aprill 2007



Jup, ma käisin jälle teatris. Mmm… päris maitsev oli. Molnár Ferenci Lila ákác on selline ilus ja lihtne ja armas. Kurva lõpuga kahjuks.
Aga mõni päev enne teatrit käisin Ungari pressifotosid vaatamas. Suuuuurepärased. Ja päev peale seda sattusime juhuslikult ja suure ässitamise stripiklubisse. Ei saa just öelda, et oleks suurem asi olnud. Lauatantsu tellisime ka, aga kelleski just suurt huvi ei tärganud. Neiude näod olid tüdinenud, keha ei liikunud. Tegelikult võttis igasuguse isu tagasi minna keskealine naine, kel pekid rippusid igalt poolt üle ning kes rahulikult tisse kergitas ja seksikalt küsis: “Poisid?” Tee nüüd sinna juurde siukest mesimagusat häält ka.
Ja siis tuli kool ja kool ja kool ja pikk nädalavahetus. Kui Ungaris, tee nagu ungarlase. Ehk siis mine avalikku parki peesitama. Täitsa mõnus ja soe ja linnulaul, sekka paar mootoriturtsatust. Hea seltskond (loe:erialakirjandus) ja kommid, šokolaad ning vesi. Isti kah. Hindeks viis pluss ja sisutatud päevad.

Advertisements

Eile oli mõnel Pécsis kohustusi, sõitsime siis kaasa (Lars ja ma). Kulgesime piki Doonaud ja hiljem vahel mägede. Läbisime ka Paksi nimelise paiga, kus asub Ungari ainus tuumajaam. Oli rohelist ja värki, kuigi mitte hingetukstegevalt. Lonkisime kesklinnas ringi, nähtust lahedamad asjad olid türklaste mošeest tehtud kirik ja varakristlaste hauakambrid. Mausoleumi me ei leidnud üles ja Csontváry muuseum jääb ka järgmiseks korraks.

Koduteel võtsime kerge eine minu lemmikveinipiirkonnas ning Babits Mihály sünnilinnas, Szekszárdis. Kékfrankos on isegi roséna söödav. (Väliseks) motivaatoriks tõin kaasa ühe tõhusa Pinot Noiri. Et kui raamat tõlgitud, võib lahti teha.

Kui tagasi jõudsime, laiutas me ukse all oma täies hiilguses lomtalanítás (see on selline kampaania siin, tõstad kõik oma ülearuse koli välja ja linnavõimud korraldavad selle minemaviimise). Üle tee parkis üks vanakooli autopann, mis mattus katusest kapotini kõikvõimalikku väljasorteeritud kola alla, kevadel ikka ju tahad kodu kaunstada ja uut mööblit ja värki, eks. Sellist pilti ikka iga päev ei näe, tahtsin ka teis(t)e rõõmupäeva jäädvustada, aga siis kargas üks kepsakas tädi ligi, et mis te pildistate siin. Mina: vabandust, ei, ma ei pildista, kui ei või, ja astun siis mujale, et vähemalt kolahunnik pildile võtta. Tädi: ma ei taha pildi peale. Mina: ega ma teid ei taha pildistada ka. No tõesti. Jämedustest päästis olukorra vaid mu pikaldasevõitu ungarikeelne mõtlemine.

Käsil on pikk nädalavahetus, mis möödub töö tähe all. Tööd tuleb sisse uksest ja aknast, koos ahistavate tähtaegadega paraku. Asjalikust kõrvalehiilimiseks pole ükski vabandus ebasobiv (vt ka kodukaunistamine, kuidas vilmid kohale muulivad, kas Eestist on uusi uudiseid, brauserile on kohe täna uusi, kuigi täiesti mõttetuid pluginaid vaja, pole ammu bloginud). Lars tõstab praegu köögis mööblit ümber ja otsib Kodumasinale sobivat kohta.


Meie oleme rannahooajaks valmis. Trenn käib kogu aeg ja igal pool – kodus, tööl, puhkehetkel. Meil on ka uus ala – intensiivsusmagamine või sprintmagamine, kuidas soovite. Kuidas see veel käib, küsite. Väga lihtne. Tuleb magada kiiresti ja intensiivselt, kui üles ärkad, saad kohe aru, kui kõvasti oled trenni teinud. Väsimus on suurem kui pärast pikka uinakut, kas pole? Võib ju proovida ka kestvusmagamist, aga tänapäeva kiires elus pole selleks nagunii mahti. Meie eesmärk on minimeerida magamisele kuluv aeg.

Naerutrenn käib ka endiselt ja treeningplaan on paigas pikaks ajaks ette – näiteks Võru folgil oleme kohal (täpsustusi küsige eraviisiliselt). Ja Viljandis ka, nii et sel ajal külla tulla ei saa. Aga enne ja pärast küll. Ehkki pole kindel, et ma ise kohal olen. Elu on kirju nagu kevadised liblikad!

Uusi sõnu ka: topis on topp 10, topistama on mitu korda esikümnesse sattuma, toppima vastavalt ühe korra.


