september 2008



Mul on taas suur heameel teatada, et peatselt saab Tallinnas näha-kuulda järjekordseid Diplomaatilisi noote Ungarist (eelmine oli meie palavalt armastatud Irén, kui ma võin siin nii familiaarselt väljenduda). Tähelepanu, gurmaanid ja hungarofiilid:

Kontsert-etendus

Ansambel CORVINA CONSORT

KUNINGAS MÁTYÁSI PULMAD 1476

8. oktoober kell 19 Tallinna Katariina kirik (Vene tn 12/14)

Piletid eelmüügist 120 kr, kohapealt 150 kr

Mängitakse keskaegsetel pillidel, elevust loob protsessioon tulega. Lisaks on see etendus ka suurepärane võimalus külastada Katariina kirikut. Mátyás Hunyadi oli aga üks suuremaid Ungari kuningaid (valitses 1458-1490). Tõelise renessanssvalitsejana toetas ta ka kunsti ja kultuuri. Tema ajal sai Budast ja Visegradist (seesama, kus Lars hiljuti käis) eeskujulik renessanssõukond. Budas asus ka tolle aja kuulsaim raamatukogu, Bibliotheca Corviniana. Mátyási mälestus on talletatud lugematutesse lugudesse ja legendidesse ning sel aastal tähistab Ungari Renessanssiaastaga tema kroonimise 550. aastapäeva. See teema on isegi nii tähtis, et ka keeleeksami kuulamise osa pühendati täies mahus renessanssiaasta üritustele.

Kontsertiinfo siin.

Kuigi ma olen üdini rõõmus, tahan siinkohal ühtlasi isiklikult läbi nahutada selle inimese, kes heaks arvas kontserti keset nädalat ja ainult Tallinnas korraldada (sellest pole palju abi, et järgmisel päeval ka Helsingis on). Väga inetu on nii teha! Ma kaalun tõsiselt paar päeva koolist viilida, kuigi sellega kaasaneb oht kuulda läti keele õpetaja näägutamist.  Ühtlasi kaasneb reklaami tegemisega oht jääda piletitest ilma, aga on asju, mida ei saa vaka alla hoida.

Kes minuga kontsertile tuleb?

Advertisements

Kui ma reede hommikul varem üles tõusin, et end võõrkeelses raamatukogus ülesastumise tarvis vajalikku konditsiooni viia, ei näidanud ükski märk, et see päev midagi toredat tooks. Aga imesid juhtub. Raamatukogus sai publik tunni aja jooksul kuulata ligi paarikümnes Euroopas räägitavas keeles katkendeid emakeelt käsitlevatest kirjanduslikest paladest. Mulle meeldis enim Lackfi János, kes kandis ette Weöres Sándori värsse. See meeldimine võis olla tingitud asjaoludest, et 1) need kõlasid mulle arusaadavas keeles ja 2) olid vaimukad. Teised tekstid olid teoreetiliselt küll ka tõlkega varustatud, aga see oli kirbukirjas seinale projitseeritud kujul pisut – hm, kuidas nüüd öeldagi – loetamatu. Heakene küll, inglise keel oli ka enam-vähem arusaadav, aga selle juures ärritas mind esitaja afekteeritud maneer, mis segas tekstile keskendumist. Slaavi ja ka muid keeli kuulates oli aga heameel selle üle, et eesti keeles neid va vokaale ikka parajal hulgal on. Weöres Sándori värsid ajasid hamba verele – tahaks neid ise ja rohkem lugeda. Kohe pärast neid teoseid, mis mulle lugemiseks kokku on kantud, eks. Mais? Jooksmist on kuidagi palju. Raamatukogust jooksin koju, sealt köögitarvikute ja eesti toidukraamiga ülikooli, siis veel poodi, tagasi ülikooli, koju arvuti järele ja ülikooli tagasi. Seks ajaks oli sihuke tunne, et see palavik, mis kolme kodus hingevaakumise päeva jooksul kujutas endast kerget temperatuuritõusu, on nüüd oma alaväärsuskompleksist üle saanud ja hakkab kõrgusi vallutama. Katsusin tema vaimustust paari aspiriiniga jahutada. Vist õnnestus mõneks ajaks ära petta. Igatahes esimese minikeeletunni ajaks olin peaaegu väljagi mõelnud, mida ma selle kolmveerandtunniga peale hakkan. Ja laias laastus õnnestus ka pea kõigest rääkida, millest plaanis oli. Paar tuttavat nägu oli auditooriumis, suurem jagu kontvõõrad, kellele üritus tegelikult suunatud oligi. Uurijate öö nimeline teadust populariseeriv õhtupoolik tõi meie õppetooli rahvast päris korralikult. Eriti oli seda tunda eesti köögis, kust inimesed lihtsalt sisse ja välja voorisid, et kõik osa saaks. Ei olnud südant kellelegi ei ka öelda. Mulgipuder söödi viimse raasuni ära, kamapallid ja kaerahelbeküpsised ka. Ainult piima ei tahtnud keegi pudru kõrvale juua. Enne kokkamist astusin veel sisse kahte loengusse, esimesse eneseharimise õilsa eesmärgiga, teise veel õilsama eesmärgiga aidata kolleegi projektori operaatori ülesannetes. Igatahes teise keeletunni ajaks olin läbi nagu käbi, aga vastu igasuguseid ootusi õnnestus see veel paremini. Rühm oli väiksem ja julges rohkem küsida, nii et neljakümne viiest minutist sai sujuvalt tund. Südaööks olin kodus, koos veendumusega, et kui ma hommikul veel liigun, lähen matkale.

