Igal korralikul linnal peab ikka oma basiilika olema, Brüsselis on Basilique du Sacré-Coeur ehk Püha Südame basiilika (as in Jeesuse püha süda). Igatahes ma vaatasin selle täna üle.  See asub kesklinnast umbes 20-minutise metroosõidu kaugusel (liin 2 või 6, suund Simonis). Kirikuni viib linna poolt tulles Elisabethi park-allee, hoone ise  paikneb kenasti turistisõbralikult künka otsas, et saaks ikka korralikult pilti teha. Samas on asukoht piisavalt kaugel (linnaosas nimega Koekelberg, mida aadressis tähistab indeks 1081), nii et seal on vaikne ja rahulik nagu pühakojale kohane. Üleval rõdul pani lisaks linnavaatele mind naeratama kuuldud ungari keel ja hiljem jutlesin sõbraliku härrasmehega Süüriast või Liibanonist (endal on ka ignorantsuse pärast piinlik, aga tõesti ei mäleta). Ei mingeid tunglevaid rahvamasse.

Sacré-Coeur on suuruselt 5. kirik maailmas (kuigi ma ei tea, kust need andmed pärit on) ja suurim art deco ehitis üldse. No ma ei tea, oli küll suur, aga mitte eriti ilus, ei rõdudele viivad sinissest kivist trepid (kui keegi teab, mis see blue stone täpsemalt on, siis viidagi mind ka kurssi, palun), ei telliskivimüürid, ei glasuuritud terrakotast samabd ja piirded, isegi oonüksist altar ega vitraažaknad polnud midagi erakordset. Üldmulje oli kuidagi pruun ja rõhuv. Võib olla on asi selles, et ta on suhteliselt uus (praeguse kuju sai hoone peale II ms), aga teda hakati ehitama mingis neostiilis. Tegelikult on see ehitamise lugu isegi huvitavam.

Oli aasta 1880 ja kuna oli vaja tähistada iseseisva Belgia 50. sünnipäeva, siis arvas parasjagu troonil olev kuningas Leopold II heaks muuta Koekelberg kuninglikuks piirkonnaks ja sinna ühtlasi üks pühakoda püstitada. Talle meeldis hirmsasti Pariis, niisiis võeti eeskujuks Montmartre’i Sacré Coeur, kirik pandi künka otsa, et selle juurde saaks kiirtena suunduda avenüüd nagu Pariisis Champs Elysées Triumfikaare juurde. Nurgakivi asetati paigale juba 25 aastat hiljem ehk kuningriigi 75. iseseisvusaasta puhuks. Esialgne projekt nägi ette neogooti stiili, I ms ajas plaanid lörri, neogootika läks moest ja võeti suund hoopis juugendile. Loomulikult jõudsid nii Leopold kui arhitekt Albert van Huffel vahepeal parematele jahimaadele siirduda, aga sellest polnud lugu, troonile tuli Albert I ja ehitustööd jätkas Paul Rome. Hoone pühitseti sisse 1951. a ja kuppel valmis 1969. a (kuigi välisrõdule viivate treppide järgi võiks arvata, et ehitustööd ikka veel käivad). Nii kaua tehtud ehitise kohta mitte just eriti kaunikene.

Kui kedagi numbrid huvitavad, siis basiilika pikilööv on 164 m pikk, transept 107 m,kuppel nelitise kohal on 90 m kõrge. Basiilika mahutab 2000 inimest. Kuplit ümbritseb välisrõdu, millelt saab linna imetleda. Brüsselis on ikka väga palju maju. Kummaline asi – kiriku all lõunapoolses küljes on restoran, huvitav, kas seal pakutakse Kristuse ihu ja verd?

Kuningas Leopold oli aga igavene kaabakas, õhkas Pariisi poole, ise rõhus samal ajal Kongo rahvast ja korraldas seal genotsiidi. Kuigi ta omal ajal eriti populaarne polevat olnud, ei pidavat belglased ajaloost rääkides neid Kongoga seotud seiku hea meelega mainima (võimalik, et see kehtib ainult ametliku versiooni kohta. Nimelt on Belgia ajalugu tutvustavas BELvue muuseumis Leopoldi Kongo perioodi kohta ainult üks ajaleheväljalõige).

Üldiselt pole ma Belgia ajaloost veel eriti sotti saanud, tänapäevase Belgia alad on näinud rohkem erinevatest suguvõsadest siniverelisi, kunne, krahve ja muid tegelasi kui Eesti oma tuhandeaastase orjapõlve jooksul okupante. Mul on Belgia koolilastest kohe päris kahju, et nad peavad õppima, kes millal millise jupi päranduseks või kaasavaraks sai ja kelle oma see maa parasjagu oli ja ärme üldse hakkame rääkima sellest kanast, mida Flandria ja Vallonnia kuidagi kitkutud ei saa. Mul mingil hetkel tekkis kerge adumus, milles asi, aga see kadus kibekiiresti. Katsun end harida ja BELvues ka ära käia.