mai 2008



Tuleb välja, et mu kõige kasutatavam kehaosa on taguots, sest eile kärises puruks järjekordne paar pükse. Samas tuleb iga pesukorraga ka juukseid pea küljest ära, nii et võib loota, et sealkandis ka mingi aktiivsus toimub.

Kopp on ees. Kõigest. Kohe nii, et ühel hommikul lükkas K mind praktiliselt uksest välja, et ma tuulduks veidi (okei, see oli nüüd kunstiline liialdus, aga peaaegu nii oli). Võtsin kätte ja käisin Budakeszi loomapargis. Sinna sai bussipeatusest läbi metsa jalutada. Kuulda oli ainult linnulaulu. Täitsa tore oli, kuigi stepikotkas lõsutas suure palavuse pärast muru sees, nokk laiali, ega liigutanud oimugi. Piisonid silmitsesid mind tusaselt, kõhuvalust ei saanud see aga kohe kindlasti tulla sest piisonil peab küll väga kiire ainevahetus olema, kui vesi läheb ühest otsast sisse ja tuleb kohe teisest otsast välja. Mäger ja siil ei olnud parasjagu kodus, aga rongad andsid korraliku kontserti. Vaatetornist ei paistnud peale roheluse ja puudelatvade suurt midagi. Nautisin vaadet ning pidasin kaasavõetud banaani ja päikses soojaksköetud veega piknikku. Pärast poputasin restoranis end mõnus hilise lõunasöögiga. Avastasin, et jube kaval on võtta mingi söök eelroogade hulgast, siis ma jaksan selle kõik ära süüa (laste menüü ajab ka asja ära, kuigi ka sellega on raskusi ette tulnud). Hiljem kodus ühikas tegin ikka sama palju asju ära kui tavaliselt päeva jooksul, ainult seekord ei kügelenud ma päev otsa arvuti taga, et need asjad tehtud saada. Sain isegi päikest.

Toimetaja ei ole nõus 0 karu ja 0 hundiga seeaeg, kui mina saan terve raamatulaada läbi käia ja Bea kontsertile. Nojah, ma tahaks tegelt ise ka karulas ära käia. Vaatame seda asja.

Üldiselt ma urisen praegu kurjalt.


Võõrutusnähud. Närvid läbi nagu politseikoeral.

Ostsin pileti ära. Palju parem hakkas kohe.

Suvi on ees. Ja elu on ikka seiklus raisk!

Maanteetähistus oli ka rahvusvärvides:

.


https://rekord.id.ee/et/index/

Andke ka oma hääl.


Ühel neist harvadest hommikutest, kui sa lubad endal tunnikese kauem magada, tõstetakse lohistatakse kõrvalruumis maniakaalselt mööblit ümber.


Üldjoontes olen eelkõnelenuga nõus. Jah, kontserdil kõlanud palad olid tõepoolest Iréni kahelt viimaselt plaadilt. Esimesena kõlas muusika plaadilt Belső hang, mille kohta lauljanna ise ütleb, et hea muusika on vaikuse pikendus ning et meie oma hääl on pärit meie sisemisest vaikusest, meie hingest. Plaadil kõlavad palad moodustavad kokku meditatiivse sisemise rännaku, et äratada üles kusagil sisemuses uinuv ürgjõud. See on nelja loodusliku ürgelemendi, maa, vee, tule ja õhu elustamine läbi vaikuse, sisekaemuse, iidsete ungari palvete, laulude, arhailiste rahvaviiside ja gregooriuse meloodiate, loomulikema keelpilli – inimhääle ja nelja elementi elustavate pillide abil. Maa instrument oli didgeridoo, vee oma harf, tulele andis elu viiul ja õhu pani helisema shakuhachi. Palades kõlavad tekstid pärinevad erinevatelt ungari aladelt: Dunántúlist, Moldvast, Székelyföldist, Gyimesist. Viimane pala Belső hang ehk Sisemine hääl väljendab tänu vanematele ja esitab Iréni enese loodud mantra.

