Ungari kõikjal

Kolmapäev, 6.05 kirjandus

Kohtumine László Darvasiga, Viki vestleb kirjanikuhärraga ning ettekandele tulevad mõned katkendid tema teostest, samuti kontsertetendus “Maailma nukraim orkester” Larsi tõlkes. Kes eelmine kord ilma jäi, tulge kuulama! Sellele üritusele pühendan ma ekstra palju ruumi sel lihtsal põhjusel, et koos teiste hungaroloogidega olen Darvasit natuke tõlkinud (jupikesi saab homme kuulda). Larsi kohta ütleb etenduse tutvustus, et ta on “suur ungari keele ja kultuuri austaja”. Sulatõsi.

Neljapäev, 14.05 kontsert/ tantsutuba


Esmaspäev 18.05 kino Balaton retro (mitte neljapäeval, nagu kogemata välja kuulutatud)

Reede, 22.05 kontsert

Mai eelviimasel nädalal, 18.–22.05 saab Ingeri majas (Veski 35) mekkida Ungari roogi ja nautida fotonäitust “Ungari kõikjal”.

Täpne kava on UKSe lehel, ma ei hakka seda siia kopeerima.

Muide, tänavu on ka ungari keele aasta ja selle puhul saab Ungari Instituudi lehel valida kõige ilusama unagrikeelse sõna, Ungari mehe- ja naisenime. Et te ei peaks ise kögöš-mögöšit veerima, on sealsamas audiofailis ka kuulda, kuidas need sõnad tegelikult kõlavad. Kui ma eelmisel nädalal hääletasin, siis üks mu lemmikutest (nahkhiir) oli esimeste hulgas:) MINGE HÄÄLETAMA!

Pildil on dekaardi/ Balázsi tehtud priipostkaart, mille ma sain meiliga.

Advertisements

Täna hommikul astusin ma koduuksest sisse sekundipealt kell 8.15. Ei, ma ei tulnud Kassitoomelt öölaulupeolt või selle afteka(te)lt ega Pirogovilt.  Asi oli hoopis selles, et enne seda astusin ma samast uksest välja umbes nii 5.19. Varahommikud meeldivad mulle juba sellest ajast, kui viis aastat tagasi Belgradi rong hirmvara Budapesti jõudis ja kargetel tänavatel olid ainult tuvid ja tänavapühjkijad. Tänane hommik oli peaaegu samasugune, ainult tuvide asemel olid kajakad ja varesed. Ma järasin ilge kõhuvalu vaigistamiseks leiba (ühtlasi on üsna kindel, et anoreksiasse ma ilmselt surra ei saa, sest enne närib magu end läbi kõhunaha välja, kui liha mu luudelt kaob) ja kepsutasin mööda Emajõe kallast lodjakoja poole, et minna varahommikust linnulaulu kuulama. Imeliselt mahe kevadhommik, linn oli laulu täis ja lodja katusele laotatud lambanahkadele seadis end sisse umbes viiekümnepealine seltskond. Ette rutates pean ütlema, et seda oli ilmselgelt liiga palju, urr, ikka oli keegi, kes lamises ja ei suutnud suud kinni hoida, selle asemel, et kuulata neid hääli, mida me varahommikul püüdma olime tulnud, ja giidi, kes laulu järgi oskas öelda, mis lind parasjagu nokka liigutab. Giid oli väga tore (piinlik, küll, aga tema nime ma unustasin ära) ja teadis lindudest-loomadest põnevaid lugusid rääkida. Imeliselt tore oli istuda kesk looduse hääli tõusva päikese soojendavate kiirte vihus, juua plekk-kruusist kõrvetavalt kuuma kohvi ja lihtsalt olla, nagu kestaks see hetk igavesti ja poleks iial mitte midagi muud olnudki.

Kokku kuulsime 32 erineva linnu laulu (neist ma tunneks heal juhul ära ainult varese ja kuldnoka, muidugi kui viimane parasjagu näiteks Nokia tune’i ei esita ). Meist lendas üle 6 sookurge, 3 luike ja üks raudkull kiusas pisemaid. Suitsupääsukest oli ka näha. Kaelustuvi oli võsas ja tegi kurja päkapiku häält (seda arvanud giidi laps, küllap tema juba teab:). Kuulda oli veel vihitajat,  vainurästast, erinevaid lehelinde, kärbsenäppi, kelle uus nimi on hoopis must tikk, sest üks ornitoloog (sorry, nime kohal on jälle tühi koht) olevat arvanud, et eestikeelsed linnunimed ei ole piisavalt teaduslikud ja ei vasta üldse ladinakeelsetele nimedele ja andis osadele uued nimed. Puud oli varesepesi täis, hakid pidavat elutsema õõnsustes, aga kuna nad on seltskondlikud loomad, siis tiirutavad koos varestega ringi. Üks part üritas ka seltskondlik olla ja varesepessa maanduda, aga varesel vist ei olnud parasjagu tuju külalisi vastu võtta. Kui tahta pista nina kakupessa, siis ei maksa seda teha, sest kakk tahab selle eest silmad välja nokkida (kui ta just kodukakk ei ole, aga ka siis ei saa selles liiga kindel olla).  Kuna mõned inimesed tundusid olevat linnutundjad ja rääkisid asjast, siis kuulsin muu möla (see asjassepuutumatu blablabla inimeste isiklikel teemadel) vahele, et Linné olevat omal ajal liikide taksonoomiat koostades emase ja isase sinikael-pardi erinevaks liigiks määranud. Hitchcocki linnud olid muide hõbekajakad.

