Kuningas olla võib päris tore. Tuuakse hommikusöök voodisse, ei pea ise oma elamist koristama (kujutage ette, kui kaua aega läheks kõikide vastuvõturuumide, treppide ja hallide kraamimisega), poest toidukraami koju tassima, ummistunud äravoolutoru ja torusiiliga mässama, nõusid pesema, rääkima telefoni teel müügiinimestega, läbilõikavas tuules bussi ootama, järjekordades seisma, rohima, sibulat hakkima, oma koera julki koristama.

Kuningas olla võib üpris ebamugav. Kogu aeg on mõni kammerteener või kojaülem valves, et vähimagi näpuliigutuse peale tormata käske täitma, peab laitamtult riietuma, istuma ja astuma, sest muidu on vereimejatest ajakirjanikud  kohe konti järamas ja üldse, etikett ei luba seda, teist ja kolmandat, ei saa muru niita, sõpradega rummibaaris liitrist mojitot võtta ega päev otsa pidžaamas raamatut lugeda. Kõige tipuks kooserdab pidevalt keegi su aia taga ja vahib sisse.

Tegelikult ma ei tunne muidugi ühtegi kuningat ja olen ise üks neist aia taga kooserdajatest.  Õnneks on Belgia kuningas Albert II vastutulelik mees ja avab kord aastas umbes kolmeks nädalaks oma kodu aia uksed ka lihtsurelikele. Kuninglik perekond resideerub Laekenis, mitte kaugel Atomiumist. Villa Belvédère’i ja teisi kuningapere losse mõistagi külastada ei saa, kuid avatud on kuninglikud kasvuhooned. Need lasi ehitada Leopold II (seesama, kes Kongos möllas). Ta nimelt arvas, et oleks tore omada “väikest talveaeda”.  Väike talveaed on tegelikkuses tonnide kaupa terast ja klaasi, lugematu hulk paviljone, hiigelpalme ja-sõnajalgu, fuksia- ja pelargoonimerd. Aprilli lõpp-mai algus ongi ilmselt parim aeg kasvuhoonete külastamiseks, sest siis on seal pöörane õite ja lõhnade pillerkaar.  Apelsinid hakkasid valmis saama, aga banaanid olid veel toored. Pean tunnistama, et enamikku sealnähtud taimedest ma ei tunne.

Kuivõrd uksed on avatud vaid loetud arvu päevi, siis tahab terve Belgia rahvas seal korra ära käia. Päris hea lamba tunne tekkis seal karjas tammudes. Huvitav, et Ungaris ollakse enamasti ka üpris tiheli koos, aga seal saab üldiselt käia, kus aga tahtmist on. Belgias on kõik häästi reguleeritud, korraldatud ja kontrolli all. Lähed kenasti mööda nööri sinna, kuhu kõik teisedki, ja kogu moos.

Linna peal saab täitsa tasuta ja igast asendist nautida õitsvaid kastaneid ja sireleid. Seda viimast ma pidin muidugi ütlema puhtalt kiusu pärast.

Advertisements