dokumentaal



Mu mõttelisel lugemislaual, st voodi kõrval hunnikus on juba mõnda aega olnud Ion Pacepa raamat „Red Horizons“. See on üks jõle raamat, sest Ceaușescu-aegses Rumeenias, diktatuuris ja võimujanus ei ole midagi kaunist. Hiljutisel äärmiselt toredal ja meeleolukal kohtumisel kolleegidega õnnestus mul veidi vestelda ühe Rumeenia ungarlasega, kes oli Ceaușescu kukutamise ajal kõigest viieaastane, kuid mäletab veel aega, kui poeriiulitel haigutas tühjus ning tema kodulinnas Brassós (rumeeniapäraselt Brașov) kästi ungari keele kõnelejatel rumeenia keelt rääkida ja tuletati „sõbralikult” meelde, kus pool Ungari on.

Ungari keerulist minevikku arvestades pole sugugi imekspandav, et tänapäeva ungari kirjanduses on kesksel kohal minevikutraumade läbitöötamine, rahvuslikud või ideoloogilised konfliktid siin- ja sealpool piiri, püüd kuidagigi mõista või selgitada, kuidas ängistavas maailmakorralduses hakkama saada. Võiksin siia kirja panna pika autorite ja teoste loetelu, kuid säästan lugejat rodust võõrastest nimedest ja pealkirjadest ning nimetan vaid kahe väga põneva autori nime – Andrea Tompa ja György Dragomán. Nad mõlemad on sündinud Rumeenias, asunud elama Ungarisse, kirjutavad loomulikult ungari keeles ja eelkõige diktatuuriperioodist. Täiesti subjektiivsetel põhjustel räägin lähemalt Dragománist – teda olen rohkem lugenud ja isegi tõlkinud.

György Dragomán (s 1973) on pärit Transilvaaniast Marosvásárhelyst ehk rumeeniapäraselt Târgu Mureși nimelisest linnakesest, kus tänapäeval on veidi rohkem elanikke kui Tartus ja neist ligi pooled peavad end ungarlasteks. Viiteistaastaselt lahkus Dragomán oma sünnikohast ja elab sestsaati Ungaris. Alguses vaevas teda suur koduigatsus, kuid aegamööda harjus Ungariga. Esialgu elas ta Szombathelys, seal käis ta gümnaasiumis ja tutvus oma tulevase abikaasa, luuletaja T. Anna Szabóga. Seejärel õppis ELTEs inglise filoloogiat ja filosoofiat. Viimane jäi sinnapaika, kui kirjanik taipas, et romaani kirjutamisele kulub kole palju aega. Valiku tulemuseks on PhD inglise kirjanduses ja hulk menukaid romaane. Praegu elab koos perega Budapestis. Kui ta parasjagu ei kirjuta, siis tõlgib, kirjutab filmikriitikat või teeb kodulehti. Lõõgastuseks kokkab (retsepte leiab kirjaniku facebooki-lehelt).

Kirjutama hakkas kolmeteistaastaselt. Ta ise kirjeldab seda nii, et nägi enda ees nii selget ja elavat pilti, et kohe pidi selle kirja panema. Siis võttis endale pähe, et kirjutab romaani, ja järgmise kümne aasta jooksul sai enam-vähem pihta, kuidas see käima peaks. Ka Annaga on nad teineteisele oma tutvuse algusest peale kirjutanud– üks novelle, teine luuletusi.

Seni on Dragománil ilmunud neli teost – üks novellikogu ja kolm romaani:

2002 A pusztítás könyve (Hävitamise/hävimise raamat)

2005 A fehér király (Valge kuningas, e.k ilmus 2012. a Reet Klettenbergi tõlkes)

2014 Máglya (Tuleriit, katkendid ilmunud 2015. a novellikogumikus „Maailma nukraim orkester“)

2015 Oroszlánkórus (Lõvikoor)

 Dragomani raamatud

Teosed on hästi vastu võetud ja arvukate autasudega pärjatud, „Hävitamise raamatut“ ja „Valget kuningat“ on Ungaris välja antud kaks trükki. Viimane on muidugi absoluutne hitt, kui nii võib öelda, see on ilmunud juba enam kui 30 keeles ja selle põhjal on valminud ka film. Üht peatükki saab lugeda siit.

