Mu mõttelisel lugemislaual, st voodi kõrval hunnikus on juba mõnda aega olnud Ion Pacepa raamat „Red Horizons“. See on üks jõle raamat, sest Ceaușescu-aegses Rumeenias, diktatuuris ja võimujanus ei ole midagi kaunist. Hiljutisel äärmiselt toredal ja meeleolukal kohtumisel kolleegidega õnnestus mul veidi vestelda ühe Rumeenia ungarlasega, kes oli Ceaușescu kukutamise ajal kõigest viieaastane, kuid mäletab veel aega, kui poeriiulitel haigutas tühjus ning tema kodulinnas Brassós (rumeeniapäraselt Brașov) kästi ungari keele kõnelejatel rumeenia keelt rääkida ja tuletati „sõbralikult” meelde, kus pool Ungari on.

Ungari keerulist minevikku arvestades pole sugugi imekspandav, et tänapäeva ungari kirjanduses on kesksel kohal minevikutraumade läbitöötamine, rahvuslikud või ideoloogilised konfliktid siin- ja sealpool piiri, püüd kuidagigi mõista või selgitada, kuidas ängistavas maailmakorralduses hakkama saada. Võiksin siia kirja panna pika autorite ja teoste loetelu, kuid säästan lugejat rodust võõrastest nimedest ja pealkirjadest ning nimetan vaid kahe väga põneva autori nime – Andrea Tompa ja György Dragomán. Nad mõlemad on sündinud Rumeenias, asunud elama Ungarisse, kirjutavad loomulikult ungari keeles ja eelkõige diktatuuriperioodist. Täiesti subjektiivsetel põhjustel räägin lähemalt Dragománist – teda olen rohkem lugenud ja isegi tõlkinud.

György Dragomán (s 1973) on pärit Transilvaaniast Marosvásárhelyst ehk rumeeniapäraselt Târgu Mureși nimelisest linnakesest, kus tänapäeval on veidi rohkem elanikke kui Tartus ja neist ligi pooled peavad end ungarlasteks. Viiteistaastaselt lahkus Dragomán oma sünnikohast ja elab sestsaati Ungaris. Alguses vaevas teda suur koduigatsus, kuid aegamööda harjus Ungariga. Esialgu elas ta Szombathelys, seal käis ta gümnaasiumis ja tutvus oma tulevase abikaasa, luuletaja T. Anna Szabóga. Seejärel õppis ELTEs inglise filoloogiat ja filosoofiat. Viimane jäi sinnapaika, kui kirjanik taipas, et romaani kirjutamisele kulub kole palju aega. Valiku tulemuseks on PhD inglise kirjanduses ja hulk menukaid romaane. Praegu elab koos perega Budapestis. Kui ta parasjagu ei kirjuta, siis tõlgib, kirjutab filmikriitikat või teeb kodulehti. Lõõgastuseks kokkab (retsepte leiab kirjaniku facebooki-lehelt).

Kirjutama hakkas kolmeteistaastaselt. Ta ise kirjeldab seda nii, et nägi enda ees nii selget ja elavat pilti, et kohe pidi selle kirja panema. Siis võttis endale pähe, et kirjutab romaani, ja järgmise kümne aasta jooksul sai enam-vähem pihta, kuidas see käima peaks. Ka Annaga on nad teineteisele oma tutvuse algusest peale kirjutanud– üks novelle, teine luuletusi.

Seni on Dragománil ilmunud neli teost – üks novellikogu ja kolm romaani:

2002 A pusztítás könyve (Hävitamise/hävimise raamat)

2005 A fehér király (Valge kuningas, e.k ilmus 2012. a Reet Klettenbergi tõlkes)

2014 Máglya (Tuleriit, katkendid ilmunud 2015. a novellikogumikus „Maailma nukraim orkester“)

2015 Oroszlánkórus (Lõvikoor)

 Dragomani raamatud

Teosed on hästi vastu võetud ja arvukate autasudega pärjatud, „Hävitamise raamatut“ ja „Valget kuningat“ on Ungaris välja antud kaks trükki. Viimane on muidugi absoluutne hitt, kui nii võib öelda, see on ilmunud juba enam kui 30 keeles ja selle põhjal on valminud ka film. Üht peatükki saab lugeda siit.

