Elu on seiklus, raisk



Thatcheri esimene meeleavaldus. Fooliumpeakatet ei olnud ja seemneid ei närinud, võib ju vabandada, et läks kiireks või et me ei lähe iga moenarrusega kaasa, tegelikult oli juba enda kohalevedamine meie kohta ülim aktiivsus. Pean siiski tunnistama, et pärast käisime vannis, tavalises, laineid tegime ise. Vt ka Andruse arvamus ACTA, SOPA ja muu PASA kohta, ämber, acta.ee, viltkiiver.


Nüüd on niimoodi, et katkendeid teosest, mille sünnis on süüdi Leelo, saab lugeda siit: http://petroneprint.ee/minu_ungari.php

Kätte võtta saab talvekuu keskel.

Armastusega teie,

Lars


…või mõrd, kui soovite.

Võtta kolm kassatädi ja üks edev, kassist väiksema koeraga koerasarnase loomaga mees (loom on asetatud õlakotikesse; ja pange tähele, kuigi mul oli kiusatus selle konkreetse tüübi kohta öelda pede, ma siiski ei teinud seda, sest ei tahaks kedagi tema orientatsiooni pärast solvata; Edeva Mehe naisvaste oleks ilmselt Ajudeta Blondiin vms ja neile mõlemale meeldivad mehed). Peale ostu-müügitehingu sooritamist imetlegu ja ahhetagu tädid kooris. “Chihuahua!” lööb Edev Mees veel rohkem puhevile. Järjekord ei võta vedu, vaid tahaks ka oma tehingu kallale asuda ja sealt neetud kaubandusasutusest minema saada. Bitch, kelle nina all kõik see tore seltsielu aset leiab, haarab oma ostukäru ja kihutab sellega täistuuridel loomakest sisaldava ridiküli suunas. Vaid sekundi murdosa lahutab neid saatuslikust kokkupõrkest. Edev mees saab kohe vihjest aru, haarab oma ostud ja lubab tädidel lahkelt oma tööd jätkata. Bitch naeratab laialt:  “Bonjour, madame !”


Üldiselt on vaheaeg läbi, mu läpakas omadega õhtal ja kapp head Hollandi juustu täis. Aga enne kui ma Hollandist, jalgratastest ja haigrutest kirjutan, siis siin on lihavõttereisikiri. Järgneva panid kirja M.-i usinad käpakesed, minda kobisen kaldkirjas vahele.  Pildid tulevad varsti sinna, kuhu ikka.

1. päev TORMIJOOKS EUROOPALE, märksõna: kast

…algas juba ärkamisega varaöösel kell 3:45 ja jätkus vahemaandumisega Kopenhaagenis, mis on ju peaaegu sama mis Tallinn. Lennata oli äge, eriti kaks korda järjest :) Leelo elupaik oli imeline koos kõigi nende õitsevate puude, kasside, killertuvide ja papagoidega. Hetkeks võttis võimust paanika, aga ikka saime internetti ja seadsime sisse ajutise tööjaama kööginurgas. Kõik on hea, kõik on hea, ma olen rahulik ja roosa… Suu on šokolaadikooki täis. Vahepeal otsis Kert kaardilt kõige kaugemaid ja asustamatumaid paiku, kuhu elama kolida, aga ma arvasin, et võiks kõigepealt viis päeva europealinnas vastu pidada, nii… trenni mõttes.

Tänu raugematule reisiinnule tegime linnas turisti ja kogusime rohkelt pildimaterjali. Vaatasime üle pissivate laste puuslikud, millest üks oli ilmselgelt ülehaibitud ja teine lihtsalt kole. Päeva jätkusuutlikuima elamuse pakkus prügihunnik kõnniteel. Tuli välja, et püstirikkad lääneeurooplased viskavad ära nii mõndagi, millega nutikad idaeurooplased mõistavad üht-teist ette võtta.

Ja nagu sellest oleks veel vähe, õnnestus kohalikul pulbitseval turistitänaval kõnealune artefakt peaaegu rahaks teha. Epic suveniir igatahes.

Õhtul tarbisime veini ja tänu sellele said poole hommikuni tähelepanu need sõbrad, kellel on olnud ebaõnn sündida valel pool maakera.

2. päev VALLUTAME ANTWERPENI, märksõna: kõrvaklapid

Äkki see oligi see hommik, kui ma Leelo arvates liiga kaua magasin? See tähendab siis, et kauem kui neli tundi, kui arvestada uinumise kellaaega. Aga ilm oli ilus ja süda ihkas loodusesse, mida me mõõdukas koguses ka nägime, sõites rongiga Antwerpeni poole. Mainimata ei saa jätta huvitavate vaateakendega rajooni raudtee ääres, mis küll kahjuks ükski kord eriti silma ei paitanud.

Antwerpenisse jõudes püsisime raugematult oma turistirollis ja pildistasime igast küljest juba esimest ettejuhtuvat objekti, milleks osutus rongijaam.

Tagasivaatavalt oligi see kohalikest vaatamisväärsustest kõige suurejoonelisem, nii et õigesti tegime.