Valge kuninga tõlked

Füredi tõlkemajas leiduvad “Valge kuninga” väljaanded eri keeltes

Dragománile on iseloomulik, et ta ei nimeta aega ja kohta, kuid need on äratuntavad. Doonau kanali nimetamine ja diktaatori kukutamisele järgnenu üksikasjalik kirjeldus lubavad sündmustiku paigutada Rumeeniasse. Samas ei olegi konkreetsed detailid olulised, elu mistahes diktatuuririigis on ühteviisi – parema sõna puudumisel – ebainimlik. Tahtsin alguses kirjutada talumatu, aga ometi inimesed elasid ja elavad siiamaani sellistes režiimides. Dragománi romaanide tegevuspaik võib olla mis tahes endine idaploki maa.

„Hävitamise raamat” ja „Lõvikoor” on stiili poolest traditsioonilisemad, jutustatakse kolmandas isikus, dialoogid on otsekõnes. Seevastu „Valge kuningas” ja „Tuleriit” mõjuvad suisa filmilikult. Näeme peaaegu kogu romaani sündmustikku minategelase silme läbi, kõik vestlused on edasi antud kaudses kõnes. Filmilik mulje on eriti tugev „Tuleriidas”, sest jutustatakse oleviku vormis, pikad laused voolavad ja haaravad kaasa, korraga näeme jutustaja ümber ja tema sees toimuvat. Kildhaaval rullub paralleelse loona lahti vanaema traagiline minevik ja kuna see on räägitud sina-vormis, võib seda mõista kui püüdu astuda dialoogi. Tekib tunne nagu oleksid jutustaja peas ja millegipärast meenub film „Being John Malkovich”. Iga peatükk eraldi on loetav ka novellina, kuid kokku moodustub kirju ja kõhedust tekitav mosaiik. On tüdruk, on Vanaema, Vanaisa vaim, uued klassikaaslased, surnukehad, rahutus õhus, vaen ja mineviku taak, mille raskust tahetakse asetada kolmeteistaastase Emma õlgadele, ehkki temal ei ole oma eellaste tegudega suurt pistmist. See on ühteaegu perekonnalugu ja ühe ajajärgu kujutamine, üleminek mitmeski mõttes. Läbivaid motiive on mitu – sipelgad, rebased, jooksmine, tuli, jahu, joonistamine. Omajagu võlu ja samas ka õõva lisavad maagilised elemendid. Ungarikeelne pealkirigi on kahetähenduslik – selle kõlapildis on sees nii tuli kui ka maagia. Killukesi romaanist saab lugeda kogumikust „Maailma nukraim orkester”. Nende tõlkimise ajal oligi muide tegemist novellidega, selleks ajaks kui avaldamiseks läks, oli kirjanik need vahepeal romaaniks kokku kirjutanud ja nii need kogumikku novellide hulka sattusidki.

„Valge kuningas” ja „Tuleriit” esindavad veel üht Ungari kirjanduses väga tugevat suundumust – laps kirjanduses. Peategelane on laps, või antud juhul varateismeline, kelle perspektiivist lugu jutustatakse. Eesti kirjandusest meenuvad Leelo Tungal ja Heljo Mänd, aga nende raamatud on ühemõtteliselt autobiograafilised, nii et see paralleel pole kõige täpsem. Muidugi on Dragománi tekstide aluseks 15 diktatuuris elatud aastat, kuid tema eesmärk ei ole kirjutada mitte endast, vaid võimust, diktatuurist ja sellele vastandumisest.

„Tuleriit” on viimastel andmetel ilmunud vähemalt 15 keeles, valminud on raadiokuuldemäng (soovitan vähemalt algust kuulata ka nel, kes ungari keelest aru ei saa, kõlab väga tõetruult). Peale selle on lugu jõudnud lavale Rumeenias Nagyszebenis ehk Sibius teatrifestivalil, sel sügisel saab etendust ungarikeelsena näha Pesti Vígszínházis* ja siis juba saksakeelsena Stuttgardis. Praegu töötab kirjanik uue romaani kallal, kus paralleelselt jutustavad kuueastane laps ja seesama laps täiskasvanuna.

 

Põhjalikum ülevaade Ungari kirjandusest.

Kirjaniku koduleht ja facebooki-leht.

* Kui kellelgi on hea pkkumine, kuidas ma saaksin seda vaatama minna, siis olen üks suur kõrv.

