Vastuseks lugejate tungivatele etteheidetele annan teada, et olen ennast mõnusasti sisse seadnud, kool on peal, kuigi mingit rütmi ei ole veel välja kujunenud. Ah jah, kes pole kursis, mu rahutud jalakesed tõid mind europealinna ülikooli ja ma resideerun siin juuni keskpaigani. Püüan olla viisakas ja käituda nagu üks tubli belglane kunagi, see tähendab:

süüa tänaval pabertuutust (soovitavalt majoneesiga) friikaid ja ilma pabertuututa kuuma vahlit check

nädalavahetuseti kirbuturgudel ringi konnata check

sõita rongiga check

elada telliskividest kaupmehemajas check

bagetist tehtud võileips = lõunasöök check

juua õlut (teatavatel põhjustel küll alkoholivaba) check

silmitseda igasuguseid pissivaid tegelasi check (vt ka Manneken Pis, Jeanneke Pis, Zinneke)

külastada kuningalossi check

kuulata Jacques Breli ja lugeda Amélie Nothomb’i check

kakleda lolli süsteemiga check (missioon jätkub)

Veel on vaja tonnide kaupa kohalikku šokolaadi süüa, fännata koomikseid (smurfid on muide Belgiast pärit) ja omandada vähemalt elementaarsed fraasid hollandi keeles.  Kui viitsin, siis kirjutan lähipäevadel ka sellest, kuidas ma onni otsisin, kas ja kuidas ma omale mingi tunniplaani saan, kuidas siin bussipileteid saab osta, millega belglased nädalavahetuseti tegelevad ja mis ma siin veel põnevat olen näinud.

Ja teeme nii, et kuigi ma kujutasin belglasi pealiskaudselt stereotüüpselt, siis kõik saavad aru, et selles oli tera nalja ja tubli annus eneseirooniat.  Leiba ei ole, piim on imeliku maitsega, kõikidel kohtadel on kaks nime, ülikoolis valitseb tohuvabohu, aga ma võtan rahulikult, sest Ungaris sai juba selgeks, et kuskil mujal ongi teistmoodi kui kodus. Pole mõtet selle üle vinguda, vaid Olla Siin ja Praegu. Seda ma püüangi teha ja aeg-ajalt sinuga jagada.

Advertisements