 13. sajandi keskpaigast loeti seaduslikuks ja kehtivaks vaid need kroonimised, mis toimusid selles basiilikas Ungari Püha Krooniga ja Esztergomi piiskopi käe läbi. Viimane selline toimus 1527. aastal. Suurejoonelisest ehitisest on tänaseks järel vaid fragmendid. Hävingu alguseks oli Habsburg Miksa trooniihalus, jätkuks türgi ike ja punktiks välgulöök, mis türklaste poolt püssirohulaona kasutatud basiilika plahvatama pani. Hooajal võib seal oma silmaga näha kuningas Istváni sarkofaagi ja kiriku asukohas ringi jalutada (http://turizmus.szekesfehervar.hu/_user/3/File/rom.WMV). Meil ei õnnestunud, olime liiga varajased.

Küll aga oli avatud ja väga külalislahke barokne Musta Kotka apteek, mille sisustus on jesuiidist puusepa kätetöö 1758. aastast. Apteek tegutses aastani 1971, kaks aastat hiljem avati see juba muuseumina. Jesuiitide pärandusena võib seal näha veel ka marmorist uhmrit.

Székesfehérváris on üks ilusamaid mälestusmärke armastusele. Selleks on Bory-vár, mille on ehitanud arhitekt ja skulpturist Bory Jenő omaenese kahe käega omaenese kavandite ja fantaasia kohaselt omaenese vabast ajast armastatud naisele. Kindluse peamiseks ehitusmaterjaliks on olnud betoon, mis ei mõju seal põrmugi jämedakoelise ega tahumatuna. Hooneid ja aeda ehivad paljud väikesed detailid, mis väärivad palju rohkem aega, kui meil praegu oli. Bory oli ka maalikunstnik ja luuletaja, nii et tema kindluse soppides leidub näiteid ka neist kunstidest. See on koht, mida tasub külastada: http://www.bory-var.hu/, isegi kui bussid ei käi lubatud kellaaegadel.

Muust vaadatust-kogetust olid elamuslikud ajaloohõnguline kellamäng, punguvad põõsad, hedonistlik lõunasöök, linnulaul, värske õhk ja päris elus lihavõttejänes.


Kodumaa sünnipäev on üle elatud (silm ja kõrv puhkas Revalia kammermeeskoori peal, nägime Larsiga šikid välja ning aretasime Hirvo Surva ja teiste lugupeetud kaasmaalastega seltskondlikku vestlust; niikaua kui punavein ja Vana Tallinn ei kohtunud, oli kõik kõige suurepärasemas korras, edasisest avalik ajalugu vaikib). Muidu on elu-olu staatilisevõitu, nagu Lars ükspäev tabavalt märkis. Mul on tunne, et Balassis väga hästi hakkamasaamiseks ja samal ajal maailma vallutamiseks peab olema kas erakordselt andekas või erakordselt pealiskaudne. Esimeseks ma end ilmselgelt lugeda ei saa, teiseks parema meelega ka mitte, järelikult pean ma kolossaalselt vaeva nägema. Ja seda ma teen, võite mind uskuda. Kui, siis juba kirega ja täielikult. Vastasel korral pole mõtet ennast ja teisi raisata. Sinna kogu mu aur läheb.

Pealkirjas mainitud tiitli andsin ma endale ise. Ausalt, ma olen selle auga ära teeninud. Nimelt ma ostsin omale täna täiesti kogemata eriti edeva, vibraga hambaharja. Tahtsin pehmet ja miskite special harjastega, et saaks ikka hambad korralikult puhtaks, eks. Valisin siis välja, kusjuures pakendit eriti ei uurinud (üles serva oli ilusti kirjutatud, et soft, mulle sobib, kesse hambaharja pakendeid ikka loeb ?!) hinnasilti ei õnnestunud tuvastada, aga tühja, mõtlesin, palju üks hambahari ikka maksab. Pärast korraks imestasin, et imelikult suur arve, aga ei viitsinud eriti süveneda. Kodus imetlesime, et on ikka peen, kummist ogadega ja puha. Järsku Lars röögatas irmsa äälega. Ta oli juhuslikult vajutanud hambaharja varrel olevale nupule ja hari hakkas vibreerima. Ja ma tahtsin kõigest täiesti süütut, harilikku hambaharja (kuigi nagu hilisemal tuvastamisel selgus, oli selle pakendile kirjutatud, et puhastab nagu traditsiooniline hambahari). Proovisin siis sihtotstarbeliselt kasutada, esialgu ei suutnud ma otsustada, kas peab nühkima ka või piisab lihtsalt sellest, et hari (õigemini need kummist jublakad) vibreerib/vad. Vist ikka ei piisa. Nüüd on hambad veits hellad. Õnneks patarei saab nii 3-4 kuu pärast tühjaks ja ma ei jõua harjavart lahti keerata. Vana hambaharja hoidsin alles, igaks juhuks. (Lars just küsis, kas hambapesu oli ka elamuslik).

See pole nüüd mingi eriliselt diip sissekanne, aga olukord oli lihtsalt nii pagana koomiline, et ma pidin seda jagama. Ja muidu ka, et kui keegi muretseb, mis must saanud on ja miks ma nii harva online olen, siis olen esialgu veel elu juures, tervise juures enamasti ka (krooniline unepuudus ja peavalu välja arvatud), kuigi veidi väsinud.

Muide, vahepeal tõlkisin umbes pool novelli ungari keelest eesti keelde koolisisesel tõlkevõistlusel osalemiseks. Ma loodan, et väga rappa ei pannud omadega, aga osalemine oli lihtsalt auasi.

Täienduseks: sissekandele järgnenud mõttevahetus hambaharja üle.

L: Matsid jäävad matsideks.

Ma: Mis teha.

L: Talupojamõistus ei saagi sellest aru.

Otse loomulikult läheb koomika kirjapanduna kaotsi, aga tsirkus käib meil ööd ja päevad läbi.