Kontserdi teises pooles kõlas osa palasid plaadilt Égi hang, mis on neljaosalise plaadisarja esimene väljaanne. Sarja ühendab idee inimhääle tervendavast väest. Inimhäälel ja laulmisel on oluline hingelist tervist hoidev ja harmooniat säilitav funktsioon ning võib ühtviisi abiks olla nii elu ja surma situatsioonides kui ka saatuse pöördelistel hetkedel. Traditsioonilistes kultuurides, nii ka ungari rahvaluules on olemas sellised tekstid ja meloodiad, mille abil peamiselt naised on läbi aastasadade keha ja hinge tasakaalu alal hoida aidanud.

Sakraalsuse ülesanne inimkultuuris on säilitada maailmakorda, ühtsust, tervist ja tasakaalu. Selle korra ja harmoonia säilitamisele aitavad kaasa aastaringi kulgemisele vastavalt korduvad laulud. Plaadil on peamiselt vanad, suulises traditsioonid elavad ungari rahvalaulud, mis kuuluvad jõulude, lihavõtete ja nelipühade kombestikku, aga ka Maarja-laulud, milles elustub kaitsva, varjava, abistava ja raviva jumalaema arhetüüpne kuju. Mõned ladinakeelsed laulud ja itaalia lauda esindavad Euroopa paralleele ning ametliku ja rahvaliku usklikkuse kõrvutielamise dünaamikat.

Muusikaliseks saateks on erinevad burdoontehnika võtted, mis aitavad enesesse süüvida. Plaadil kõlavad instrumentaalsed ja vokaalsed improvisatsioonid on inspireeritud salvestuskoha ehk Püha Istváni basiilika kabeli lummuslikust akustikast. Ka kontserdil kasutasid esinejad meisterlikult kõiki võimalusi, mida basiilika akustika ja ruumilahendus pakkus. Liikumis-, heli – ja isegi värvilahendused olid suurepäraselt läbi mõeldud, nii et kontsert pakkus täiuslikku elamust nii kõrvale kui silmale. Head muusikat on tunda kogu kehas ja see annab sära ja energiat pikemaks ajaks. Mulle oleks küll nagu tiivad kasvanud. Selles mängis ehk oma rolli seegi, et ma lõpuks südame rindu võtsin ja pärast kontserti oma iidoliga silmast silma paar sõna vahetasin.