Valge kuninga tõlked

Füredi tõlkemajas leiduvad “Valge kuninga” väljaanded eri keeltes

Dragománile on iseloomulik, et ta ei nimeta aega ja kohta, kuid need on äratuntavad. Doonau kanali nimetamine ja diktaatori kukutamisele järgnenu üksikasjalik kirjeldus lubavad sündmustiku paigutada Rumeeniasse. Samas ei olegi konkreetsed detailid olulised, elu mistahes diktatuuririigis on ühteviisi – parema sõna puudumisel – ebainimlik. Tahtsin alguses kirjutada talumatu, aga ometi inimesed elasid ja elavad siiamaani sellistes režiimides. Dragománi romaanide tegevuspaik võib olla mis tahes endine idaploki maa.

„Hävitamise raamat” ja „Lõvikoor” on stiili poolest traditsioonilisemad, jutustatakse kolmandas isikus, dialoogid on otsekõnes. Seevastu „Valge kuningas” ja „Tuleriit” mõjuvad suisa filmilikult. Näeme peaaegu kogu romaani sündmustikku minategelase silme läbi, kõik vestlused on edasi antud kaudses kõnes. Filmilik mulje on eriti tugev „Tuleriidas”, sest jutustatakse oleviku vormis, pikad laused voolavad ja haaravad kaasa, korraga näeme jutustaja ümber ja tema sees toimuvat. Kildhaaval rullub paralleelse loona lahti vanaema traagiline minevik ja kuna see on räägitud sina-vormis, võib seda mõista kui püüdu astuda dialoogi. Tekib tunne nagu oleksid jutustaja peas ja millegipärast meenub film „Being John Malkovich”. Iga peatükk eraldi on loetav ka novellina, kuid kokku moodustub kirju ja kõhedust tekitav mosaiik. On tüdruk, on Vanaema, Vanaisa vaim, uued klassikaaslased, surnukehad, rahutus õhus, vaen ja mineviku taak, mille raskust tahetakse asetada kolmeteistaastase Emma õlgadele, ehkki temal ei ole oma eellaste tegudega suurt pistmist. See on ühteaegu perekonnalugu ja ühe ajajärgu kujutamine, üleminek mitmeski mõttes. Läbivaid motiive on mitu – sipelgad, rebased, jooksmine, tuli, jahu, joonistamine. Omajagu võlu ja samas ka õõva lisavad maagilised elemendid. Ungarikeelne pealkirigi on kahetähenduslik – selle kõlapildis on sees nii tuli kui ka maagia. Killukesi romaanist saab lugeda kogumikust „Maailma nukraim orkester”. Nende tõlkimise ajal oligi muide tegemist novellidega, selleks ajaks kui avaldamiseks läks, oli kirjanik need vahepeal romaaniks kokku kirjutanud ja nii need kogumikku novellide hulka sattusidki.

„Valge kuningas” ja „Tuleriit” esindavad veel üht Ungari kirjanduses väga tugevat suundumust – laps kirjanduses. Peategelane on laps, või antud juhul varateismeline, kelle perspektiivist lugu jutustatakse. Eesti kirjandusest meenuvad Leelo Tungal ja Heljo Mänd, aga nende raamatud on ühemõtteliselt autobiograafilised, nii et see paralleel pole kõige täpsem. Muidugi on Dragománi tekstide aluseks 15 diktatuuris elatud aastat, kuid tema eesmärk ei ole kirjutada mitte endast, vaid võimust, diktatuurist ja sellele vastandumisest.

„Tuleriit” on viimastel andmetel ilmunud vähemalt 15 keeles, valminud on raadiokuuldemäng (soovitan vähemalt algust kuulata ka nel, kes ungari keelest aru ei saa, kõlab väga tõetruult). Peale selle on lugu jõudnud lavale Rumeenias Nagyszebenis ehk Sibius teatrifestivalil, sel sügisel saab etendust ungarikeelsena näha Pesti Vígszínházis* ja siis juba saksakeelsena Stuttgardis. Praegu töötab kirjanik uue romaani kallal, kus paralleelselt jutustavad kuueastane laps ja seesama laps täiskasvanuna.

 

Põhjalikum ülevaade Ungari kirjandusest.

Kirjaniku koduleht ja facebooki-leht.

