oktoober 2006



Mõtleks, kui kena üllatus mul täna hommikul voodi peal oli. Tervelt kolm šokolaadi. Ja pilt. Eksoleju, paneb naeratama. Olen absoluutselt veendunud, et mul on maailma parimad sõbrad. Kallid teile!!


Mine saa aru, miks mu lemmikfirma outletis mina pangakaardiga maksta ei saa, tsiteerin: ainult sularahas. Kaks minutit hiljem küsib sama müüja järgmiselt kliendilt, kas maksate sulas või kaardiga? Diskrimineerimine? Vaataks nad siis üldse, mis kaardiga tegemist on. Jobud.


Pühapäev. Istume oma valgetes mugavates tugitoolides ja joome teed. Vana Tallinnaga. Sest, lets face it, ka Ungaris on lõpuks sügis. Teie torm ja vihm jõudis täna siia. Aitähh, sõbrad :P

Olles jälle korralikud turistid, käisime Terror Hazas, mis on kohalik okupatsioonimuuseum. Eesti variant on leebem. Reaalsus virutas näkku liftis, kus üks onu telekas rääkis detailselt, kuidas see üles poomine siis ikkagi käis. Teist korda virutas reaalsus hoobi vangikongides. Pimedad pisikesed urkad. Hukkunute pildid seintel. Ehedusest jäid ainult ringisibavad rotid puudu. Õnneks paistis päike õues ja me ei olnudki eksinud ÁHV masenduselabürinti.
Jalutasime kohvikut ja Citibanka otsides Nyugati poole. Pangaautomaati ei kuskil. Loomulikult tuli meil hea mõte küsida, et ehk mõni teab, kus lähim asuda võiks. Ohver: portjee. Väga sõbralik noormees, kes korraldas meile, või siis pigem mulle, ristküsitluse selle kohta, et kust me pärit oleme, mis me Ungaris teeme ja kus me elame. Võiks kirjutada ka ainsuses, sest Leelot ta lihtsalt ignoreeris. Aga minu pangast polnud ta kunagi kuulnudki. Noh, hea teada, et ma õige panga valisin :D Õnneks oli ta sõbralik noormees ja uuris kuskilt välja, kuhu me minema peaks. Lähim asus kahe metroopeatuse kaugusel. Nüüd mõtlen, et peaks poisile abi eest sokulaadi viima. Ja ta arvas, et mu madjaruul on väga hea. Mitte et ma temaga nõustuksin. Aa, ja mingi onu küsis, et kas ma vene keelt ka räägin. Vene keeles küsis. Nii tark olin, et oskasin talle njet vastata :)
Lõuna türgi kiirsöögikas. Viimasel ajal meie tavaline koht. Kana juurviljadega on hea. Närvidele hakkab käima ainult see, et teenindajad küsivad absoluutselt iga kord, kust me pärit oleme. Ja liialdamata. Vahva ainult, et nad jälle küsisid, et kas me räägime hästi vene keelt. Mitte ei mõista, mis värk neil eestlaste ja vene keelega on. Otsustasime, et järgmine kord hüüame juba ukselt, et oleme eestlased, vene keelt ei oska ja tahame süüa. Vot nii ülbed olemegi.
Ja siis, meie päeva tipphetk. Kohtumine eestlasega. Planeeritult muidugi. Külli tuli meile musta leiba ja Nurri šokolaadi tooma :) Võrratu. Jalutuskäik parlamendi ja St. Istvani basiilika juurde. Pilt QBE Atlasze kontorist ja vääääga hea tee mingis peenes kohas. Metroos teistkordne kohtumine piletikontrollidega ühe päeva jooksul (ja me oleme siin kaks kuud ilma piletiteta sõitnud).
Muide, Külli on blond. See ehk seletab, miks meile pidevalt suu ammuli otsa vahiti ja miks Leelo päeva teist trahvi ei saanud :P

 

Santeri: Naised on väga ilusad objektid.
Leelo: No kuhu te siis nüüd lähete vastu ööd?
Sonja: No kuhu siis veel, magama!


Mis mõtet on hommikukohvil, kui ei ole aega seda nautida? Noh see on muidugi puhtalt retooriline küsimus. Ma ei kavatsegi omaks võtta, et olen krooniline hilineja. Lihtsalt minu sisemine kell on apsaluutselt ebakompatiibel kõikide teiste maailma kellade, tunniplaanide ja muu sedasorti kraamiga. Kuidas muidu seletada seda, et kõigepealt hakkan ma umbes kesköö paiku kuulama Ilvese-ajastu alguse Rahva Oma Kaitset, koristan natuke selle taustaks, õpin läti keele sõnu ja pärast veel loen paar tunnikest, sest mõnus ergas on olla. Siis tuleb uneaeg, keset mida võtab äratuskell heaks helisema hakata, lükkan seda vähemalt 5 korda edasi ja kuidagimoodi juhtub, et pool tundi enne loengu algust istun ma alles tugitoolis, kruus kohvi näpu vahel näpu vahel ja rätik ümber märgade juuste keeratud, unelen ja vaatan, kas kala on juba üleval. Nagu õpetaja Laur ütles: kui tervet loengut ei jõua kuulata, kuula poolt, aga kuula hästi. Nii ma teengi, huvitav on ju, aga enne kella 10 ei tohiks kella peal üldse mingit aega ollagi. Ja kõik mu pagana loengud algavad poole öö ajal, kõige hullem on ungari keel kolmapäeva hommikul 8.30. Enamasti ma ikka jõuan sinna, aga see on valus.
Sellepärast ma ei saa vist hästi psühholoogiks ka hakata, et ma ei ole hommikuti konditsioonis.