Uskumatu, et olen peaaegu kaks aastat Maailma Parimas Linnas elanud, aga Iréni kontsertil oli veel käimata. Tänasel kaunil suveõhtul sai see piinlik lünk lõpuks täidetud. Mu daamid ja härrad, Irén Lovászi nelipühi lisakontsert basiilikas. Kõlas muusika tema (vist) kahelt viimaselt plaadilt (Sisemine hääl ja Taevane hääl), mis on oma olemuselt meditatiivsed-religioossed-müstilised-keskmaalikud. Kõik see muusika ja kontserti ülesehitus sobisid ideaalselt sellesse ruumi. Suurem osa tegevust käis kenasti kupli all, publik paiknes kaares ümber selle koha, mis oli lava. Iréni hääl oli täpselt nii kaunis ja võimas nagu plaatidelt kuulda olnud, ainult seekord oli ta ise ka kogu oma armsa ja südamliku olekuga kohal. Lisaks temale veel kolm meesvokaali ja ohtralt erinevaid instrumente. Näiteks didgeridoo, see toru moodi pill, mis teeb tõrrepõhja häält, viiul, harf, flööt, torupill, klarnet, saks. Repertuaari moodustasid suuremalt jaolt Ungari kristlikud rahvalaulud, aga oli ka üks Itaalia lauda ja üks Katalaani motett 14. sajandist. Tekstidest oskab Lars ilmselt lähemalt rääkida, aga minu lemmik oli laul 148. psalmi ainetel. Ainetel sellepärast, et idee on psalmist, kuid algteksti oli kõvasti täiendatud (psalm sellest halvemaks küll ei läinud). Tegelikult võin ma selle psalmi ungarikeelse originaalsisu osas vabalt eksida, internetist ei õnnestunud igatahes seda teksti leida, mis kontsertil kõlas. Eks ma vaatan järele, ma kavatsesin nagunii endale ungarikeelse Piibli hankida, et oma selleteemalist sõnavara laiendada (Piiblist on päris palju väljendeid kasutusele võetud ja kannavad juba laiemat või sümboolset tähendust, ma ei tea, Soodom ja Gomorra näiteks, võib ju loota, et ma need eesti keeleski õigesti kirjutasin). Nii et jah, ma hakkan ungari keeles Piiblit lugema, puhtalt hariduslikel eesmärkidel, kaugemaleulatuvaid järeldusi ei maksa sellest teha. Aa jah, psalmi iva oli siis selles, et kiitke Issandat kõige eest, mis meil on, viinamarjanõlvad, tuul, taevas ja igasugused muud toredad…hmm, asjad, muidugi palju ilusamalt ja nutikamalt ritta pandud, kui mul praegu meeles on. Mulle isiklikult tuletas see meelde olla rõõmus ja õnnelik ja tänulik (Kõiksusele või ma ei tea, millele, ma ei ole just maailma kõige usklikum inimene. Okei, okei, Kettamaailma jumalatesse ma võin uskuda) selle eest, mis ma saan olla ja mis/kes mu elus olemas on, aukartus ja muu säärane värk. Hoolimata kogu sellest ülevusest oli mul päris mitu korda tunne, et kohe ilmuvad välja kääbikud, haldjad ja inimesed (rohirrimid ja duunedainid muidugi), midagi maagilist oli ses muusikas. Lars on muidugi veel vähemalt nädal aega laksu all, minagi pole vähem joobnud.

Nagu poleks sellest veel küll, sain näpud Palya Bea uue plaadi külge ajada. See on pagana hea. Ma olen veidi rõngas nüüd sellest. Elu on ikka kaunis. Aitäh!


Mulle meeldivad eksperimendid. Praegu on töös vanade eestlaste veel vanema rahvatarkuse tõestamine. Pill tuleb pika ilu peale, ütles tark maarahvas hallidel aegadel. Seejuures mõtlesid nad konkreetselt torupilli peale, tean ma autentsest ja usaldusväärsest allikast. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Aga no kui pikk see ilu siis ikka oli, et see pill hirmsa pauguga tulema peab? Kui nüüd tagasi mõelda, eks siis olnud ka mu viimased kultuurisõõmud poolmõrud, ehk et ei õnnestunud täpselt nii, nagu ma tahtnuks.

Rahvusgaleriis kuningas Mátyási pärandi näitusel näiteks juhtis L. armastusväärselt juba esimese ja teise saali vahel mu tähelepanu sellele, et ka üks mu kolleege on kunstisõber. Praegu degradeerisin õppetooli juhataja oma kolleegiks, aga ise ta armastab ka oma miljonites ringkirjades meid kolleegideks nimetada. Imelik oleks ju ka, kui pöördumine oleks armsad alamad või midagi muud säärast. Noh, igatahes on tal huvitav huumorimeel, sest kui me juba mitmendat korda samasse saali sattusime – ja see on üks igavesti pirakas näitus –, tegi ta ettepaneku üks õppetooli koosolek maha pidada. No ma ei tea. Mis tunne teil oleks, kui te oma vabal päeval kultuuri nautides ülemusega silmitsi satuks? Ma olin sellest häiritud ja see väljapanek jääb meelde sellega, keda ma seal kohata poleks tahtnud. Aga peale selle sai tänu heale seltskonnale ka hea lõuatäie naerda.