* Kui kellelgi on hea pkkumine, kuidas ma saaksin seda vaatama minna, siis olen üks suur kõrv.


Täna hommikul sai mulle osaks luksus, milleks pole ikka väga ammu juba võimalust olnud, nimelt ma ärkasin üles, tegin tassi kohvi ja pugesin koos selle ja ühe kerge ajaviiteromaaniga tagasi teki alla. Voodis lugemine on üks mu lemmiktegevusi ja need puhud on eriti harvad, kui ma saan hommikut niimoodi laisalt aegamisi alustada. Ma pingutasin lugemisega väga, aga kui jõudsin 28, leheküljel lauseteni “…käru koormatud kui koormahobune…” ja  “Püüan fookustada võimlemisvarustusele.”, ei julgenud ma enam edasi lugeda ja kasutasin lugeja õigust raamat pooleli jätta. Ausalt, kuigi ma olen teatavasti muidu üsna kriitilise meelega, olin ma pärast sõpradega veedetud meeleolukat õhtut ja vastikust kevadkülmetusest hoolimata väga leebelt meelestatud, võiks suisa öelda heas tujus, aga mis liig, see liig. Halva tõlke esimene tunnus on see, et praktiliselt iga lauset on võimalik pikemalt mõtlemata tagasi tõlkida. Tõlkija kohta palju infot leida ei ole, ehk oli tal piisavalt oidu, et leida sobivam karjäär tiigritaltsutaja, kunstmurukasvataja või kellegi muu säärasena.

Ma püüdsin leida objektiivseid põhjusi, kuidas sellised tõlked saavad üldse tekkida. Näiteks, et tõlkija kannatab uskumuse all, et oskab a) võõrkeelt ja/või b) emakeelt; tal ei olnud tegelikult aega ise tõlkida, aga kuna tema 14aastase järeltulijaga, kes on koolis juba kaks aastat inglise keelt õppinud ja nagunii vaatab kõiki filme ilma subtiitriteta,  ei olnud võimalik litsentsilepingut sõlmida, siis sai kirja lapsevanema nimi; sorri, no läks natuke kiireks, järsku oli tähtajani ainult nädal aega, aga mis see 200+ lehekülge kerget lugemist ikka ära ei ole; kellelgi kirjastusest ei olnud aega tõlget vaadata või läks trükki toimetamata fail (trükivead parandas Word automaatselt ära); või mida hekki?

Mis te arvate, kuidas need sõna-sõnalised tõlked sünnivad? Kas olete talumatult halva tõlke pärast lugemise pooleli jätnud?

*Kadunud Henn Mikkin arvas, et (tsiteerin mälu järgi) jaa muidugi, igaühest võib saada psühholoog või psühhoterapeut, ainult mõnel võib selleks kuluda umbes 200 aastat. Ilmselt kehtib see tõlkijaks saamise kohta ka.

Vt ka fotograaf, kokk, kirjanik, Saalomon Vesipruul, Elo Jakobson, Varrak, I have a dream.

 


Ettevaatust, sisaldab ohtralt tasumata teadaandeid.

Seoses peatse (2 kuud ei ole ju mingi aeg) kiire vahepeatusega Budapestis püüan teha plaane, millesse 1-2 päeva jooksul mahutada sõbrad, raamatupoed, lemmiksöögikohad, ringihängimine, mõni kultuuriüritus, hingamine jms kuidagi nii, et sellega ei kaasneks õudset tõmblemist. Esmakohal on loomulikult elu põhiväärtused nagu toitumine, sestap meenutan igatsusega taimetoidukohta Atma keskust, hummuse baari, supibaari (mida muide peavad samad tüübid, kellel oli Tartus Ungari köök; võib isegi saada eesti keeles suppi küsida), suure turu kohupiimastruudlit. Ühesõnaga, kui Budapesti juhtute, siis nälga seal ei jää. Palju keerulisem on kõhukese eest hoolitseda talvises Balatonfüredis, sest Balaton on ikkagi suvepealinn ja muul ajal seal midagi suurt ei toimu. Aga Füredis on see-eest tõlkemaja, kuhu mahub palju häid tõlkijaid, keda võetakse avalisüli ja soojalt vastu. Tulevikule mõeldes meenub, et Füredis külastasime viimati sellist toredat kalarestorani nagu Halászkert. Käisime seal mitu korda, seega pidi päris kobe olema. Tulin sealt iga kord ägades ära, sest menüüs on ikkagi korralik Ungari toit, rammus ja suured portsjonid, minusuguste väikekõhtlaste jaoks lastemenüüd vist ei olnud. Guljašš-supp toodi laual traditsioonilises miniatuurses katlas, tuli all lõõmamas, et armas kunde leiget leent ei peaks luristama. Teenindus oli laitmatu, kiire ja tähelepanelik, aga mitte pingutatud ega pealetükkiv. Hinnad olid vägagi mõistlikud. Interjöör tundub veidi väsinud või ühest eelmisest ajastust, mida me meenutada ei taha, aga kogu eelnevalt kirjeldatu korvab selle täielikult. Hinnad on ka (isegi Eestiga võrreldes) täiesti mõistlikud. Igatahes soovitan soojalt, hoolimata nimest ei pakuta ainult kala. Ja magustoiduks saab tõlkemajast peaaegu üle tee asuvast ärist struudlit (kahtlustan, et see on Ungari parim). Ja õhtul väike vein.

