Kuningas olla võib päris tore. Tuuakse hommikusöök voodisse, ei pea ise oma elamist koristama (kujutage ette, kui kaua aega läheks kõikide vastuvõturuumide, treppide ja hallide kraamimisega), poest toidukraami koju tassima, ummistunud äravoolutoru ja torusiiliga mässama, nõusid pesema, rääkima telefoni teel müügiinimestega, läbilõikavas tuules bussi ootama, järjekordades seisma, rohima, sibulat hakkima, oma koera julki koristama.

Kuningas olla võib üpris ebamugav. Kogu aeg on mõni kammerteener või kojaülem valves, et vähimagi näpuliigutuse peale tormata käske täitma, peab laitamtult riietuma, istuma ja astuma, sest muidu on vereimejatest ajakirjanikud  kohe konti järamas ja üldse, etikett ei luba seda, teist ja kolmandat, ei saa muru niita, sõpradega rummibaaris liitrist mojitot võtta ega päev otsa pidžaamas raamatut lugeda. Kõige tipuks kooserdab pidevalt keegi su aia taga ja vahib sisse.

Tegelikult ma ei tunne muidugi ühtegi kuningat ja olen ise üks neist aia taga kooserdajatest.  Õnneks on Belgia kuningas Albert II vastutulelik mees ja avab kord aastas umbes kolmeks nädalaks oma kodu aia uksed ka lihtsurelikele. Kuninglik perekond resideerub Laekenis, mitte kaugel Atomiumist. Villa Belvédère’i ja teisi kuningapere losse mõistagi külastada ei saa, kuid avatud on kuninglikud kasvuhooned. Need lasi ehitada Leopold II (seesama, kes Kongos möllas). Ta nimelt arvas, et oleks tore omada “väikest talveaeda”.  Väike talveaed on tegelikkuses tonnide kaupa terast ja klaasi, lugematu hulk paviljone, hiigelpalme ja-sõnajalgu, fuksia- ja pelargoonimerd. Aprilli lõpp-mai algus ongi ilmselt parim aeg kasvuhoonete külastamiseks, sest siis on seal pöörane õite ja lõhnade pillerkaar.  Apelsinid hakkasid valmis saama, aga banaanid olid veel toored. Pean tunnistama, et enamikku sealnähtud taimedest ma ei tunne.

Kuivõrd uksed on avatud vaid loetud arvu päevi, siis tahab terve Belgia rahvas seal korra ära käia. Päris hea lamba tunne tekkis seal karjas tammudes. Huvitav, et Ungaris ollakse enamasti ka üpris tiheli koos, aga seal saab üldiselt käia, kus aga tahtmist on. Belgias on kõik häästi reguleeritud, korraldatud ja kontrolli all. Lähed kenasti mööda nööri sinna, kuhu kõik teisedki, ja kogu moos.

Linna peal saab täitsa tasuta ja igast asendist nautida õitsvaid kastaneid ja sireleid. Seda viimast ma pidin muidugi ütlema puhtalt kiusu pärast.

Advertisements

Poiss kalaga, Brüssel (Jerome Duquesnoy , 1619)

Pissiv poiss,Viljandi (August Vomm, 1934)

Ja üldiselt veel palju õnne kõigile wp kasutajatele, piltide lisamine postitusse on tõeline rõõm.


Talv on ametlikult otsa saanud. Üleeile ladistas sadada, eilsest saati on päike siranud nagu pöörane, linnukesed (tuvid, harakad ja papagoid) ei suuda ka nokki koomal hoida. Täna nägin Tenboschi pargis esimesi lumikellukesi, Ungari omad olid küll varasemad, aga ikkagi. Talvemantli võib varsti lõplikult ära pakkida ja avada jooksuaja, mis, püsigem ikka reaalsuse juures, minu puhul tähendab väga kerget sörki vaheldumisi kiire kõnniga umbes nii tund aega järjest. Ma ei arva, et sporti peaks tegema nii, et veremaitse suus ja silme eest must. Keska kehalisetunnid olid piisavalt tõhusad, et minult rohkem kui kümneks aastaks ära võtta igasugune tahtmine tegeleda natukenegi jooksmisele sarnaneva liikumisega, k.a bussi peale jooksmine. Aga kuivõrd eelmisel semestril oli mul erinõme tunniplaan, siis ma pidin enda liigutamiseks midagi muud välja mõtlema.  Mul pole eladeski nii palju spordivarustust olnud kui praegu, ise ka ei usu ära. Kuidas jutt lilledest ja linnukestest nüüd sedasi tervislike eluviiside peale tüüris? Rikun veel oma reputatsiooni ära täitsa avalikult.

