mai 2009



Mulle nii meeldib, et kõik paganama bürokraatlikud instantsid annavad endast märku ühel ajal. Selleks, et neile kõigile vastata ja aru anda, kulub meeletult aega ja energiat, lisaks on aruandlus kohutavalt mitteinspireeriv tegevus ja käivitab edasilükkamissündroomi. Mis ses mõttes on päris hea sündroom, et tekib tahtmine aeg maha võtta, natuke rattama minna, pisut jalutada, veel teise jäätise järele minna jne. Ja kui juba ratas alla ja välja taritud, siis teeks ikka normaalse tiiru kohe, mine tea, millal see tuhin jälle tuleb. Nii ei maksa üldse imestada, kui korraga end teelahkmel leiad ja vaatad, et polegi see Szentendre nii kaugel, läheks siis vaataks üksiti selle ka üle. Kuskil ajusopis on B. manitsus, et kui vabaõhumuuseumi lähed, siis mine ikka üles mäkke ka. Läksin kah, see kreekakatoliku kirik muuseumi kaugemas nurgas oli vaatamist väärt küll. Ja vaikne, sest paljud sinna üles ronima ei vaevu. Kuuma oli ka omajagu, sain päikesepõletuse nr 2 sellel aastal. Eurovelo rattateel Bp-Szentendre on kaks ülihead lõiku, ühe headus seisneb tee kvaliteedis ja kihutatavuses, teise oma lodumetsas, millest ta läbi läheb.

Ainelise kriisi lõpu ootuses haun igasugu matka- ja muid plaane. Aga kuni see kestab (juba pagana pikka aega), kasutan oma töökoha pakutavaid tasuta tuuldumise võimalusi nagu botaanikaaed, või passin arvuti taga ja teesklen tõlkimist.

Eesti Vabariigi suursaatkonna uus residents avanes Bp villarajoonis Õnnistuse tänaval HaleBopp Singersi kontserdi saatel ja oma kodanikukohuse EP valmistel olen selles hoones juba sooritanud.

Nelipühadeks põgenevad kõik pealinnast nelja ilmakaare poole. Ma vaatan, mis nädalavahetus toob. Kui ei too, siis peab ise midagi välja mõtlema. Selles olen ma kõva käsi. Eriti kõva on mu vasak käsi, mis mul majapidamistööde käigus piki veeni niimoodi ära õnnestus kratsida, et ma nüüd nagu ebaõnnestunud suitsiidik välja näen. Koomika noh, ausõna. Aint valutab raip.


Tahtsin jagada oma rõõmu loodusest. Kujutage ette, et Budapestist mõneteist kilomeetri kaugusel asub selline reservaat, kuhu ühe lihtsureliku jalg ei tohiks astuda. Mul on aga õnn olla ühe metsniku protektsiooni all, mistap mul on õnnestunud ja õnnestub ehk ka edaspidi saada teada ja näha oma silmaga asju, mida muidu ei näeks ega teaks. Järgmine suur avastusretk ootab mind ehk heinakuul.

Aga hiljuti läksime ühele Euroopa kaitsealade diplomi aunimetusega varustet kaitsealale vaatama kohalikku haruldust, endeemset liiki nimega Pilisi len (Linum dolomiticum). Tegemist on üsna hapra välimusega kollaseõielise lillega, mis parasjagu õitses.

Linum dolomiticum

Linum dolomiticum

Hästi liigendatud dolomiitpinnas pakub üsna vaheldusrikast pilti, siin näeb nii jääaegseid taimi kui ka kivikõrbe. Muidu lehises metsas (pöök, tamm, akaatsia, leetpuu, pärn, saar) leidub ka okkalisi sõpru, mändi ja kadakat (!). Pääle selle rõõmustasid silma ja/või hinge mitut sorti orhideelised, jalutu sisalik (vaskuss vast siis), kes nagu tellimuse peale surnut teeskles ja liikumatult end fotografeerida lasi, hulgaliselt haruldasi taimi, õitsevad akaatsiad ja leetpuud, hunnitud vaated ja pilvitu meeleolu.