Ma ei saa aru, miks inimesed käivad Kanaari saartel, kui võib minna hoopis Ungarisse.


Kirjutatud neljapäeva hommikul Tallinna ja Helsinki lennujaamas.
Peale mitmekordset üritamist õnnestus mul lõpuks hankida Tallinna parteipilet. Taksos see kahjuks ei kehti. Ja ongi hea, muidu nad saaksid kohe teada, et olen maalt lahkunud.

Peale asjade pakkimist,  hilisöist piparmünditeed, voodis lugemist (lugesin kolmeni, J. kustus ühe juures ära) ja paari tundi kiirund* olen üle pika aja jälle teel. Tulin kodust ära, klomp kurgus**, ehkki mind ootavad Maailma Parim Linn ja üks suurepärane nädal. Loodetavasti ei võta narkokoerad mind poolel teel kahtlaste pulbrite ülesmugeldamise pärast rajalt maha ja pagas jõuab koos minuga kohale. Ja üldse, et eelnimetatud riigiteenistuja ei arvaks, et ma arvan, et näljahäda hakkab saabuma – Ungaris teatavasti kardemoni müüakse ainult selles Astoria delikatessipoes, mis juba aastaid tagasi suleti, ja leiba ja Juubeli tordipulbrit tellisid kodanikud.

Ja palun kas keegi võiks lollile ära seletada, mis teeb lennujaama kohvi ja suvalise võileiva nii hinnaliseks? Kas peale asjaolu, et lennujaamas takistamatult tegutseva röövjõugu kaupmeeste saamahimu ärivaistu tõttu sunnitakse suletud ruumis viibivaid inimesi ostma hirmkallist vett, kohvi või einet, on sellel kraamil veel mingeid märkimisväärseid omadusi, näiteks kortsudevastane, tervendav ja vähivastane toime? Sest kaheksaeurosest saiast, mille peal on salatileht ja kaks krevetti, ootan ma vähemalt igavest noorust või midagi samaväärset. Argumendid, et söö siis enne kodus kõht täis, ei ole veenvad, keset ööd algava teekonna eel ei lähe suurt midagi alla ja mitmetunniseks ooteajaks ei ole eriti võimalik ette süüa. Kofeiini, andke mulle kofeiini!

Teeme täna nii, et Budapestis ei ole lumetormi ega plahvatavat vulkaani, eks.

PS Mandariin ja kohuke ei kvalifitseeru vedelikeks.

PPS Tallinna lennujaama wifi ei tööta. Digiboks vist alles käivitub. Tundub, et Helsinkis ka.

*Vt ka kiirmakaronid, burks, sprint, Jorh Adniel Kiir, iluuni, Oklahoma.

** Kas nüüd hakkabki alati nii olema?

Update reede hommikul. Väljalend Helsinkist lükkus kaks tundi edasi, aga kahtlemata peab üpris positiivseks lugema seda, et tehniline rike avastati ENNE õhkutõusmist. Piloot nimelt kuulis masinast kahtlasi hääli, mispeale keerasime stardirajalt tagasi. Mida hääl talle ütles, jättis ta kahjuks enda teada. Budapestis sadas otse loomulikult lörtsi. Pagas saabus koos minuga ja ma olen nüüd rõemsasti kohal, hommikupuder ja kohv tulid voodisse, kus ma kavatsen koos raamatuga edasi lesida, kuni Lars oma asjad linna peal ära ajab. Täna ootavad ees veel spa, linna peal kondamine ja võibolla ka väike shopping.