Meie armas tantsulõvi tuleb juunis Ungarisse pidusse ja lubas kasvõi jalgsi kohale tulla, kui seekord ka peaks lend tühistatama. Aga et oleks mille pärast tulla :)

(09:31:58 PM) Roberto: so, if you can make me a little bit of publicity before I arrived it would be really helpful
(09:32:06 PM) Roberto: nice spanish guy arriving to budapest

(09:32:11 PM) Roberto: wants to have fun
(09:32:16 PM) Roberto: and looking for a girlfriend
(09:32:26 PM) Roberto: estonian or hungarian

Ehk siis kui me juunis telefonile ei vasta ja meile ei kirjuta, oleme kadunud Bp ööklubide maailma. Paluks Superman appi saata.


Ungari keel on lahe. Eriti kui saab uusi sõnu õppida ja uusi sõnu teha. Et oleme siis ka väikesed Kazinczyd, ütleme kígyógyítani ja nyúlítani. Ja õpime tundma taimi ja linde ehk oleme harrastusornitoloogid. Filornitobotaanikud. Ja argipäeviti agronoomid, kes künnavad hariduspõldu. Ilmateema on ka ikka aktuaalne – kes millest ja kui kaua juba ilma on. Ma näiteks olen töötujutu, sest ilm on ideaalne sõitmaks rattaga, peesitamaks ja õppimaks pingpongitama:) Või ka sooritamaks maatundmise kodutöid ja väisamaks raamatufestivali.


Neljapäeva õhtu. Olen Eestis, kodus. Mu punane lemmikkiisu istub klaveri peal ja vaatab suurte silmadega toas ringi, justkui näeks kõike esimest korda. Mõnes mõttes ehk näebki, osa asju pole enam kunagi endised. Istun laua taga. Pildi ees põleb küünal. Rüüpan teed, hoian süles oma kaisukaru ja palvetan, et kiisu midagi klaverilt maha ei ajaks. On üks neid hetki.
Just selliseid hetki, mis ei lähe kunagi meelest. Kuidas kunagi sai sõbrantsi vanaisa garaaži katusel pidada mädaõunasõda. Kuidas jooksin naabripoisi isaga võidu, mina võitsin. Kuidas kõksisime tänaval sulgpalli, kihutasime jalgratastega mööda väikelinna ringi, käisime gaasikontori hoovis mängimas. Kuidas üks naabritädi meid oma laululindudeks kutsus. Kuidas mu suur sugulane istus maja katusel ja jutustas, mida kõike ta näeb. Ja meie, pägalikud, kuulasime suu lahti ja unistasime, et kunagi ronime meiegi kõrgustesse. Ronisimegi. Mäletan, et naabritüdruk sai omale kummituse. Panid patareid sisse ja siis uhhhuuuutas. Meil oli vaja kohe vanemat naabripoissi ehmatama minna. Õnnestuski, ja meil lõbu laialt. Mõnus oli ärgata pühapäeviti pannkoogi lõhna peale, süüa neid maasikamoosiga ja jutustada vanaemale, mis kõik sellel päeval ära tuleb teha. Päike oli alati soe ja rohi roheline. Lapsepõlvemaa mälestused.
Remember the positive things and good moments, ütles Audric jaanuaris meie viimasel kohtumisel. Jah, ma mäletan. Kuidas peale vihmasadu tuleb õigel hetkel päike välja ja teeb kõik veelgi ilusamaks. Kurvemaks.
Ja kõigil neil hetkedel on olemas keegi hea. Kes toetab, hoiab, aitab. On olemas. Ei ole vaja pikka juttu, et ära muretse, kõik saab korda, läheb üle jne. Piisab sõbralikust pilgust, soojast käepigistusest, kallistusest. Mul on vedanud. Aitähh teile kõigile. Eriti sulle, P. Sa oled parim.
I can see the sun and I can feel the rain… Your eyes are the kindest that I’ve ever seen.


Enne teist peatuspaika on ka esimene, ekzole. Ühesõnaga, kõigepealt käisime me Cluj Napocas ehk Kolozsváris ehk Klausenburgis. Tähendab, Rumeeniaga on selline lugu, et tänapäevane Transilvaania, mis moodustab ca pool Rumeenia pindalast, oli vanasti hoopis Ungari oma. Õnnetu Ungari valis endale ilmasõdades valed liitlased ja nii ta Transilvaaniast ilma jäigi. See-eest on nüüd paljudel Rumeenia linnadel vähemalt kaks nime, rumeenia- ning ungarikeelne, sageli lisaks ka saksakeelne.

