juuni 2010



See on nüüd sarjast otsad kokku ehk muljetusi mu Brüsseli-aastast. Ega mai viitsi ju kohe kirjutada.

Eelmise aasta oktoobri viimasel laupäeval korraldati preemiareis ülikoolis Euroopa päeval oma riiki tutvustanud tudengitele. Ma ei kannata karjaviisilist reisimist, aga kuivõrd meile special kingiti see sõit, siis tegin esimest ja viimast korda selle aasta jooksul erandi ja ikkagi läksin. Kohati oli natuke tüütu, aga väljakannatatav. Asi meenutas veidi klassiekskursiooni, kõigepealt tibude ülelugemine ja hilinejate ootamine, seejärel paar tundi bussisõitu, kunstimuuseum ja siis vaba jõlkumine linna peal. Minu suurim elamus olid Pieter Bruegel vanema maalid Lille’i Kaunite kunstide palees ehk Palais de Beaux Arts‘is. Raamatust vaadatuna lähevad neil paljud detailid kaotsi, aga lisaks temaatikale need ongi tema teoste kvintessents, kui lubate nii peenelt väljenduda (see ei taha nüüd olla mingi amatöörlik kunstikriitika, vaid väiksed isiklikud muljetused, eks). Tüübil pidi ikka päris hea huumorimeel olema, kui kõikide tegelaste hulgas on näiteks üks puud märgav mees ja amelev paarike. Muuseumi kogudesse kuulub veel Boschi, Raphaeli, Michelangelot, Rodini jt töid. Minu seltskond oli kannatlik ja lasi mul end vedada veel Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluvat kellatorni ja niisama silmailu pakkuvat neogooti stiilis (19. saj keskpaik) Notre Dame de Treille‘ katedraali vaatama. Katedraali ehitamisel olnud eeskujuks 13. sajandi gootika, eelkõige Reimsi, Amiens’i ja Chartres’i katedraal. Eriliseks teeb selle marmorist peafassaad (millest ma küll pilti ei teinud millegipärast, aga mäletan, et see nägi omapärane välja). Kultuurilis-ajaloolise ekskursi jätkuks veel kellatornidest. Need on UNESCO nimistus sellepärast, et need sümboliseerivad linnavalitsuse võimu ehk kodanikuõigusi (vanasti oli linnapildis näha kindluste torne – ülikute sümbol – ja kirikute kellatorne), sajandite jooksul sai neist linnade mõjukuse ja jõukuse tähis. Nende ehitamist harrastati põhiliselt tänapäevase Põhja-Prantsusmaal (23) ja Belgias (33).

Detsembris peetakse Lille’is jõululaata, mis on ka belglaste hulgas populaarne. Kuna linna asub Brüsselist vaid lühikese rongisõidu kaugusel, siis on seal hea ostlemas käia. Lille’is on veel Kartmatu Jaani tänav ehk rue Jean Sans Peur ja Notting Hilli nimeline õdus kohvik. Lille on ka kindral Charles de Gaulle’i sünnikoht. Kindraliks sai ta muidugi hiljem ja tema auks on nimetatud linna peaväljak ehk Grand Place, millel mu mäletamist mööda seisis skulptuur, mis püstitati Lille’i piiramise mälestuseks 1792.a austerlaste poolt (austerlased tegelesid piiramise, mitte monumentide püstitamisega). Skulptuuri ennast ei õnnestunud eriti hästi näha, sest see seisis kõrgel postamendi otsas. Väljaku kõrval, vana börsi sisehoovis toimus parasjagu vanade raamatute laat, aga ma ostsin hoopis rummivahvleid ja lõnga. Vahvlid kiideti heaks ja lõng ootab veel käpikuks saamist. Kohe, kui viimane pool põlvikut valmis on.

Advertisements

Tuleb värvu, õgard suur,
lennul hüüab tema suu:
Siuts, säuts!
Siuts, säuts!
Raasukesi otsin põhust,
kui on palju, täis saan kõhu.
Olen väike lindprii mees,
palju suurem nälg mu sees
kui kel tahes muul.

Ei põldu, ei salve,
üle elan talve
nagu mesilind.
Muud tehku tööd, küll mina söön,
mis muidu käes, tasu ei näe.
Siuts, säuts!
Siuts, säuts!
Palju pole vaja kinnitamaks keha,
mõni nisutera, mis on kukkund maha.

————

Lihtsalt et demonstreerida, millega olen täitnud viimase aasta jooksul oma päevi ja öid.
Piret kohendas ka natuke seda tõlget.