Ajaga on veel selline naljakas asi, et siin on muidu vist selline manana-poolsem aeg. Et näiteks pangakaardi tegemiseks läheb 2 nädalat, stipp ei ole veel laekunud (kuigi on juba peaaegu november ja septembris oli Ungari pangaarve kõige pakilisem asi, millega pidi tegelema) ja loengud algavad siin kummalistel aegadel. Näiteks 13.30 või 11 või 9. Ei ole nii nagu TÜ-s, et loengud algavad akadeemilselt paarisarvulistel täistundidel ja on suht mugav tunniplaani teha ja seda meeles pidada. Üks huvitav loeng, mida ma tahtsin võtta, toimub reedel kell 16. Ma kardan, et see aine jäi lihtsalt ära.


Kui ma oleks timurlane, siis eile päeva heategu oleks disaini mahakakkumine VAM-i keldriseintelt. Aga et ma seda ei ole, siis nüsisin tamiili, ronisin mööda redelit üles-alla nagu käbe orav, tassisin postreid ja harjutasin juba jõuluks suuremõõduliste esemete pakkimist lihtsalt funi pärast. Osa postreid oli pisut hallitama läinud, ülejäänud lihtsalt kõveraks tõmbunud, sest et (endises) veinikeldris seina allosas asuvatel aukudel oli ikka mingi funktsioon ka omal ajal ja ei maksa sinna mingit sodi ette toppida niisama heast peast. Ei tahaks mõeldagi kõige selle mööbli peale, mis ka seal keldris (väljanäitusel ja müügiks) on. Mõnusalt kodune niiskusehõng ja värske hallitus kauba peale? Ja selle 150 000 kohalikku raha maksva Miki-hiire tooli peal ma tallusin jalgupidi.
Ühtegi taiest ära hiivata ei õnnestunud, aga ma võtsin osa prügi kaasa ja riputasin kodus jõulumeeleolu loomiseks üles. Valge ja punane on ju jõuluvärvid ja mina võin seda endale ometigi lubada või mis. Tuleb välja, et ikka päris niisama ei teinudki seda.

Kõrvalmärkusena veel niipalju, kui design meets wine teistel asjaoludel, see on väga hea kombinatsioon. Ütleme, et värske õhk ja linnatänavad mõjuvad vähem kahjustavalt.


Nüüd me oleme jõudnud sinnamaale, et enam ei küsi, kuskohast sa pärit oled ja miks ungari keelt õpid. Selle asemel tuleb kohe kindlaks teha, kellega tegemist on. Sest Eesti Instituuti tulevad kokku inimesed, kelle suhtes ei saa väga kindel olla. Mõni on nii hästi eesti keele ära õppinud ja teine juba kaua Ungaris elanud. Iial ei või teada, mis asjaoludel sa jooksed otsa kellelegi, kes saab aru, mida sa oma veidras keeles räägid.

Et kõik algusest peale ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas ma olin kümneid kordi mööda Bartok Bélat käinud, enne kui ma ühel heal päeval märkasin, et seal on Eesti Instituut (palun väga vabandust, lehekülg on ungarikeelne, ausõna, kui ma hakkan rohkem magyaruuli oskama, siis aitan neil seda eestikeelseks teha). Ühel natuke hiljutisemal päeval lugesin ELTE soomeugri ukse tagant, et tuleb miski kogunemine seal. Kas me oleks saanud sinna minemata jätta? Muidugi mitte. Eriti kui ma (Bp mastaape arvestades) samahästi kui instituudi kõrval elan. Niisiis oli teisipäeval ehk eile seal üks Üritus. Kindlasti oli mingi ametlik teema ka, aga sellele ma eriti pihta ei saanud. Alustuseks mängis rahvusvaheline kollektiiv ühe labajala ja laulis “Kui mina alles noor veel olin…” Kevadest. Mitte korraga muidugi. Oli uskumatult armas ja mõni ümises isegi kaasa:D Siis räägiti pikalt miskitest administratiivsetest asjadest, veel pikemalt (ja igavamalt) Eesti ja Ungari sõprusest ja Euroopa Liidust. Viimase tõlge ungari keelde oli ausalt öelda originaalist kõvasti parem. Esitleti ungari keeles ilmunud paljude ilusate piltidega raamatut Eesti kohta. Siis joodi veini ja oldi seltskondlikud. Läksime lausa nii seltskondlikuks kätte ära, et lähme homme näitust maha võtma (äkki õnnestub kuidagi see Absolut Granny ära virutada? See oli nii kodune ja mõnus.).

Peaks vist ikka täna koju minema. Peaegu kohe varsti lähen.


Jätkuks fotonäitusele ja revolutsioonimuljetele (sic!) vaatasin mina veel Fahrenheit 9/11 ja siis Death in Gaza Sai päris hea kompott kokku. Ma tahaksin endale rohelist kööki, ei ostaks kunagi vääriskive ja ei mõista ega hakkagi iial mõistma ükskõiksust, millega riigijuhid aitavad inimesi tappa.

Ungarlased ajavad mulle endiselt kananaha ihule. Mulle meeldib see kirg, millega nad elavad. Isegi siis, kui nad ennastunustavalt avalikes kohtades suudlevad, sina aga oled üksinda ja pole niipeagi lootust suudlustesse uppuda. Seesama kirg sunnib neid protestiks peaministri valedele telkima parlamendihoone kõrval, täielikult pühenduma oma perekonnale ja märkama inimesi enda kõrval. Ka nende vihas ja rahvusvärvides on kirge. See on vahel hirmutav, aga see teeb mind ka nende kõrval elavamaks.

Järgmine lehekülg »