Järgmisel päeval läksime pundi punaste lilledega varustatult palverännakule ungari kirjanduse Suurte juurde, kaks minu kõige lemmikumatest leidsime üles ka, Lázár Ervin aga polnud kodus. Nädalale punkti panemiseks valisin ühe teise näituse kuningas Mátyásist, et ikka renessansiaastast oma osa võtta. Näitus oli hirmus huvitav, aga ka umbes teises saalis pidi mul süda seisma jääma, kui üks kullisilmne muuseumitädi hirmsa häälega röögatas, et pildistamine on keelatud. Ma nimelt toksisin oma vanamoelise Nokiaga tekstisõnumit. Süüdlaslikult tutvustasin tädile asjaolu, et tegelikult ei ole minu käsutuses olev imemasin selliste suurte tegude jaoks nagu fotografeerimine teps mitte võimeline. Kogu ülejäänud aja, mis ma näitusel veetsin (seal oli päris palju lugemist), tundsin kuklas tädide pilku. Aga hoolimata hirmsast hingelisest vapustusest on see renessansinäituste hulgast siiani mu lemmik.

Viimase, peamiselt muretsemisrohke nädala käigus kogunenud pingeid lahendas natukene Mari Boine kontsert Kunstide Palees. Kunstihuvilistele soovitan ka Ludwigi Muuseumis praegu külastamiseks avatud Nádler Istváni maalide näitust. Nádler on kaasaegse ungari maalikunsti üks elavaid klassikuid. Eksponeeritud teosed esindavad uusimat suunda tema loomingus: muusika mõjul loodud heterogeenset vormimaailma. Eriti imponeerisid mulle tema kolme värvi kombinatsiooniga (sinise, musta ja valgega) maalid, aga huvitav oli ka must mustal. Paljud praktilised küsimused, mis mul tema maale vaadates tekkisid, said vastuse ühte varjatud nurgatagusesse paigutatud videot vaadates. Näituse ühes osas mängis ka see muusika, mida kuulates kunstnik oma töid tegi. Kokkuvõttes päris eriline elamus, sobis Mari Boine kontserdi ette väga hästi.

Kontserdist. M. oli meile hankinud piletid päris lähedale, nii et hea oli lauljannat jälgida. Akustika on Bartók Béla kontserdisaalis muidugi täiesti suurepärane. Natuke häiris, et inimesi oli väga palju, sest selline muusika eeldaks natuke väiksemat kuulajaskonda minu arvates. Ka oli kontingent pisut imelik. Minu ees istus üks kuldsetes 60-ndates paar, kelle ühel poolel oli nohu ja kes selle vastu pidevalt võitles seebilõhnaliste taskurättidega. Mari Boine võitis mu südame juba kunagi aastaid tagasi Tartus, kui ma tema plaate kuulasin, aga kontserdil oli tema fantastiline vokaal veel võimsam.

Õhtu teine pool oli Lõuna-Alžeeriast tulnud grupi päralt, kelle puhul tekkis mul mitmeid küsimusi. Laululood olid ühepalgelised ja vokaal oli nõrk, rütm oli kontserdi algupoole ka üks ja seesama. Grupi kaks naisolevust varjasid meeleheitlikult oma juukseid ja kergitasid pidevalt mahalibisevaid salle, plaksutasid ja huilgasid mikrofoni. Ei saanud alguses kuidagi aru, kuidas seda muusikat nautima peaks. Aga õhtu edenedes muutusid rütmid ka ja lõpuks tekkis isegi see efekt, et jalg hakkas tatsuma ja oleks tahtnud liigutada. Ruum oli selleks muidugi täiesti sobimatu. Ülemistel rõdudel olid aga inimesed, kes ilmsesti olidki tulnud malilasi kuulama ja kargasid kui meeletud.

Üldiselt ootan homset ja pühapäeva.

Järgmine lehekülg »