detsember 2008



Publiku tungival soovil teen sissekande, enne kui jälle kuuks ajaks minema kaon (ei, tegelt mul on üks mustand ka, mida ma ei viitsi praegu valmis kõpitseda, seda saab ehk veel selle aasta sees lugeda). Ma olen juba viimased neli päeva jumala süüdimatult lebotanud, täiega šeff ikka. Tähistasime meie aastapäeva (11.) ja sp, mis on peaaegu üks ja sama.  Meie ei käi siin muidugimõista minu ja Larsi kohta. Viimane laar piparkooke on valmis. Kingitused pakitud (jaa, kujutage ette, mitte nagu tavaliselt – turbopakkimine 5 minutit enne jõuluvana etteastet). Jõuluistungeid peetud nii endiste kui praeguste kolleegidega (küsige Maali käest Earl Gray küpsikute retsepti). Peale homme hommikut ma loodetavasti rohkem torumehi oma korteris ei näe.  Paberid Ungarist raha küsimiseks on peaaegu valmis. Just nii hektiline ongi olnud nagu see viimaste lausete rodu. Jõul võib nüüd tulla jah. Tegelikult ma lähen muidugi ise. Nagu ikka.

Spessial tänks kõigile, kes on mulle jõulutervitusi saatnud (ka nende eest, mis veel teel on, tundmatud austajad;) Mul on hirmus hea meel olla meeles peetud, aga ma peaksin enne tsivilisatsioonist lahkumist natuke magama, nii et ma ei jaksa praegu kõigile personaalselt vastata. Jaa, ma helistan, kui olen jälle Tartus ja/või tagasi ja siis muljetame/ veinitame.

Olge kõik tervitatud ja mõnusat jõulu!

Advertisements

Häbilugu kohe, et terve november on ühegi postituseta mööda läinud. Aga selle eest oskan ma nüüd läti keeles oma 10 minutit vestlust aretada (põhiliselt sellest, kui vana ma olen ja millega mu vanemad tegelevad, aga kursus läheb kevadsemestril edasi ja Ilze juba ei hellita). On kuidagi kahtlane tunne, nagu jätkuks Balassi aasta täie hooga, ainult ungarikeelseid aineid on vähem. Majanduse õppejõud teatas vastuseks mu esseele (või “esseele”?) “Sain teie jutu kätte”. ¤**?!!” kas ma olen teil siin mingi majandusteadlane või?

Nüüd on katkematu aplausi koht. Maailma parimad robotiehitajad ITK-st said eilsel Robotexil kolmikvõidu. Essa oli napilt see umoorikas heliefektidega robot. Olen fänn (nii klubi kui robotite).

Hiigelkruusis aurab hea külmapeletaja – ingveritee. Muhe on olla. Ma õppisin täna natuke viltimist ja see oli täiega lahe. Nokitsen jõuluks kingitusekesi teha (eiei, te ei saa kõik nõelvilditud pallikesi, ma oskan lõigata ja kleepida ka).  Vahepeal oli pea veidi PÖFFi täis (rasked valikud ja veel raskemad ööseansid, nõrgemad norskasid pool filmi maha ja ilmselt imestasid pärast, miks see lühike film nii kummaliselt lõppes). Lõuna-Korea seiklusfilm oli ikka igavesti lõbus (umbes nagu Kill Bill, ainult ilma pruudita). Mu morbiidseid huvisid rahuldas Afterwards, ainult John Malkovichi suhtes ei oska kuidagi seisukohta võtta (ta räägib sellise pühaliku vaikse häälega, nagu hakkaks keegi siinsamas surema, mida keegi selles filmis muidugi tegigi). Täna õhtuks on mul veel pilet PÖFFi ainsale Ungari filmile Delta, peaosas Félix Lajkó, kes on filmile ühtlasi ka muusika teinud. Ta on Serbias (Jugoslaavias) sündinud Ungari päritolu muusik, kuulake tema kodukalt ise helinäiteid. Ma kahtlustan juba ette, et ma ei saa sellest filmist aru, aga Ungari film tuleb ikka ära vaadata.

Mulle nii meeldib ammunägemata inimestega juhuslikus kohas kogemata kokku saada. Ainult see on kummaline, et seda on viimasel ajal hakanud sagedamini Tallinnas juhtuma, kuigi ma seal olen palju vähem kui Tartus. Ütlemata armas oli osa saada L. uue-kandle-rõõmust ja lobiseda kodu- och välismaiste kolleegidega ja vanade tuttavatega PÖFFi muljetada.

Lennupiletid kükitavad postkastis ja diivan on broneeritud. Kavas on pinks (B. aias jälle?), väljasõidud ja naudiskelu. Kohvi lubati ka välja teha. Ilmselt seletab viimane lõik mu roosilist meeleolu. On ju ometi põhjust:)