Trippi planeerides meenus mulle hetkeks ‘meerikamaa – selle paiga suurust tajud sa alles siis, kui actually kohal oled ja kuhugi jõudmine võtab sajandeid. Natuke sedamoodi oli küll. Ma arvan, et järgmine kord ostan Rumeenias olles esimese asjana raudse Dacia, ühissõidukitest sai küll juba. Cluj’ist me oleks peaaegu mööda sõitnud. Tund enne (meile teadaolevat) saabumisaega hakkas kogu rahvas rongis kahtlaselt ringi siblima ja võttis ukse juurde ritta. Panime ka riidesse ja pakkisime asjad kokku. Igaks juhuks. Väga ettenägelik igatahes, sest kohal me olime. Nimelt Rumeenia on samas ajavööndis Eestiga st Ungarist tund aega ees. Õnneks me supertoreda hosti Amelia kell käis ka kohalikku aja järgi, ta oli meil kenasti vastas, tegi meile kiirtuuri linna peal ja seejärel siirdusime parkimiskohta otsima. Cluj’i liiklus on meeletu, igaüks sõidab põhimõtteliselt seal, kus parasjagu meeldib ja kuhu mahub. Kaherealiseset teest saab olenevalt juhtide nahhaalsusest ja käpaosavusest kolme- kuni neljarealine. Parkimiskohti on umbes poole vähem kui autosid. Kui õpid Cluj’is juhtima ja manööverdama, siis oled tegija. Sellepärast mul ongi raudset Daciat vaja.

Käisime õhtul veel korra Enigma-nimelises kohas kohvitamas, kohtusime A. boyfriendiga ja vaatasime mäe otsast, kuidas linn öösel välja näeb.

Järgmiseks päevaks plaanisime linna peal ringi tuiamist ja väikest deiti eestlastega. Sõitsime A. juurest bussiga linna. Korralike kodanikena ostsime piletid ja puha. Piletikompostrid olid sellisd naljakad väikesed junnid ja kontrollideks osutusid popi ja noortepärase väljanägemisega noored kutid. On alles kaabaklus sellised tüübid panna jäneseid püüdma. Piletikontrollid on ju ikka vastikud vanamehenässid või tigedad tädid, kellest alguses arugi ei saa, kas ta on mees või naine. Kaval igatahes. Ma loodan, et me tegime nende päeva ka, ei pidanud trahvi tegema ja sai eesti keelt kuulda. Siis me piidlesime üksteist vastastikku, kuni kesklinna jõudsime. Või sinna, mida Cluj’is kesklinnaks nimetatakse (ilgelt närviline ja tihe liiklus, üks platsike siin, teine seal, kõik kohad parkivaid autosid täis). Vaatasime ära Matyasi sünnimaja, kus praegu on miski kuntsiasutus), St. Mihaly kiriku ja veel mingi pisikese (ortodoksi) kiriku, Cluj’i (mu meelest suht koleda) rahvusteatri maja, jalutasime botaanikaaias, kus olid mangroovpalmid ja peenral kasvas aatompomm, ausõna! Kohtusime hobuse saba all Mareti ja Kärdiga, Marko ei andnud seekord näole. Ételbar oli täpselt samasugune nagu Ungaris ja kõik rääkisid madjaruuli, ses mõttes oli täitsa kodune. Linnapargis oli püsti plakatid lindudest, kes seal elutsevad. H lemmikuks sai kohe mugurar. Minu nõudmisel käisime pärast veel surnuaias, mis oli suht masendav. See oli liiga suur ja kivine.

Õhtusöögi käigus asutasime Karlssoni klubi, et kõiki maailma maitsvaid lihapallikesi ikka vääriliselt fännata. Õpetasime Ameliale selgeks mõned kohustuslikud fraasid eesti keeles ja vaatasime üle käepärast olevad erinevate maade rahad (Eesti, Ungari, Rumeenia).

Siis nõudsin ma häbemataselt (aga leebelt), et tantsida peab ka ikka saama. Magada saab pensionipõlves ka või millalgi hiljem, igatahes mitte Rumeenias. Võtsime siis ette linna peenemad ööklubid. Rahvast oli esmaspäeva õhtu kohta massiliselt, After Eightis mängiti absoluutselt mittetantsitavat muusikat, aga õnneks toimus Obsessionis retronight, mille konkureerivat jõudu me hetkekski kahtluse alla ei seadnud. Sissepääsu eest küsiti küll oma 25 EEQ, aga Boney M ei ole ka ometi mingi odav bänd. Või siis need tüübid, kes laval BM nägu tegid:D Nalja igatahes sai. Algul tundus küll, et oleme väheke out of place oma casual rõivastuses ja tossudes. Kui klubi külastavatel daamidel oleks veel napimad kehakatted üll, siis katnuks neid veel vaid (korralik) meigikiht. Tantsukingadest tundsin küll puudust, sest tossudega ikka head puusaliikumist ei tule. Kokku sai superchill õhtu ja eriti äge oli see, et meie seltskonnas ei tarbitud peaaegu üldse alkoholi. Minu ettekujutusse kuulus koos rumeenlastega (täiesti ülekohtuselt) ka suuremat sorti kogus alkoholi. Ma ei oska isegi põhjendada, miks. Olgu kohe ära öeldud, et mu arvamus ei leidnud ka hiljem suuremat sorti kinnitust. Rumeenias ma nägin vähem purjus inimesi kui Ungaris.

Järgmisel päeval otsisime parkimiskohta, šoppasime ja seejärel veetsime sajandeid ropp-palavas bussis. Õnneks ma elasin selle üle ja jõudsin elusalt Sibiusse. [nüüd tuleb see H sissekanne, mida sa juba lugenud oled]

Järgmine lehekülg »