Plaanis oli minna Visegrádi, kuhu ma ammu oli tahtnud minna pärast kõiki neid renessansiloenguid ja kuuldusi sealsest kuningapaleest. Palee, mille hiilgeajaks oli renessansikuninga Mátyási valitsusaeg, oli igati külastust väärt, kuigi vaatamist olnuks seal veel rohkem, kui me praegu jaksasime. Meie kolmene kolmest rahvusest seltskond oli kuidagi ootamatult ühel meelel rahuliku kulgemise osas, nii et muuhulgas nautisime sügissooja päikest, einet kuningas Mátyási aias ja kohvi palee terrassil. Kulgemisest sai rühkmine ainult tõusudel ülemise kindluse juurde, sest minu arvates on lihtsam kiiresti kui aeglaselt üles minna. Mind väsitab kiire tõusmine vähem, lisaks annab edumaa fotografeerimiseks. Kindluse juurest läksime selle kõrval asuva künka otsa (mis on siiski kõrgem kui meie Suur Munamägi), kus pidasime vestlusistungi ja nautisime vaadet Doonau kääru kahe kalda mäestikele. Ma hoiduks kasutamast pateetilisi sõnu, aga pidin taas nentima tõsiasja, et sellist maastikku ja selle ilu ei ole ma küll võimeline fotole jäädvustama. Seda enam püüdsin nähtut kuhugi tallele panna, et oleks, kust vajalikul hetkel ammutada.

Teekond alla läks kuidagi kõhutunde järgi, nii et sattusime paigusse, kuhu märgitud matkarajale jäädes ehk sattunud polekski. Áprily oru (jah, see on oma nime selle luuletaja järgi saanud, ta nimelt elas sealkandis oma elu lõpus) luuderohtu mattunud kaljused servad, kitsukesed metsarajad ja kohati sügisrüüs puud tekitasid muinasjutumeeleolu. Alla külasse jõudnud, tegime bussi saabumiseni aega parajaks Doonau kaldal lutsu visates ja mõtteid mõlgutades. Õnneks oli buss paksult rahvast täis, nii et me otsustasime ainult Szentendreni sõita, et sealt siis tavapärasel viisil koju minna – üle tunni aja püsti seista oleks ikka liig olnud. Vahepeal viisin oma kaaslaste mõtted osavalt lángosist ja hõõgveinist koosneva õhtusöögi peale. Võtsid vedu ka, isegi väga entusiastlikult. Nii et koju jõudes polnud enam vaja toitumise peale mõelda. Homme on ka päev. Ja üldse, ega külmkapil sest midagi pole, et ma tas suurt miskit ei külmuta.


Mulle meeldib staatiline liikuvus. Olla paigas, kus ma end hästi tunnen, ja teha siit tiire sellesama riigi piires. Ei mingit igatsust kodumaa järele, mus voolab patrioot negatiivne veri. Sõbrad ja mentorid ka kõik siin.

Ma olen muide õnnega koos. Et mul on need paar autoriteetset sõpra, kes oskavad alati lohutada ja musse oma ütlemistega uut energiat süstida, nii et ma neile ütlemistele mõeldes tahes või tahtmata naeratama pean. Peale selle varustavad nad mind enda kasvatatud tsukiinidega ja õpetavad seda paneerima, nii et ma omale peaaegu et uue lemmikroa saan, räägivad, kuidas teha paprikaga kartulit, kutsuvad rattamatkale, kui me täiesti juhuslikult keset suurt suve õppetooli koopiamasina juures kohtume, meelitavad kinno vaatama filmi Maa, mis on sel õhtul kavas viimast korda, kuulavad mu kaebusi teemal inimesed ja neist arusaamine, kiidavad mu fotokunsti, isegi kui see pole kaugeltki nii hea, tulevad muga järjekordsele renessansinäitusele ja laenavad mulle järjest uut lugemisvara ungari kirjandusest, kutsuvad õlut jooma ja räägivad elutarkusi, isegi teades, et ma kõike tõsiselt võtan, viivad kirbuturule ja igal nädalavahetusel kuskile matkale ja on lihtsalt minuga ühel lainel, nii et mul tekib tahtmine saada paremaks inimeseks. Nüüd tagantjärele tark olles saan ise ka aru, et just see ebaõnnestumine, mille pärast ma suve alguses hirmus kuri olin, tõi kaasa palju toredat ja lõi võimaluse kõige selle jaoks, mis mind praegu nii õnnelikuks teeb.

