jaanuar 2008



Side lõpp.

Advertisements

“… a múló évek arra tanítják az embert, hogy egy kissé valamennyien alávalók vagyunk. A legutóbbi népszámlálásnál kitűnt, hogy angyalok már nemigen fordulnak elő közöttünk.”

/Karácsony Benő/


8000 tähemärki  veel kuskilt välja imeda. Hurraa. Kui tähtpäev ei oleks kukkunud juba reedel, võiks siin isegi koomikat täheldada. Hinnagu suhtes pole mul paraku mingeid illusioone ja ma pole see tüüp, kes ööd-päevad suudab ühe eesmärgi (?) nimel ponnistada.
Motivatsiooni puudumine ja isiklik ebasümpaatia õppejõu isiku vastu on kõige soodsam pinnas prokrastineerimiseks. Selle vastu aitab ainult üks asi. Puhas jonn. Okei, tegelt natuke aitaks ka interneti eemaldamine.

Kõige selle vahepeal on mul jälle olnud “rõõm” suhelda panga ja saatkonnaga. Kui see saaga kord lõpule jõuab ja/või viitsin, tuleb sellest veel eraldi sissekanne. Seni kuulake Singer Vingeri “Makulatuuri.” See ütleb põhimõtteliselt kõik ära.


Erakordselt tähtis teadaanne! Kõigil Eestis viibivatel isikutel on suurepärane võimalus oma lasta kõrvakesi paitada Lovász Iréni kütkestaval vokaalil. (Ei saa öelda enneolematu võimalus, sest Irén pole Eestis esimest korda). Kui ma ise seal oleksin, läheksin ja hoolitseksin ka selle eest, et vähemalt paremad sõbrad sellisest asjast osa saaksid. Eelmine kord juhtus samasugune asi mõni suvi tagasi, kui mina olin Ungaris suveülikoolis ja Emiliana Torrini esines Leigol. Sedasi lihtsalt ei ole aus.

Niisiis:

DIPLOMAATILISED NOODID/ UNGARI


IGAVIKU HÄÄL

IRÉN LOVÁSZ, ZOLTAN MIZSEI

14. veebruaril kell 19 Tartu Jaani kirikus
15. veebruaril kell 19 Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus

Piletid eelmüügist Tallinnas 120/80 kr, Tartus 100/60 kr
Piletid kohapealt Tallinnas 150/100 kr, Tartus 120/80 kr.

Osta siit (kindlam) või kohapealt.

Lars on täitsa endast väljas. Õnneks teeb Irén ka peale eksamihooaja lõppu kontserte. Võite mürki võtta, et mõnel neist oleme kohal.

Jääme ootama reportaaže ja muljetusi.


Eksamiperiood. Täna tegin oma viimase eksami sel semestril. Teemaks kultuuridevaheline kommunikatsioon. Ilmselt oli minu kommunikatsioon õppejõuga edukas, sest tunniajane usutlus päädis positiivse hinnanguga. Nüüd on veel vaja ära eksamineerida mõned oma tudengid, kes võtavad omale aega ja õpivad kõik korralikult ära, enne kui mu palge ette söandavad ilmuda.

Muidu läheb meil siin kenasti. Rajasime omale õpitoa. Pidulikult jõululõunast alates keset tuba laiutav köögilaud ja muud pinnad on kaetud ühtlase kultuurkihiga. Siin on kõike: Ungari ajalugu ja kirjanduslugu, keeleteaduslikke artikleid, PestiEstid, ungari ja eesti kirjandusklassikute teosed ülekoormatud meelte lahutamiseks, eesti muusikalugu, kohvitasse ja arvuteid, pilgeni täis ungari muusikat. Õpime hoolega, sestap pole olnud aega kodust väljaspool kultuuris püherdada. Nüüd on hea varudest ammutada. Õnneks on riiulis veel lugemata teoseid ja kuulamata muusikat, isegi vaatamata filme. Lovász Iréni Szindbád viib mind kenasti talvest suvesse.

Viimased verivorstid on väärikalt pohlamoosiga leidnud oma loomuliku koha tänulike sööjate kõhus. Leelole toodud Kalevi kirsimarmelaadid on kõik söödud ja nüüd võib igaüks oma maiustusi sööma hakata. Mul on veel pool piparkooki.


Ka Hollandis saab teha korralikku eesti aastavahetust. Selleks tuleb valmistada kartulisalatit, välja otsida viimane päts leiba, verivorst ja pohlamoos, ehtida laud Eesti lipu ja Viru Valgega. Rahakotid ka lauale, nagu eestlaste kombed nõuavad, siis on alanud aastal pappi nagu putru. ETV aastavahetusprogramm loob illusiooni, nagu võiks uksest välja astudes Diesel mu pikali joosta. Boonusena saabus uus aasta siin kaks korda – esmalt Eesti aja järgi ja siis kohaliku (minu südames muidugi Ungari oma) järgi. Ja südaööl läks selliseks raginaks, millist ma olen vaid Püha Istváni päeval kogenud.
p1010031.jpg
Ümberringi oli taevas tulevärki nagu mõisaajal kratte. Kärsahaisust oli õhk paks. Ja nii 40 minutit järjest. Päris tüütu oli lõpuks. Loodetavasti toob uus aasta Hollandisse ka arengu.
Mul on koduigatsus – Ungarisse tahaks.