Kui juba lobaks läks, siis veel see suur, et mul on juba mõnda aega meeles mõlkunud üks jubedamalt õel mõte. Ma tahaks siia teha veel ühe blogilisti, mille pealkiri võiks olla näiteks The Most Boring Blogs Ever või koleblogid. Sinna kuuluksid nii sisutud kui ka õigekirjavigadest kubisevad blogid. Kui inimene juba võtab avalikku ruumi mingi sõnumiga täita, siis tehku seda vähemalt stiilselt (ärge tulge mulle ütlema, et hea keelekasutus ei ole stiilne).  Iga kord, kui ma jälle loen kuskilt kokku- ja lahkukirjutamise reeglite vastu eksijate sõnavärde või näen teksti, kus kirjavahemärkide peale ei ole ülearu võhma raisatud (või vastupidi, on igaks juhuks iga kolme sõna järele koma pandud ja ilmselt austusest kirjavahemärkide vastu igaühele tühikute abil oma ruum eraldatud), siis tahaks pead vastu seina peksta. Sõnade vales tähenduses kasutamisest ma ei hakka üldse rääkimagi. Kohutavalt halb keelekasutus on piisav, et sundida mind blogi lugemisest loobuma. Mis puutub sisusse, siis keda huvitab, kuidas keegi kuskil hängis ja siis tulid Krissu ja Tann ka sinna ja üldse päike paistis ja kuna rohkem midagi kirjutada pole, siis panen oma viimase Maximas-käigu ostunimekirja ka siia.  Haisvatest sopaloopijatest ärme ka hakkame jaurama, eks.

Aga ma ei tee seda listi, sest see poleks ilus ja mulle ei meeldi inimesi sihilikult solvata. Top 3 kohad on igatahes hõivatud. Olengi muidu ilge ülbik.

Vt ka kolebänd, kolekirjandus, kaunitar ja koletis.


Kepsutan mina mööda Küütri tänavat rõõmsalt kodu poole ja kuulan irvitades Rahva Oma Kaitset, kui mind tõmbab rajalt maha neiuke. Võtan ühe klapi kõrvast, tema õhinal: “Pühapäeval on tasuta kontsert, Meie Mees tuleb uuesti kokku!” Liputab oma sõnade kinnituseks mu nina ees flaierit.

Reageerin siiralt. Neiuke järeldab taiplikult: “Te siis ei soovi seda?!”

Valus. Aga no põhim aitäh hoiatamast ja jumal tänatud, et ipod ikka kabja uuesti alla võttis.


Ungari kõikjal

Kolmapäev, 6.05 kirjandus

Kohtumine László Darvasiga, Viki vestleb kirjanikuhärraga ning ettekandele tulevad mõned katkendid tema teostest, samuti kontsertetendus “Maailma nukraim orkester” Larsi tõlkes. Kes eelmine kord ilma jäi, tulge kuulama! Sellele üritusele pühendan ma ekstra palju ruumi sel lihtsal põhjusel, et koos teiste hungaroloogidega olen Darvasit natuke tõlkinud (jupikesi saab homme kuulda). Larsi kohta ütleb etenduse tutvustus, et ta on “suur ungari keele ja kultuuri austaja”. Sulatõsi.

Neljapäev, 14.05 kontsert/ tantsutuba


Esmaspäev 18.05 kino Balaton retro (mitte neljapäeval, nagu kogemata välja kuulutatud)

Reede, 22.05 kontsert

Mai eelviimasel nädalal, 18.–22.05 saab Ingeri majas (Veski 35) mekkida Ungari roogi ja nautida fotonäitust “Ungari kõikjal”.

Täpne kava on UKSe lehel, ma ei hakka seda siia kopeerima.

Muide, tänavu on ka ungari keele aasta ja selle puhul saab Ungari Instituudi lehel valida kõige ilusama unagrikeelse sõna, Ungari mehe- ja naisenime. Et te ei peaks ise kögöš-mögöšit veerima, on sealsamas audiofailis ka kuulda, kuidas need sõnad tegelikult kõlavad. Kui ma eelmisel nädalal hääletasin, siis üks mu lemmikutest (nahkhiir) oli esimeste hulgas:) MINGE HÄÄLETAMA!

Pildil on dekaardi/ Balázsi tehtud priipostkaart, mille ma sain meiliga.