Saanud loodusest küllalt, veetsime järgmise tunnikese kaubanduskeskuses Leelole kõrvaklappe otsides. Seejärel jätkasime oma seiklusrikast merereisi mööda kohalikku Viru tänavat. Hoolimata segajatest jäätise ja odavate läpakate reklaamide näol edenesime paari tunniga tublid mitusada meetrit. Vaatlesime Rubensi maja, kaugelt. Leidsime üles jõe, mille nautimist ilmestasid romantiliselt meelestatud noored, kellest igaühel oli kaasas vähemalt üks kitarr.

Kultuuriprogramm jätkus sekkaris koodnimetusega Naughty, mis varustas mind 10-eurose kotiga (juba teine suveniir, check!) ning ähvardas, et varastamine toob kaasa halva karma.

Tagasi Brüsselisse sõitsime kahekorruselise rongiga! Äge oli. Ja kuigi kere oli väsinud ja päikesevõetud, olime sunnitud külastama toidukauplust. Muuhulgas varustasime ennast suurema hulga šokolaadi ja Speculoosi küpsistega. Jumalad tänatud, et on jälle veini.

3. päev EUROKITŠ, märksõna: metroo

Päeva elamus oli metroosõit, mis viis meid kohustuslikule visiidile Väikesesse Euroopasse. Lõppkokkuvõttes oli sealgi täitsa tore, palju värvilisi papist maju, balti kett ja Paksu Margareeta alt läbi siiberdav kokakoola auto. Kes tahab, läheb vaatab ise. Andsin kiusatusele järele ja ostsin veel ühe suveniiri – külmikumagneti ihuhädasid õiendava poisslapse pildiga, nagu kombeks.

Atomium oli palju toredam, kuigi tekitas üsnagi tunde, et võib kohe ümber kukkuda, ikkagi oma tugevad 50 aastat juba püsti püsinud, omaaegse Expo jaoks ehitatud, nagu ta on. Muu hulgas saime teada, et nimetatud massiürituse vanim külastaja oli 105-aastane, näitusealal sündis 8 last ja 27 inimest üritas sooritada enesetappu ja mõned surid ise ka ära. Fun. Tegelikult olid kõige ägedamad need tunnelid munade vahel, eskalaatorite ja treppidega, täitsa ulmelised.

Nojah, siis me üritasime veel linna peal käia, aga eriti ei jaksanud. Ja arva mis – õhtul sai veel veini XD

4. päev ART NOUVEAU, märksõna: jalg la pic

… aka “jalg lapik” või veel prantsusepärasemalt jalg lapique, sest tol neljandal päeval hakkas meie võitlusvaim kustuma. Peale pikki eksirännakuid leidsime lõpuks ka ku… khm… pissiva, jah, pissiva koera kuju üles ja pildistasime seda igast nurgast. Seejärel tegime paaritunnise peatuse maailma kõige ägedamas muusikariistade muuseumis, mis muide asub kaunis art nouveau hoones. Nimetatud muuseum hoiab endas imelisi instrumente alates parmupillist kuni Tiibeti kloostrite rituaalsete pasunateni. Muuhulgas on seal terve klaveritele pühendatud korrus.

Teiseks selle päeva missiooniks oli ette nähtud kuulsa juugendarhitekti Horta majamuuseumi külastus, mis oli ka väga tore, kui me selle viimaks üles leidsime, kuna nad olid selle kuskile suhteliselt puu taha peitnud ja isegi Leelo eksis vahepeal ära tegelikult ma lihtsalt ei teadnud, kus ülejäänud kohad parasjagu on, mis sai ka kenasti tulevaste põlvede jaoks jäädvustatud. Panin kõrva taha nutika nipi – söögitoa seinad tuleb katta kahhelkividega. Pärast suuremat toidusõda hea voolikuga üle lasta.

Neljandal õhtul mina enam veini juua ei jaksanud ja magama vajusime ka suht varakult, seetõttu…

5. päev AASIA, märksõna: valus

…oli viienda päeva hommikul jälle nii piisavalt inimese tunne, et oleks võinud täitsa nädalakese veel tšillida. Lõunatasime marurahulikult idamaises söögikohas, kus Leelole serveeriti kevadrullide nime all tundmatu polümeeri sisse pakitud köögivilju.

Leidsime Hiina supermarketi ja silmade ees läks kõikidest nendest eksootilistest toiduainetest kirjuks. Omandasin suure tuubi wasabi pastat ja mitu purki maitseaineid, sealhulgas ägeda väljanägemisega musta soola.

Ilm üritas vahepeal käest ära minna, aga tolleks hetkeks oli jälle imeilus. Turgutasime ennast veelkord suurepäraste kuumade vahvlitega ja tegime veel ühe tiiru keskplatsil.

Uskumatu, aga tõepoolest mahtusid kõik asjad kohvrisse ära, kaasa arvatud eelpoolmainitud ebakonventsionaalne suveniir.

Kuna bussid ei käinud oodatult, jõudsime lennujaama turvakontrolli kahtlaselt närviliste ja lõõtsutavatena, tänu millele avanes võimalus lasta ennast kenadel turvatöötajatel põhjalikult läbi katsuda.

