september 2007



Tegelikult arvab Helina ka, et mõneks ajaks on targem Vittulast eemale hoida. Esiteks häirivalt rõlge vörös cola, teiseks häirivalt vähe tantsuplatsi, kolmandaks häirivalt jõllitavad baaritegelased. Pluss muud mälestused. Aga Tonyo näeb endiselt vägagi söödav välja, tema pruut aga paistab üsnagi närtsinud. Kõige olulisega saab tutvuda Keiu blogis. Õnneks on nüüd õppetöö röövinud kogu aja, mis muidu kuluks.. njah, baaridele. Ei, nüüdsest alates oleme me kõik ontlikud tütarlapsed. Kuni järgmise korrani.. Õnneks terendab ees pisike puhkus Münchenis. Oh, tule juba rutem!


Kui ma Krovaatiast tagasi jõudsin, olid tunnid juba alanud ja mõned viinamarjad ilma minuta ära korjanud. Looduses valitseb endiselt tasakaal, mistõttu osa tunde ootas mu laekumise siiski ära ning Krovaatia puude otsas rippus viigimarju ja granaatõunu, mida isu järgi täitsa oma käega võtta võis. Ja siis veel kõik need värsked mereannid ja kalakesed rannaäärsetes restoranides, nämma! Saate aru, esiteks on Ungaris igasuguse kalavärgiga kitsas käes, teiseks ei võta Lars kala suu sissegi, miska on üpris välistatud kala söömine nii majas kui aias. Hädakorral saab IKEA söögipoest tuua Rootsi lihapalle ja need kõlbavad (peaaegu sama hästi) hüvaks roaks, isegi kui nad mitte üht tilka kala ei sisalda.
Reisist võin rääkida ainult ülivõrdes, alustades meie majaperenaisest Višnjast, kelleni mind juhatas Santeri, merisiilikutest ja seltskonnast, lõpetades jumalike siniroheliste vete, raftingu, snorgeldamise ja krõbedate pirukatega kõigis pagariärides, mille lähedusse mul õnnestus sattuda. Sõna otseses mõttes peak experience oli suhteliselt spontaanselt ettevõetud sõit Hvari saare idatipust läänetippu umbes korraliku jalgrattatee laiusel teel, mille kõrval laius ainult paljas õhk ja kuskil kaugel allpool tükike merd või kaljust pinnast.

(Ma tegin endale just lõhiku pükstesse, sündsasse kohta. Ma ei saa ju sinna midagi parata, kui mu lemmikvelvetid on nii ära kulunud, et enam pealeistumistki ei kannata. Soundtrack on Boldogsag, gyere haza tundmatuks jääda sooviva suustreeneri esituses.)

Saarel olime loomulikult autoga. Tegelikult poleks midagi hullu olnudki, kui osa autosid ei oleks tahtnud sama tee peal, ainult kahjuks vastassuunas sõita. Üritasime ka korra närvide rahustuseks suhteliselt keset maad kulgevat kõrvalteed pidi mere äärde ujuma minna, aga see 25% langus oli liig mis liig. See nägi välja umbes nii, et ca 50m pärast hoiatusmärki jäime keset teed seisma, sest selle koha peal, kus oleks pidanud olema tee, ei olnud äketse enam mitte kui midagi. Kui autost välja ronisime, siis selgus, et oli küll, ainult tükk maad allpool. Ma oleks hea meelega vaadanud, kuidas mõni auto sealt alla saab, eeldusel, et ma ise parasjagu selle sees ei istu ja ei pea sellega pärast veel kuhugi sõitma (see viimane on puhas ettevaatusabinõu, iial ei või teada, kas see, mis alla läheb, pärast ka üles tuleb, enamikel puhkudel on parem, kui ei tule, aga see polnud see puhk.) Kahetsemist ennetades olime kartlikud (hahaa, milline iroonia!) ja läksime “peatee” peale tagasi. Kannatuste rada kroonis rannaäärne linnake Stari Grad (parajas koguses inimesi, kitsad käänulised tänavad, jalutuskäik ümber lahesopi ja tigud-krevetid minu toidus) ning päikeseloojang Stari Grad-Spliti praamil.