Trammis oli täna õige lustlik sõita, sest seda sai teha lausa elava akordionimuusika saatel. Isegi mu tõeks osutunud aimdus, et artist seda mite omaenda rõõmsast meelest ei harrasta, vaid rahateenimise eesmärgil (mis seletas ka ühtlasi, miks kõik ülejäänud reisijad kalapilguga otse enda ette jõllitasid), ei suutnud juba irvele lähenevat hiiglaslikku naeratust mu näolt pühkida. Mis võiks inimesel ometi säärase meeleoluka trammisõidu vastu olla! Ja küll mul tulevad põimlaused ikka hästi välja.

Loengut postsovetlikust Venemaast peab proua Merlin :D Ei, see ei ole tal eesnimi.

Ja lõpetuseks üks äärmiselt sümpaatne sissekanne Hispaaniast. Loo moraaliga olen täiesti nõus, sest ma ise eelistan ka avatud mõtlemist. Alles hiljuti pressis üks ungari kolleeg minult välja eestlaste stereotüüpset ettekujutust ungarlastest. Mis ma oskasin kosta, kui ma silmaklappe ei armasta. Kiidukõne ja paar küsimärki.

Tegelikult mul on endal ka piinlik, et ma pole ikka veel Ungarist kirjutanud. Ega Metsatöllist. Ja üldse olen lohe.


PÖFF – Pimedate Ööde Filmifestival, 12.11 – 6.12 2009,  erinevad linnad, Eesti

BIFFF – Brussels International Fantastic Films Festival, 8. – 20. 04 2010, Brüssel, Belgia

Logod on loomulikult pärit festivalide kodukalt.


Kui eile õhtul teatrist tulin, jalutas mulle tänaval vastu Superman. Aga see pole veel kõik! Umbes kolmveerand tundi hiljem kohmitsesin oma ukse taga võtmeid otsida ja päris elus reps silkas mööda, ma ei julgenud peaaegu hingatagi ja jõllitasin teda, suu ammuli.  Hiljem kõõlusin veel natuke oma toa aknal, et teda uuesti näha. Nägingi, ilus kohevasabaline oli.  Ei sobi vist hästi öelda, et olen nüüd kohanud rebast vabas looduses. Ma ei ela just kesklinnas, aga siiski täitsa tsiviliseeritud ja asustatud punktis. Loomad linnas, no ütle nüüd!


Igal korralikul linnal peab ikka oma basiilika olema, Brüsselis on Basilique du Sacré-Coeur ehk Püha Südame basiilika (as in Jeesuse püha süda). Igatahes ma vaatasin selle täna üle.  See asub kesklinnast umbes 20-minutise metroosõidu kaugusel (liin 2 või 6, suund Simonis). Kirikuni viib linna poolt tulles Elisabethi park-allee, hoone ise  paikneb kenasti turistisõbralikult künka otsas, et saaks ikka korralikult pilti teha. Samas on asukoht piisavalt kaugel (linnaosas nimega Koekelberg, mida aadressis tähistab indeks 1081), nii et seal on vaikne ja rahulik nagu pühakojale kohane. Üleval rõdul pani lisaks linnavaatele mind naeratama kuuldud ungari keel ja hiljem jutlesin sõbraliku härrasmehega Süüriast või Liibanonist (endal on ka ignorantsuse pärast piinlik, aga tõesti ei mäleta). Ei mingeid tunglevaid rahvamasse.

Sacré-Coeur on suuruselt 5. kirik maailmas (kuigi ma ei tea, kust need andmed pärit on) ja suurim art deco ehitis üldse. No ma ei tea, oli küll suur, aga mitte eriti ilus, ei rõdudele viivad sinissest kivist trepid (kui keegi teab, mis see blue stone täpsemalt on, siis viidagi mind ka kurssi, palun), ei telliskivimüürid, ei glasuuritud terrakotast samabd ja piirded, isegi oonüksist altar ega vitraažaknad polnud midagi erakordset. Üldmulje oli kuidagi pruun ja rõhuv. Võib olla on asi selles, et ta on suhteliselt uus (praeguse kuju sai hoone peale II ms), aga teda hakati ehitama mingis neostiilis. Tegelikult on see ehitamise lugu isegi huvitavam.