Järgmine lodjasõit on reede õhtul ja siis laupäeva hommikul. Igal juhul hakkan ma lodjakoja tegemistel silma peal hoidma ja plaanin veel mõnel varasel hommikutunnil kondama minna, see oli niivõrd mõnus. Jalgsi, omapead või väikse seltskonnaga, kohvitermose ja võileipsidega. Hakka või hommikuinimeseks.

Ah jah, lodi on selline matsaka kerega ülekasvanud paat või pisemat sorti laev. Vanasti liikus lodi tuule- või inimjõul, praegu aga saadab selle sõitu vaikne mootorimürin.

Linn tabas mind taas Kroonuaia sillal vastiku tiheda liikluse ja selle juurde kuuluva müraga. Inimesi tuli ka liiga palju vastu. Üldiselt ennustan ma, et tänane päev jätkub peagi naiste kakelungiga, sest kui on midagi, mille eest ma seisan, siis on see minu tõlge ja kirjanik, keda ma tõlgin.


See on üks järjekordne sissekanne, mida ma mõttes olen sada korda alustanud heietusega, kuidas pole mahti blogida. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

See suur, et lubage mul nüüd kõigepealt natuke keksida, me mõlemad Larsiga saime Ungari Raamatufondilt proovitõlke tegemiseks toetust (me oleme nii tiblud, onju:) Teiseks saan ma esimest korda elus stippi oma õppetulemuste eest, kuigi kui nüüd üdini aus olla, siis olid enamus ained arvestuslikud ja kõik oma A-d sain ma ungari ainete eest. Erasmust ei ole ka teab mis raske taotleda, seda suurem mark oleks olnud seda mitte saada, nii et europealinn, hier ai kamm.  Sellega võib lausa ära harjuda, et kõik stipendiumitaotlused päädivad edukalt. Üldiselt ma soovitaksin sellel tendentsil jätkuda, sest ma tahan suvel Lätti ka minna. Ja Ungarisse muidugi. Ungari-igatsus on hirmus suur, Lars muudkui kiusab mind ja saadab kevades kondamiste pilte.

Kui nüüd mingid erakorralised asjaolud ei sekku, siis Brüssel jah. Sest et mul on hädasti vaja oma prantsus üles turgutada (kesse käskis mul hakata ungari keelt õppima). Belgia sellepärast, et ikka kindlam on minna kohta, kus on sõpru ees ootamas, mõned parematest seejuures. Ligipääsetavus loeb ka midagi, Prantsusmaal on väga vahvaid ülikoole, aga ma ei viitsi kõigepealt pool päeva lennata ja siis veel pool päeva kuhugi karup-sse orienteeruda (Pariis millegipärast ei olnud minu jaoks üldse option). Mitte et ma hakkaksin ohjeldamatult edasi-tagasi sõitma, aga tuleb suurendada tõenäosust, et sõbrad tuleks külla näiteks. Šokolaadipuudust ette näha pole, aga leivaga on ilmselt samasugune ikaldus nagu ülejäänud Euroopas.

Eelmainituga seoses pean ma varsti jälle hakkama kolima ja oma maist vara kuhugi ümber paigutama. Uhmer läheb niikauaks Maali juurde elama, kui ma ära olen. Kui kellelgi on veel vaja mingeid köögitarvikuid (mikser jms), siis võime hoiukodu üle läbi rääkida. Lisaks ma avastasin, et – NÜÜD TULEB KAUBANDUSLIK TEADAANNE – mul on üle kaks i-pod nano silikoonkesta, üks roosa, üks must (muud värvikombinatsiooni ei olnud ja neid vähemalt tookord müüdi ainult kolmekaupa komplektis, ma ka ei saa aru, mida peaks tegema, et neid ühe i-podi peale kolm tükki kuluks, et nagu vahetad iga päev või?). Kui kellelgi on vaja, siis ma annan need hea meelega ära.

Nagu ikka, on kõige suurem jama raamatutega. Arvake ära, kas ma olen vahepeal Ungaris käinud ja sealt omale hiiglaslikke sõnaraamatuid ja muidu lugemist toonud. Loomulikult. Arvake ära, kas ma sain sünnipäevaks üheainsagi vannipardi, kuigi ma edastasin oma soovi vähemalt 20 inimesele. Muidugi mitte. Selle asemel sain ma raamatuid ja raamatupoe kinkekaarte, miska mu raamaturiiuli defitsiit suurenes vähemalt 25 cm. Vannipardipuudus on endiselt akuutne. Ometigi on oluliselt lihtsam kolida 10 vanniparti kui meetrit raamatuid. Vt ka rändraamatukogu, kaubik, raamatukoi raske elu.

Tänases päikeses oli juba kevadet, mille kohalolust annab kindlalt märku see, et üks külmavares viskas karviku seljast ja maskeerus loodusest ette rutates rohelisse kevadenahka. Keset linna ujus üks kobras või pealtnägijate (väike tagasihoidlik mina sh) arvates koprasarnane loom. Ma loodan, et ta ikka teadis, kuhu ta läheb, hirmus mõeldagi, et see inimpelglik loomake võis olla lihtsalt linna ära eksinud.

*Ümiseda “Ei saa mitte vaiki olla” viisil, aga lustlikumalt