Advertisements

Täna hommikul sai mulle osaks luksus, milleks pole ikka väga ammu juba võimalust olnud, nimelt ma ärkasin üles, tegin tassi kohvi ja pugesin koos selle ja ühe kerge ajaviiteromaaniga tagasi teki alla. Voodis lugemine on üks mu lemmiktegevusi ja need puhud on eriti harvad, kui ma saan hommikut niimoodi laisalt aegamisi alustada. Ma pingutasin lugemisega väga, aga kui jõudsin 28, leheküljel lauseteni “…käru koormatud kui koormahobune…” ja  “Püüan fookustada võimlemisvarustusele.”, ei julgenud ma enam edasi lugeda ja kasutasin lugeja õigust raamat pooleli jätta. Ausalt, kuigi ma olen teatavasti muidu üsna kriitilise meelega, olin ma pärast sõpradega veedetud meeleolukat õhtut ja vastikust kevadkülmetusest hoolimata väga leebelt meelestatud, võiks suisa öelda heas tujus, aga mis liig, see liig. Halva tõlke esimene tunnus on see, et praktiliselt iga lauset on võimalik pikemalt mõtlemata tagasi tõlkida. Tõlkija kohta palju infot leida ei ole, ehk oli tal piisavalt oidu, et leida sobivam karjäär tiigritaltsutaja, kunstmurukasvataja või kellegi muu säärasena.

Ma püüdsin leida objektiivseid põhjusi, kuidas sellised tõlked saavad üldse tekkida. Näiteks, et tõlkija kannatab uskumuse all, et oskab a) võõrkeelt ja/või b) emakeelt; tal ei olnud tegelikult aega ise tõlkida, aga kuna tema 14aastase järeltulijaga, kes on koolis juba kaks aastat inglise keelt õppinud ja nagunii vaatab kõiki filme ilma subtiitriteta,  ei olnud võimalik litsentsilepingut sõlmida, siis sai kirja lapsevanema nimi; sorri, no läks natuke kiireks, järsku oli tähtajani ainult nädal aega, aga mis see 200+ lehekülge kerget lugemist ikka ära ei ole; kellelgi kirjastusest ei olnud aega tõlget vaadata või läks trükki toimetamata fail (trükivead parandas Word automaatselt ära); või mida hekki?

Mis te arvate, kuidas need sõna-sõnalised tõlked sünnivad? Kas olete talumatult halva tõlke pärast lugemise pooleli jätnud?

*Kadunud Henn Mikkin arvas, et (tsiteerin mälu järgi) jaa muidugi, igaühest võib saada psühholoog või psühhoterapeut, ainult mõnel võib selleks kuluda umbes 200 aastat. Ilmselt kehtib see tõlkijaks saamise kohta ka.

Vt ka fotograaf, kokk, kirjanik, Saalomon Vesipruul, Elo Jakobson, Varrak, I have a dream.

 


Thatcher mängib hoidja kingitud nukuga: “Kes sa oled? Kas sa oled Leelo Tungal?”

On ikka midagi kasu ka, kui koos unejuttude ja -luuletustega autorite nimed ka ette lugeda. Nüüd jääb üle ainult oodata, kes saab nimeks Sven Nordqvist, Heljo Mänd, Ilon Wikland, Ilmar Trull, Epp Petrone, Aapo Ilves, Jaan Kaplinski jne.

Jaa, ma tean küll, et lapseteemalised postitused tuleb teha fb-s. Ei, aitäh. Ja ärge üldse muretsege, pilte ka sinna ei tule.


Ahoi, head lugejad!

Seda et, juba kuu aega olen kultuuripõllul tööd rassinud Lõuna-Ungari linnas nimega Szeged. Mujal Ungaris tuntud peamiselt paprika, salaami ja kalasupifestivali poolest. Ja väidetavalt on siin aastas enim päikesepaistelisi päevi riigis. Augusti lõpus oli tõesti esmaklassiline leitsak. Kohalik jõgi nimega Tisza oli veevaene ja vetikane. Nüüd pole olnud aega üle vaadata, kuidas Tisza käsi käib. Kõige suurem osa ajast läheb muidugi õpetamise ja tundideks valmistumise peale, järgmine osa ajast läheb asjaajamise peale. See tähendab sääraseid toredaid elamusi nagu migratsiooniametis ja igasugustes büroodes istumist. Sest kui pole elukohakaarti, pole elamisluba ja pole sotsiaalkindlustust ja ilma viimaseta ei saa loomulikult palka. Loogiline, kas pole? Ükskord sai mul oodates lugemine otsa ja siis läks närv hirmus mustaks. Igatahes ei ole asjad veel korras, nii et oktoobris palka ei saa. Hoian pöialt, et novembris paremini läheks.