Oli aasta 1880 ja kuna oli vaja tähistada iseseisva Belgia 50. sünnipäeva, siis arvas parasjagu troonil olev kuningas Leopold II heaks muuta Koekelberg kuninglikuks piirkonnaks ja sinna ühtlasi üks pühakoda püstitada. Talle meeldis hirmsasti Pariis, niisiis võeti eeskujuks Montmartre’i Sacré Coeur, kirik pandi künka otsa, et selle juurde saaks kiirtena suunduda avenüüd nagu Pariisis Champs Elysées Triumfikaare juurde. Nurgakivi asetati paigale juba 25 aastat hiljem ehk kuningriigi 75. iseseisvusaasta puhuks. Esialgne projekt nägi ette neogooti stiili, I ms ajas plaanid lörri, neogootika läks moest ja võeti suund hoopis juugendile. Loomulikult jõudsid nii Leopold kui arhitekt Albert van Huffel vahepeal parematele jahimaadele siirduda, aga sellest polnud lugu, troonile tuli Albert I ja ehitustööd jätkas Paul Rome. Hoone pühitseti sisse 1951. a ja kuppel valmis 1969. a (kuigi välisrõdule viivate treppide järgi võiks arvata, et ehitustööd ikka veel käivad). Nii kaua tehtud ehitise kohta mitte just eriti kaunikene.

Kui kedagi numbrid huvitavad, siis basiilika pikilööv on 164 m pikk, transept 107 m,kuppel nelitise kohal on 90 m kõrge. Basiilika mahutab 2000 inimest. Kuplit ümbritseb välisrõdu, millelt saab linna imetleda. Brüsselis on ikka väga palju maju. Kummaline asi – kiriku all lõunapoolses küljes on restoran, huvitav, kas seal pakutakse Kristuse ihu ja verd?

Kuningas Leopold oli aga igavene kaabakas, õhkas Pariisi poole, ise rõhus samal ajal Kongo rahvast ja korraldas seal genotsiidi. Kuigi ta omal ajal eriti populaarne polevat olnud, ei pidavat belglased ajaloost rääkides neid Kongoga seotud seiku hea meelega mainima (võimalik, et see kehtib ainult ametliku versiooni kohta. Nimelt on Belgia ajalugu tutvustavas BELvue muuseumis Leopoldi Kongo perioodi kohta ainult üks ajaleheväljalõige).

Üldiselt pole ma Belgia ajaloost veel eriti sotti saanud, tänapäevase Belgia alad on näinud rohkem erinevatest suguvõsadest siniverelisi, kunne, krahve ja muid tegelasi kui Eesti oma tuhandeaastase orjapõlve jooksul okupante. Mul on Belgia koolilastest kohe päris kahju, et nad peavad õppima, kes millal millise jupi päranduseks või kaasavaraks sai ja kelle oma see maa parasjagu oli ja ärme üldse hakkame rääkima sellest kanast, mida Flandria ja Vallonnia kuidagi kitkutud ei saa. Mul mingil hetkel tekkis kerge adumus, milles asi, aga see kadus kibekiiresti. Katsun end harida ja BELvues ka ära käia.


Vastuseks lugejate tungivatele etteheidetele annan teada, et olen ennast mõnusasti sisse seadnud, kool on peal, kuigi mingit rütmi ei ole veel välja kujunenud. Ah jah, kes pole kursis, mu rahutud jalakesed tõid mind europealinna ülikooli ja ma resideerun siin juuni keskpaigani. Püüan olla viisakas ja käituda nagu üks tubli belglane kunagi, see tähendab:

süüa tänaval pabertuutust (soovitavalt majoneesiga) friikaid ja ilma pabertuututa kuuma vahlit check

nädalavahetuseti kirbuturgudel ringi konnata check

sõita rongiga check

elada telliskividest kaupmehemajas check

bagetist tehtud võileips = lõunasöök check

juua õlut (teatavatel põhjustel küll alkoholivaba) check

silmitseda igasuguseid pissivaid tegelasi check (vt ka Manneken Pis, Jeanneke Pis, Zinneke)

külastada kuningalossi check

kuulata Jacques Breli ja lugeda Amélie Nothomb’i check

kakleda lolli süsteemiga check (missioon jätkub)

Veel on vaja tonnide kaupa kohalikku šokolaadi süüa, fännata koomikseid (smurfid on muide Belgiast pärit) ja omandada vähemalt elementaarsed fraasid hollandi keeles.  Kui viitsin, siis kirjutan lähipäevadel ka sellest, kuidas ma onni otsisin, kas ja kuidas ma omale mingi tunniplaani saan, kuidas siin bussipileteid saab osta, millega belglased nädalavahetuseti tegelevad ja mis ma siin veel põnevat olen näinud.

Ja teeme nii, et kuigi ma kujutasin belglasi pealiskaudselt stereotüüpselt, siis kõik saavad aru, et selles oli tera nalja ja tubli annus eneseirooniat.  Leiba ei ole, piim on imeliku maitsega, kõikidel kohtadel on kaks nime, ülikoolis valitseb tohuvabohu, aga ma võtan rahulikult, sest Ungaris sai juba selgeks, et kuskil mujal ongi teistmoodi kui kodus. Pole mõtet selle üle vinguda, vaid Olla Siin ja Praegu. Seda ma püüangi teha ja aeg-ajalt sinuga jagada.