Tsiteerin: Kaasaegses  multikultuurses  õhkkonnas vajavad inimesed pidevalt erinevaid tüüpi tekstitõlkeid.Meie oleme alati valmis Teile appi tulema.Meie osaühing (büroo) annab suure valiku erinevaid tõlkimisteenuseid nii tekstides, kui ka dokumentatsioonides.Kliendi soovil võimaldame ka tekstide redakteerimist,mis on pärast vajadusel ka notari poolt kinnitatud.Teksti tõlkimine ei muuda teksti sisu.

Kui Teie olete huvitatud heast ja kõrgest kvaliteetist täiesti soodsa hinnaga,parim valik-/büroo nimi/

Pöörduge tähelepanu!!! Meie töötame iga päev ning oleme alati valmis Teid aitama.

/büroo/ garanteerib oma püsiklientidele:

1. kvaliteetne tõlge ning  professionaalsed töötajad
2. helikiirusega valmiks saamine
3. optimaalne kvaliteet ning soodne hind
4. kliendile mugav maksmise viis (elektrooniliselt või käest kätte sularahas)

Meil on võimalik inglise ja eestikeele omandamine. Tsitaadi lõpp.

Ja nii edasi samas vaimus. Kirjaviis muutmata, kahjuks. Ega majanduskriisi ajal ole tühikuid raisata ja mida see potentsiaalne klient õigekirjast ikka teab, pealegi kui ta ei ole püsiklient, siis tema tõlkeid teevad mitteprofessionaalsed tõlkijad. Loodetavasti mõni neist on eestikeele juba omandanud. Tegelikult mind absoluutselt ei huvita, kas ettevõtte omanik oskab eesti keelt, aga kallis inimene, sa tahad oma teenust müüa!? orstivabriku omanik ei pea ka ise siga tapma ja viinerit kilesse keerama, aga kui vorstil on ikka s***maitse, siis ta saab ise ka aru, miks kliendid hoopis konkurendi kanafileed ostavad. Siit moraal.

Veel teevad osad bürood eriti peenelt vahet erinevatel tõlketüüpidel. Seesama asutus näiteks:

Lihtne tõlge (Sisu edastamine)

Tavaline tõlge (Sisemine rakendus)

Täpne tõlge (Amelikud paberid, kirjavahetus)

Kvaliteetne tõlge (Dokumentid või publikatsiooni jaoks)

See on küll huvitav, et peab eraldi tellima täpse või kvaliteetse tõlke. Ma oma otsatus naiivsuses arvasin, et see käib iseenesestmõistetavalt asja juurde. Mõnda nende tõlget nähes tabaks mind ilmselt hüsteeriahoog, ma naeraksin end surnuks või saaksin ulatusliku pöördumatu närvirakkude kahjustuse.


Mul tekkis siin üks huvitav dilemma. Nimelt silun JAK-i laagris tehtud tõlkeid mingisse enam-vähem avalikustamist taluvasse vormi. Nagu mul kombeks, olen mitmesse kohta kirjutanud erinevaid tõlkevariante, et siis pärast see kõige parem välja valida. Aga nüüd ma enam tagantjärele ei mäleta, mis on mu enda oma, mis kollektiivne looming või kaasmaalase pakutud tabav sõnastus. Noh, ühes kohas tean ma täpselt, et see värvikam väljend, mis mulle enda variandist rohkem meeldib, oli Larsi oma. Lars sõnade laenamist muidugi pahaks ei pane ja me tõlgetes on sageli sarnasusi, aga ikkagi, kas on ilus/ viisakas/ eetiline jms niimoodi teiste intellektuaalset panust oma tõlkes kasutada?

Võibolla on see lihtsalt mu pisike jonniv eneseuhkus, mis kuidagi ei suuda leppida sellega, et ta ise SELLE peale ei tulnud.


Viimase Sirbi “Keele infoleht” on suures osas pühendatud tõlkimisele ja toimetamisele. Silmaringi arendav lugemine.