Lennuki peale oli täitsa kurb kohe tulla. Teised läksid kõik koju ja mina pidin üksi Ungarisse lendama (rõhk sõnal “üksi,” teised reisijad ei lähe arvesse, eks). Mulle meeldib siin ikka endiselt, aga mitte nii.

Kooli juurde tagasi. Tehniliselt võttes (so kahe nädala peale kokku) on mul esimene koolinädal rõõmsalt seljataga, kodutöid on juba lademetes (sest ma otsustasin läbi võtta ka puudutud tundide materjali ja ühtlasi kohe õppimisega peale hakata, julge pealehakkamine on ikkagi julge pealehakkamine, teadsid juba vanad inimesed). Suurem osa aineid on just täpselt nii huvitavad nagu ma ootasin. Aru saan üldjuhul rohkem, kui arvasin. Mis on absaluutselt suurepärane. Kuidagimoodi sattusin C1 rühma, mis peaks olema edasijõudnumapoolsed (selle sõna ma just ise tegin, ungari keele mõjul ilmselt) ja tähendab kevadel mingi jõleda lõputöö kirjutamist. Kõik meie omad on sellest (C1 gruppi sattumisest) üsna hämmingus. Minu teooria arvab, et beekaid tuli lihtsalt liiga palju ja ülejäänud pandi kõrgemasse gruppi. Endal on küll ikka tunduvalt rumalam tunne, C-sse ei julgeks end paigutada.
Muidu on koolis käia peaaegu nagu Tartus, mäest üles ja tee on kastaneid täis. Teistmoodi on see, et õpetajad on hästi sõbralikud ja sotsiaablid. Paljud paluvad end sinatada, isegi tõlkeseminari õpetaja, kes algul tundus suht karm onu ja tegi naljagi täitsa tõsise näoga. Esimese nädala tunnid algasid kõik sellega, et igaüks tutvustas ennast (teised said seda ilmselt nõrkemiseni teha, mulle piisas ka mõnest korrast). Õnneks jäid ära kõik heietused teemal, miks keegi ikka ungari keelt hakkas õppima. Saamsugust sõbralikkust ja suhtlemisvalmidust kogesin juba eelmine aasta ELTE-s ka. Eks mu muljed on külalisüliõpilasena õppimise eripära tõttu natuke kallutatud ka, aga nii tore oleks mõelda, et igasuguse venitamise ja korralageduse juures on Ungari (kõrg)haridussüsteem vähemalt isikliku kontakti võrra parem. Balassi on muidugi kogu muu siinse asjaajamise taustal harjumatult tõhusalt organiseeritud, süsteem töötab nagu kellavärk. Kevadest saati oli juba teada, millal kool peale hakkab, tunniplaan on olemas ja algusest peale tutvustatakse kursuse sisu, nõudeid jne. Erinevalt eelmisest aastast anti õpikud ka kohe õppeaasta alguses kätte. Mina olen rahul.

Lõpetuseks aga mõned keerulisemad põimlaused. Eile käisime Helinaga oma iganeljapäevasel tanzulkal (see koht hakkab vist veits alla käima, muusika oli täitsa mittetantsitav) ja saime keset lahkumist tuttavaks ühe meeskodanikuga, kes, nagu hiljem välja tuli, oli pesuehtne ungarlane. Ta lihtsalt kõnetas meid inglise keeles, sest me ise mingis veidras keeles vadistasime. Me olime hirmus coolid, eestlased ja oskavad ungari keelt ja puha. Igatahes arvas ta, et peame ükskord koos pidutsema ja siis et millal. Ma arvasin, et “majd” (umbes, et varsti või kunagi või küllap; kasutatakse tavaliselt olukorras, kus on vaja viisakalt laiali minna ja lubatakse hiljem ühendust võtta, aga mõlemad teavad, et sõnadeks see lubadus jääbki). Sellest sai õhtu nali. Saame näha igastahes. Visiitkaart on Helina käes. Ja siis räägime tegelt ka ungari keeles.