Soome-ugri õppetool on väike ja perekondlik. Õpilasi on meil vähe ja tunde õpetajatel palju. Igaüks saab eratunde nautida, kes tahab. Meil on seal mingi oravateema. Ärge küsige, ei ole veel aru saanud. Ükskord aga rippus koridoris lambi küljes suurekõrvaline nahkhiir. Armas olevus, aga looduskaitsjad tulid ja viisid ära teise.

Aga Szegedi loomaaias on mul aastapilet, nii et loomakesi vaatamas ja nende pargis jalutamas käia võin nii palju, kui süda lustib. Kulub ära ka, sest tuleb välja, et metsa minna siin niisama lihtne ei ole. Sest metsa ei ole. See teeb natuke nukraks, aga mis sa siin tasandikul hädaga ära teed. Ei mägesid, ei metsa. Õnneks on linnas rattateid. Natuke olen juba tiirutanud, et kohaga tutvuda. Kuidagi peab ju siin kodusema tunde looma. Ühistransporti ei ole ma veel kasutanudki, küll aga hakkas silma, et osa trammiteid on rohelised, mis on väga sümpaatne. Ja loomaaias on mu lemmikud vist pingviinid.

Pean tunnistama, et kohanemine läheb raskelt, sest sõbrad on mujal. Õnneks on Vikid päris lähedal. Ma Sae, nad Porgandi tänaval. Nii et saab töönädala lõpetuseks koos porgandikooki süüa.


Tänase päeva puhul on paslik esitleda ainulaadset hetke Eesti lähiajaloost. Sellel erakordsel fotol on jäädvustatud üks neist kolmest sekundist, mil pealinna kaunistas konkureeriv Vabaduse sammas. Igal juhul on see vaieldamatult kaunim ja maitsekam kui praegune klaasist junn. Ma ei ütle seda sugugi sellepärast, et tagasihoidlik väike mina oma usinate käekestega oli asja juures tegev, aga igaüks saab ju aru, et Tšehhi kristallist ei ole ehedale Eesti käsitööle võistlejat.

Patriootlike tervitustega.

PS Thatcher, Rahvusvahelise Nabauuringute Instituudi peaspetsialist, tähistas pidupäeva seisakuga, tõsi küll, veel veidi kõikuvaga ning hümni ajaks ei olnud tippvorm veel saabunud, kuid alati pole tähtis võit.


Ma olen täna romantilises meeleolus, sestap tervitan teid ilusa jõululuuletusega.

Ja siga ütles: “See on minu liha – sööge.”

Ja siga ütles: “See on minu veri – pange verivorsti sisse.”

Seda sõnumit kummardan-kuulutan.

(Wimberg)

Kingitused said juba eile enne keskööd pakitud, great success, mis sai toimuda üksnes seetõttu, et esivanemad võtsid oma jõuluprae ja tulid ise Tlna seekord, niisiis ei saanud ema minut enne laudaistumist möödaminnes mainida, et kuule, hakkame kohe sööma, aga onju sa pakid minu kingitused ka ära. Great success, ma ütlen. Muidu oli nagu ikka, liha, vorst, mandariinid, uued oli Thatcher ja jõuluplähmakas, mõlemad tulid hästi välja, tänan küsimast.

Kui kellelgi on juhuslikult jõulumasendus, siis doktor aitab rasked ajad üle elada. Järgmine aasta me teeme ka ühe nendest kuuskedest, arvake ära, millise. Prioriteedid peavad ikka paigas olema.

Pühade puhul passib pühakirjagi lehitseda, meile jõuluvana mullu tõi. Kui külalised on lahkunud ja  saamahimust lõkkele löönud leek hakkab kustuma kingituste avamisest tekkinud harras meeleolu tahab lahtuda, siis vaadake jõulutunde säilitamiseks traditsioonilisi linateosed nagu “Visa hing” ja “Üksinda kodus”, soovitavalt ikka kõik osad järjest. Olge ikka tupsud ja “Visa hing” 4 õhtuse põietee hõõgveini ja mandariinidega algab nüüd!

Veidi hiljem. Bruce Willise kuupaistel tulevärgi valgel särav pealagi on ikka hingematvalt kaunis vaatepilt.


Rein Sikk arvab.

Oma arvamust ma ei hakka jagama, sest see poleks neutraalne, te ju teate nagunii, et ma jagan Reedaga Ungari-vaimustust (ja mitte ainult mina). Samuti ei kommnetaari ma Siku märkust pealkirjade kohta, sest raamatu sünniprotsessist natuke osa saanud teavad ka, kuidas need pealkirjad tulid. Soovitan soojalt, igatahes!

Järgmine lehekülg »