Päeva märksõna tähistab seda, et esiteks oli nukker Brüsselist lahkuda ning teiseks oli Estonian Airi lennuk igavene juust ja põhjustas tõsiseid kuulmiselundite kahjustusi.

Ja lõpuks peaks mainima – hea et tulema saime, enne kui:

1)      Eestist pärit röövlid tegid vagaseks ühe Belgia juveliiri ja

2)      Island rikkus kogu Euroopa lennuplaanid, paisates õhuruumi arutul hulgal vulkaanilist tuhka.


S. esindas soomlasi ja käis Brüsselis tšillimas. Jõime Mehhiko õlut (kuigi laias laastus on heaõluriik Belgia minu jaoks täielik raiskamine, sest kahjuks tehakse ka siin õllemaitselist õlut, mis ei meki pooltki nii hea kui vein või korralik mojito, vt ka rummibaar), tutvusime vaatamisväärsustega ja – kümme tugrikut perfektse ajastuse eest – käisime ehtsas Ungari tantsutoas. Seal saime kodust struudlit, ungari keelt rääkida, tantsida ja siseinfot, kust end muul ajal struudli ja salaamiga varustada saab (Vt ka nädalavahetuse turg, Place Jourdan).  Olgu öeldud, et pühapäeval kohe peale kukke ja pisut enne koitu läksimegi nimetatud turule ning toetasime tädisid. Järgmine kord proovin lángosi ka ära. Imeliste struudilõikudega varustatult läksime Eesti-Soome ühispere koerakest jalutama, tema esindas maailma kuklapoolt, vähemalt nime poolest,  ja pidasime üheskoos piknikku.

Peale struudlite ja tädikestega kohtumist muutus Brüssel mu jaoks äkitselt oluliselt sümpaatsemaks. Ja muide, Brüsselis on ka Balaton olemas, täpsemalt sellenimeline kõrts.  Otse loomulikult plaanin ma seda külastada.

Koera jalutamast tulles nägin metroos ühte poissi, kellel oli varruka küljes Eesti lipp. Muidugi kargasin kohe ligi, et eestlane jah. Ehmatasin inimese ära, aga siiski selgus, et tegemist hoopis belglasega, kelle arvates käist originaalis kaunistanud Saksa lipp ei ole pooltki nii ilus kui Eesti oma, mistõttu esimene tuli välja vahetada.

Seoses ungari keele rääkimisega (taandarenen, mis mühiseb), minu prantsuse keele rühmas käib üks Rumeenia ungarlane, aga ta jääb kogu aeg hiljaks, kohal olles sahmib ja tsekkab vahepeal feissbukki, nii et ma aiman, et me suurteks sõpradeks ei saa. Aga täna selgus, et olen juba kuu aega käinud ühel kursusel ühe saksa-ungari poisiga (ema sakslanna, isa ungarlane), igatahes me jõudsime juba rääkida soomeugri keeltest, Budapestist jms.

S. rebis kildu nagu alati, aga mu mälu on ju tavapäraselt hiilgav, nii et mul õnneks ei ole enam midagi meeles. S.-i tervitused andsin ka juba teisel päeval üle. Ma arvan, see on mul spagettide söömisest.

Mingil müstilisel viisil on siia võimalik jõuda otsinguga “järgmine peatus haud”. Ma loodan, et siiski mitte veel niipea.

EDIT: minu hilinenud juubeldused revolutsiooni aastapäeva puhul, palju õnne K.-le ja ei, ma ei viitsi püha Pätriku puhul jooma minna.


http://paber.ekspress.ee/viewdoc/E964831D60961CB9C225768800383FDC

Lugu sellest, kuidas ma aasta tagasi siga tapmas käisin.


collage

Ühesõnaga, asjalugu on selline, et kolmapäeval on mul ülikoolis Euroopa päev, kus ma koos ühe teise eestlasega Eestist ja Tartut tutvustan. Ühe asjana on meil plaanis rubriik “Nagu kaks tilka vett”. Kuna Belgias on koomiksid väga populaarsed, siis tahaks ühe “tilgana” kasutada vast üht tuntumat siinset  koomiksitegelast Tintini, aga mul ei tule pähe (loe: silma ette) ühtegi Eesti lasteraamatutegelast või kedagi. Nii et kallid lugejad, jagage ideid! Kelle moodi need tegelased teie meelest välja näevad?

Teine variant on smurfitilk, teate küll need sinised tegelased. Mina sain igatahes üllatusega teada, et nad on belglased;)

Kui kellelgi on veel mõni hea idee selle rubriigi jaoks – kuidas Eestit ja Belgiat läbi huumoriprisma võrrelda/ seostada – siis andke aga teada. Tasuks minu suurim tänu ja surematu au ja kuulsus.

Lisaks palun hoida pöidlaid, et kodanik homme õigel ajal Luxist tagasi jõuaks ja me saaks minna Metsatölli kontsertile.

Muidu on padusadu, tööikaldus, Pipi Pikksukk, kellest on saanud printsess Fifi, natuke meelepaha ja natuke elevust.

Järgmine lehekülg »