Põhimõte: tee kõike, mida teha saab. Tehtud. Nii näiteks osalesin mina esimest (ja tõenäoliselt ka viimast) korda elus szüretil. Ehk siis eesti keeles: olime Reedaga ettevõtlikud, ajasime ennast enne hommikut üles ja sõitsime Tatasse Krisztile külla. Eesmärgiks saagikoristus nagu vanadele talupoegade järglastele kohane. Ainus ebaharilikkus: saagiks olid viinamarjakobarad. Kujutate nüüd ette pärismaalaste hämmingut, kui kaks välismaalast ajavad ennast vabatahtlikult kohale, et saaks teha midagi uut ja põnevat? Ja seleta mis sa seletad, nende jaoks on see ikkagi kummaline. Viinamarjad olid omale pesa teinud muinasjutulisse Ungari külakesse. Majad olid nii valgedvalged ja pelargoonid nii punasedpunased. Tahan omale ka muinasjuttu! Oli seletamatult mõnus tunne mööda mäekülge alla minna, et seejärel haarata käärid ning hakata ülespoole tagasi rühkima. Sirutad vahepeal selga ja naudid vapustavat vaadet mägedest, teedest, põldudest ja rohetavast metsast, päike siramas ja rõõmsalt paitamas nägu. Ning et elamused ei lõppeks, nautis Reedake viinamarjade pressimist värskeks mahlaks, mis on niiiii hea. Prõksutada pressikoja ees otse puu otsast korjatud kreeka pähkleid ja lihtsalt olla. Ärgem siiski unustagem, et tegu on Ungariga, kus külalislahkus on üüratu. Järgnes tavaline ungari lõunasöök, kus lauale kanti kõike võimalikku ning võõrustajad pakkusid aina veel ja veel. Õnneks suutis R. neid osavalt tõrjuda, muidu ägiseksime ilmselt siiani. Lihtsalt ei suuda kiusatusele vastu panna. Teadagi, et tühjade kätega külast ei minda, seega saime kaasavaraks tomateid ja suure koti neidsamu kreeklasi. Sõnad on üleliigsed.


Kuna Hannele on millegi pärast veendunud, et on olemas seitse asja, mida tema (ja seega ka teised) minust ei tea, siis ta nõuab nende avalikustamist. Paneb ennastki mõtlema.

1. Eilne hullumeelsuse hoog – ma ostsin omale Karupoeg Puhhi pildiga maika :) Ja on tulnud arvamus, et peaks veel paar tükki ostma. Igaks nädalapäevaks uus. Ning öiseks tuduralliks. Kunagi lähevad nad raamituna lastetuppa seinale koos nende 30 Puhhi-kaardiga, mis kuidagi minu juurde eksisid eelmisel aastal (A)

2. Talv Budapestis on mõnikord külm ning teinekord on mul kooohutav uni. Sellistel puhkudel on abiks kallis L., kes vorbib valmis mu mängukohvi, kallab selle keraamilisse kruusi ja surub selle mulle pihku. Et siis pidulikult uks avada ja minuga hiina toidu järele minna. Minu meelest on täitsa mõnus aurava kohvitassiga üle Moricz Zsigmond körteri jalutada ja vaadata kadedate pilkudega kohalikke.

3. Budapestis ootab mind Reeda korteris laua peal viisaastakuplaan, mis näeb ette -paljut. Näiteks veel hispaania, itaalia, prantsuse ja rumeenia keele õppimist, reisimist, õppimist Tartus, Budapestis ja Tallinnas. Ning suurim neist plaanidest hõlmab meie vaprat Bp-d armastavat seltskonda, mis täpsemalt, olgu edasi saladus.

