november 2009



PÖFF – Pimedate Ööde Filmifestival, 12.11 – 6.12 2009,  erinevad linnad, Eesti

BIFFF – Brussels International Fantastic Films Festival, 8. – 20. 04 2010, Brüssel, Belgia

Logod on loomulikult pärit festivalide kodukalt.


Kui eile õhtul teatrist tulin, jalutas mulle tänaval vastu Superman. Aga see pole veel kõik! Umbes kolmveerand tundi hiljem kohmitsesin oma ukse taga võtmeid otsida ja päris elus reps silkas mööda, ma ei julgenud peaaegu hingatagi ja jõllitasin teda, suu ammuli.  Hiljem kõõlusin veel natuke oma toa aknal, et teda uuesti näha. Nägingi, ilus kohevasabaline oli.  Ei sobi vist hästi öelda, et olen nüüd kohanud rebast vabas looduses. Ma ei ela just kesklinnas, aga siiski täitsa tsiviliseeritud ja asustatud punktis. Loomad linnas, no ütle nüüd!


Igal korralikul linnal peab ikka oma basiilika olema, Brüsselis on Basilique du Sacré-Coeur ehk Püha Südame basiilika (as in Jeesuse püha süda). Igatahes ma vaatasin selle täna üle.  See asub kesklinnast umbes 20-minutise metroosõidu kaugusel (liin 2 või 6, suund Simonis). Kirikuni viib linna poolt tulles Elisabethi park-allee, hoone ise  paikneb kenasti turistisõbralikult künka otsas, et saaks ikka korralikult pilti teha. Samas on asukoht piisavalt kaugel (linnaosas nimega Koekelberg, mida aadressis tähistab indeks 1081), nii et seal on vaikne ja rahulik nagu pühakojale kohane. Üleval rõdul pani lisaks linnavaatele mind naeratama kuuldud ungari keel ja hiljem jutlesin sõbraliku härrasmehega Süüriast või Liibanonist (endal on ka ignorantsuse pärast piinlik, aga tõesti ei mäleta). Ei mingeid tunglevaid rahvamasse.

Sacré-Coeur on suuruselt 5. kirik maailmas (kuigi ma ei tea, kust need andmed pärit on) ja suurim art deco ehitis üldse. No ma ei tea, oli küll suur, aga mitte eriti ilus, ei rõdudele viivad sinissest kivist trepid (kui keegi teab, mis see blue stone täpsemalt on, siis viidagi mind ka kurssi, palun), ei telliskivimüürid, ei glasuuritud terrakotast samabd ja piirded, isegi oonüksist altar ega vitraažaknad polnud midagi erakordset. Üldmulje oli kuidagi pruun ja rõhuv. Võib olla on asi selles, et ta on suhteliselt uus (praeguse kuju sai hoone peale II ms), aga teda hakati ehitama mingis neostiilis. Tegelikult on see ehitamise lugu isegi huvitavam.

Oli aasta 1880 ja kuna oli vaja tähistada iseseisva Belgia 50. sünnipäeva, siis arvas parasjagu troonil olev kuningas Leopold II heaks muuta Koekelberg kuninglikuks piirkonnaks ja sinna ühtlasi üks pühakoda püstitada. Talle meeldis hirmsasti Pariis, niisiis võeti eeskujuks Montmartre’i Sacré Coeur, kirik pandi künka otsa, et selle juurde saaks kiirtena suunduda avenüüd nagu Pariisis Champs Elysées Triumfikaare juurde. Nurgakivi asetati paigale juba 25 aastat hiljem ehk kuningriigi 75. iseseisvusaasta puhuks. Esialgne projekt nägi ette neogooti stiili, I ms ajas plaanid lörri, neogootika läks moest ja võeti suund hoopis juugendile. Loomulikult jõudsid nii Leopold kui arhitekt Albert van Huffel vahepeal parematele jahimaadele siirduda, aga sellest polnud lugu, troonile tuli Albert I ja ehitustööd jätkas Paul Rome. Hoone pühitseti sisse 1951. a ja kuppel valmis 1969. a (kuigi välisrõdule viivate treppide järgi võiks arvata, et ehitustööd ikka veel käivad). Nii kaua tehtud ehitise kohta mitte just eriti kaunikene.