Ja raamaturiiuli olin ma juba ammu endale välja vaadanud, ootasin vaid parajat momenti, et end kokku võtta, või ka seda, et see tahtmine üle läheks. Äi läind. Aga on inimesi, kes oskavad kuulata, ja kui ma ühele neist nii muuseas asja mainisin, oli tulemuseks see, et kahe päeva pärast läksime riiulile järele. Uued raamatuleiud, mida riiulisse panna, on Wass Albert, kes miskipärast annab lugejatele põhjust poliitiliseks poolevalikuks – kuigi kui tema vastased loeks näiteks „Funtineli nõida“, ei leiaks nad sealt ainumastki poliitilist seisukohavõttu –, ja Lackfi Jánosi lühiromaan. Kuulu järgi saan Jánosiga samal üritusel üles astuda. Äge!


Viimane semester, kui ma eelmine kord ülikoolis käisin (see oli ammu, enne Ungarit), koosnes mu tunniplaan kahest huvitavast ainest, ungari keele süvakursus ja neuropsühholoogilised hindamismeetodid. Millest tegelikult ei järeldu, et ma saaksin hakkama ajukahjustuse kolde määramisega, kui keegi ungari keeles segast paneb.

Kool on hoogsalt alanud, mul on juba üks kodutöö ja tõlkekursus, mida ma ei saa eeldusaine puudumisel ametlikult teha, sarnaneb rohkem eratunnile.

Alguse puhul premeerisin ennast pisikeste talverõõmude programmiga. Uisk, 4d kino ja tudueelne kuum vann (uskumatu, ma saingi sooja, kuigi see on nüüd üle läinud).


Kui on midagi, mille kohta ma söandan öelda, et ma seda armastan, siis on see teelolemine (selle peale pidavat kuluma suurem osa aega kui kohalolemisele, mine võta kinni). See värelev hetk enne teeleminekut ja rahulolev teadmine, et olengi kohal ja teel korraga, need on ju õigupoolest peaaegu üks ja sama. Teelolekuks ei tarvitse alati isegi liikuda, mugav, eks. Ma pelgan natuke lennujaamade lähedusse sattumist, sest siis tuleb mul kohe peale hirmus kihk ükskõik kuhu suunduva lennuki pardale astuda ja minna. Kuhugi. Õnneks pole mul kunagi raha, et seda teha, kuigi see võiks huvitav kogemus olla. Kui ma suureks saan ja mul on palju raha, siis ma proovin.

Tänane hääletamine oli täiuslikkusele päris lähedal. Päike ja mitte tilkagi vihma. Ma jõudsin ainult Adieux les complexes paar esimest lugu ära kuulata, kui peatus auto, mille juht kuulas mu suurt lemmikut Yann Tiersenit. Nii hea muusikamaitsega inimesi võiks rohkem olla. Ma tänasin oma sohvrit selle eest eraldi.

Vanemad daamid enam kohvikus ei käi, sest üks rändlind lendas saarele tagasi. Jõulu paiku või suvel jälle, kui me just vahepeal Londonit ei valluta. Kõik on võimalik, ütleb armas A. Ma püüan lasta sel juhtuda. Sellel ja teistel südamesoovidel. Teisiti ju ei saa.

Kamina och ahju puudumisel peab sooja saama kuumadest rüübetest. Kuna ma ei kavatse alkoholi lähiajal suu sissegi võtta (ei, mitte sellepärast, selle pärast ka mitte), siis pean piirduma teega. Selle efekt on paraku lühiajaline, nii et kann peab kogu aeg tulel olema. Tulel, oo, see kõlab ahvatlevalt. Igatahes olen ma varustatud ingveri ja kardemoniga. Tulge teele, kui külm on:)

Ma sattusin korraks peaaegu eufooriasse, sest ma avastasin magtunniplaanist ungari keele süvakursuse ja ajad peaaegu sobivad. Ma olen kindel, et enne seda seal polnud. Ehk mind lubatakse ka sinna. Homme on igatahes kaks ungari keelt järjest, milline suurepärane algus kooliaastale. Prantsuse keelt ei paista tunniplaanis olevat. Huvitav, kas ma saaksin oma teiseks võõrkeeleks võtta hoopis ungari, seda ma oskan igatahes rohkem (eriti kirjandeid kirjutada, 92 pointsa ECL eksamil). Kui on võimalik oma lõputöö skaibis ära kaitsta, äkki saab siis õppekava ka enda äranägemise järgi korraldada.

Enese viilutamine on ikka tüütu, mulle mahuvad küll juba kummikindad jälle kätte ja enam ei pea nõusid pesema ühe käega, aga ujumine ja muu kepsutamine on veel mõnda aega out. Järelikult tuleb minna uisutama. Kompanjon on olemas:)

Tõenäoliselt mulksub mul nüüd soontes kõik see roheline tee, mida ma olen siin terve õhtu otsa larpinud, ega lase mul magama jääda. Noh, kaks lugemata Pratchettit on seltsiks (ennekuulmatu lugu, ma ise ka ei tea, kuidas see võimalik on).