4. Mulle hakkab öine ujumine järjest rohkem meeldima ning ma kavatsen tükikese merd purgis kaasa võtta.

5. Mõnikord ma võin väga tigedaks minna ja siis ma loobin pudelitega. Või mädaõuntega, nagu näiteks kunagi ammu naabripoissi. Aga siis ma polnud üldse tige, ta oli lihtsalt äpu ja meie, tüdrukud, olime lihtsalt jõupositsioonil Margery vanaisa garaaži katusel :D

6. Kunagi käisin mudilaskooris ja isegi laulupeol, aga õpetaja tekitas mulle ja sõbrantsile hingelise trauma paludes meil vaiksemalt laulda. Pärast seda me enam katsetanud pole, küll aga oleme valssi vihtunud jaanitulel. Ja sellepärast, ma arvan, ongi mu ümber aina inimesed, kes laulda oskavad :P Ja ometi kutsus naabritädi meid oma laululindudeks.

7. On traumasid. Murtud randmeluu, põlenud käelaba (katsu veel pliidil, milline auk on soe), autod/koolibussid lumega kraavis, tiiki sõitnud autost elusalt pääsemine (enam ma vastu ei rabele), külje peale tulnud mats ja põrutus, mõned faktid lapsepõlvest, mida teavad vaid üksikud. Ühesõnaga, kerge ei ole meil kellelgi. Seega, jõudu ja vastupidavust!


Tahes või tahtmata läheb ikka nii, et plaanist omale ometi kord hea tunniplaan teha tuleb lõppeks ikkagi kellegi teise heaolu nimel loobuda. Igasugu vastutulemiste hinnaks on seekord +6 ehk esialgu loodetud 12 tunnist nädalas on ootamatult saanud 18. Ehk siis see on mu selle semestri nädalakoormus. Aga hea et niigi läits, tuleb meelde üks vanade eestlaste eriti vana sõna. Nüüd tuleks veel vaadata, äkki saab end kuidagi mõne kolleegi loengusse kuulama sokutada, et doktorantuuri nime all ehk ka natuke tarkust koguda. See on muidugi võimalikult keeruliseks tehtud, sest ega siin keegi oma tundide toimumisaegu ja -kohti naljalt ei eksponeeri.

Aga muidu on rõõm, et asjad on käivitunud ja igavust pole karta. Eelmisel nädalavahetusel näiteks käisime Budaváris näitusel ja veini maitsmas ning sattusime paikadesse, kuhu varem polnud juhtunud ja mis pakkusid väga kauneid vaateid. Kultuuri peab saama, järgmiseks lähen vist linnast välja. Keda huvitab, siis reedel on Sopronis Eestiga seotud asju. Ja Nyíregyházas peaks 14.-16. septemberil ehk eeloleval nädalavahetusel saama eesti leiba maitsta: http://www.muzeumfalu.hu/kultur.htm


Tundub, et kõik on oma esimese Bp nädala vapralt üle elanud. Haigustega oleme sõdinud peaaegu edukalt, esimesed öised orienteerumised on tehtud – jällegi peaaegu edukalt. Nüüd tuleks veel ainult leida kodu ja mõni tund kuskilt koolist, siis võiks öelda, et kõik ongi tõesti edukas. Aga samas, ega ei maksa liiga palju ka oodata, ikkagi Ungari ju. Mõni meist valmistub tõsiseks kooliaastaks kuskil Horvaatias, teised proovivad paadiga uputava Doonau eest pääseda. Mina jalutan ja imetlen lihtsalt linna, ehkki võiks juba tegudele asuda. Näiteks avada kudumisklubi. Kirssidega.


Meie oleme Kirsiga vargad. Vana tõde.