Kui kedagi numbrid huvitavad, siis basiilika pikilööv on 164 m pikk, transept 107 m,kuppel nelitise kohal on 90 m kõrge. Basiilika mahutab 2000 inimest. Kuplit ümbritseb välisrõdu, millelt saab linna imetleda. Brüsselis on ikka väga palju maju. Kummaline asi – kiriku all lõunapoolses küljes on restoran, huvitav, kas seal pakutakse Kristuse ihu ja verd?

Kuningas Leopold oli aga igavene kaabakas, õhkas Pariisi poole, ise rõhus samal ajal Kongo rahvast ja korraldas seal genotsiidi. Kuigi ta omal ajal eriti populaarne polevat olnud, ei pidavat belglased ajaloost rääkides neid Kongoga seotud seiku hea meelega mainima (võimalik, et see kehtib ainult ametliku versiooni kohta. Nimelt on Belgia ajalugu tutvustavas BELvue muuseumis Leopoldi Kongo perioodi kohta ainult üks ajaleheväljalõige).

Üldiselt pole ma Belgia ajaloost veel eriti sotti saanud, tänapäevase Belgia alad on näinud rohkem erinevatest suguvõsadest siniverelisi, kunne, krahve ja muid tegelasi kui Eesti oma tuhandeaastase orjapõlve jooksul okupante. Mul on Belgia koolilastest kohe päris kahju, et nad peavad õppima, kes millal millise jupi päranduseks või kaasavaraks sai ja kelle oma see maa parasjagu oli ja ärme üldse hakkame rääkima sellest kanast, mida Flandria ja Vallonnia kuidagi kitkutud ei saa. Mul mingil hetkel tekkis kerge adumus, milles asi, aga see kadus kibekiiresti. Katsun end harida ja BELvues ka ära käia.


Tervitustega älloviiniks, kõigi pühakute päevaks ja muidu Donnie Darko vännidele!

celebrity-pictures-gyllenhaal-malone-duval-halloween-easter

Lisaks toussaint’i puhul saadud ekstra vabale päevale (homme) olen terve nädala üksinda kodus ja äsja rõõmustas (internetiseeritud-skaipeeritud) esivanem mind teatega Ärapanija hooaja algusest. Ma olin juba veendunud, et see on täiega masu nahka läind. See oleks ikka täpe. Aga õnneks. (Pildi pännasin loomulikult lolcatsidest.)

Arvo ja Jaak

Kui jutt juba meediamaastikule kulges, siis eilse õhtul minu toast kostnud hüsteerilistes kõõksatustes on süüdi BBC sarja My Family 4. hooaja 14. episood. Selles nimelt esineb kaks eestlast, Arvo ja Jaak, kes räägivad hirmsasti rrr’i põristades ja pigem slaavi kui eesti aktsendiga, nad informeerivad ignorantseid juuresviibijaid uhkelt oma päritolust ja Tallinna “medieval glory’st”, pahaselt meie kohutavast sovetiikkest, small-talkile reageerivad skeptiliselt ja kui keegi teatab, et teda absoluutselt ei koti, misasi või kus see Eesti on, siis muutub üks neist üliemotsionaalseks: “I like him, he’s honest.” Kui kuskil on ripakil pool purki õlut, siis soovitab eestlase kaine mõistus sellele päkad silma ajada, ja otse loomulikult on nad võimaluse avanedes otsekohe nõus kalkluses osalema. Mõelda vaid, kõik, mida ennasttäis britid teavad, on Tallinnas toimunud eurovisioon. Minu eneseuhkus riivata ei saanud, ma irvitasin koos brittidega.