aprill 2009



Arvake ära, mis mulle just toodi!

p4280019

p4280021p4280020

Lars, kumma jala oma sa esimesena kätte tahad saada?


Täna hommikul astusin ma koduuksest sisse sekundipealt kell 8.15. Ei, ma ei tulnud Kassitoomelt öölaulupeolt või selle afteka(te)lt ega Pirogovilt.  Asi oli hoopis selles, et enne seda astusin ma samast uksest välja umbes nii 5.19. Varahommikud meeldivad mulle juba sellest ajast, kui viis aastat tagasi Belgradi rong hirmvara Budapesti jõudis ja kargetel tänavatel olid ainult tuvid ja tänavapühjkijad. Tänane hommik oli peaaegu samasugune, ainult tuvide asemel olid kajakad ja varesed. Ma järasin ilge kõhuvalu vaigistamiseks leiba (ühtlasi on üsna kindel, et anoreksiasse ma ilmselt surra ei saa, sest enne närib magu end läbi kõhunaha välja, kui liha mu luudelt kaob) ja kepsutasin mööda Emajõe kallast lodjakoja poole, et minna varahommikust linnulaulu kuulama. Imeliselt mahe kevadhommik, linn oli laulu täis ja lodja katusele laotatud lambanahkadele seadis end sisse umbes viiekümnepealine seltskond. Ette rutates pean ütlema, et seda oli ilmselgelt liiga palju, urr, ikka oli keegi, kes lamises ja ei suutnud suud kinni hoida, selle asemel, et kuulata neid hääli, mida me varahommikul püüdma olime tulnud, ja giidi, kes laulu järgi oskas öelda, mis lind parasjagu nokka liigutab. Giid oli väga tore (piinlik, küll, aga tema nime ma unustasin ära) ja teadis lindudest-loomadest põnevaid lugusid rääkida. Imeliselt tore oli istuda kesk looduse hääli tõusva päikese soojendavate kiirte vihus, juua plekk-kruusist kõrvetavalt kuuma kohvi ja lihtsalt olla, nagu kestaks see hetk igavesti ja poleks iial mitte midagi muud olnudki.

Kokku kuulsime 32 erineva linnu laulu (neist ma tunneks heal juhul ära ainult varese ja kuldnoka, muidugi kui viimane parasjagu näiteks Nokia tune’i ei esita ). Meist lendas üle 6 sookurge, 3 luike ja üks raudkull kiusas pisemaid. Suitsupääsukest oli ka näha. Kaelustuvi oli võsas ja tegi kurja päkapiku häält (seda arvanud giidi laps, küllap tema juba teab:). Kuulda oli veel vihitajat,  vainurästast, erinevaid lehelinde, kärbsenäppi, kelle uus nimi on hoopis must tikk, sest üks ornitoloog (sorry, nime kohal on jälle tühi koht) olevat arvanud, et eestikeelsed linnunimed ei ole piisavalt teaduslikud ja ei vasta üldse ladinakeelsetele nimedele ja andis osadele uued nimed. Puud oli varesepesi täis, hakid pidavat elutsema õõnsustes, aga kuna nad on seltskondlikud loomad, siis tiirutavad koos varestega ringi. Üks part üritas ka seltskondlik olla ja varesepessa maanduda, aga varesel vist ei olnud parasjagu tuju külalisi vastu võtta. Kui tahta pista nina kakupessa, siis ei maksa seda teha, sest kakk tahab selle eest silmad välja nokkida (kui ta just kodukakk ei ole, aga ka siis ei saa selles liiga kindel olla).  Kuna mõned inimesed tundusid olevat linnutundjad ja rääkisid asjast, siis kuulsin muu möla (see asjassepuutumatu blablabla inimeste isiklikel teemadel) vahele, et Linné olevat omal ajal liikide taksonoomiat koostades emase ja isase sinikael-pardi erinevaks liigiks määranud. Hitchcocki linnud olid muide hõbekajakad.

Järgmine lodjasõit on reede õhtul ja siis laupäeva hommikul. Igal juhul hakkan ma lodjakoja tegemistel silma peal hoidma ja plaanin veel mõnel varasel hommikutunnil kondama minna, see oli niivõrd mõnus. Jalgsi, omapead või väikse seltskonnaga, kohvitermose ja võileipsidega. Hakka või hommikuinimeseks.

Ah jah, lodi on selline matsaka kerega ülekasvanud paat või pisemat sorti laev. Vanasti liikus lodi tuule- või inimjõul, praegu aga saadab selle sõitu vaikne mootorimürin.

Linn tabas mind taas Kroonuaia sillal vastiku tiheda liikluse ja selle juurde kuuluva müraga. Inimesi tuli ka liiga palju vastu. Üldiselt ennustan ma, et tänane päev jätkub peagi naiste kakelungiga, sest kui on midagi, mille eest ma seisan, siis on see minu tõlge ja kirjanik, keda ma tõlgin.


Kui ma põgusalt Tartu-, tantsu-, laste- ja lihavõtterohkelt kodumaa-visiidilt naasin, polnud mul üldsegi plaanis lähiajal kuhugi kaugemale minna, sest üks-kaks pikemat reisi aastas on minu jaoks enam kui küll. Aga võta no näpust. Usina õpilasena vedasin ennast VM-i juurde tundi, kus tuli kogemata jutuks, et järgmisel nädalal me keeleteadust ei tee, sest õppejõud läheb Moldvasse murret koguma. Seepeale läksid mul silmad suureks nagu tõllarattad ja keel vajus ripakile. Mina tahan ka! Ja nii ta läks, kõik mu tuttavad utsitasid takka ka, et mine-mine, see on ainulaadne võimalus. Nii siis tuligi tudengitele ääri-veeri teatavaks teha, et nad peavad terve nädala kuidagi ilma eesti keele tundideta hakkama saama, mispeale üks neist teatas, et tal olid juba lihavõttevaheajal ärajäämisnähud ja nii mõnelgi vajus nägu mossi. Lubasin nad lohutuseks koopasse viia, peab vist lubadust pidama.

Igatahes ööl enne minekut pakkisin veel paaniliselt asju, mis nädalasel ekspeditsioonil vaja minna võiks. K. kohver sai pungil kraami täis. Pärast mõnetunnist uinakut olin mina ja veel umbes 45 inimest pühapäeva hommikul pool 7 Szabó Ervini raamatukogu ees minekuvalmis. Teel Rumeenia piiri poole korjasime veel ühe inimese üles Debrecenist. Järgmine peatus oli juba Királyhágó, ametlik värav Erdély´sse. Esimene päev kujunes kirikupäevaks, mis hõlmas Bánffyhunyadi ja Körösfő kalvinistlikku kirikut, mõlemad traditsioonilised näited Kalotaszegi sakraalarhitektuurist, mille üks erijooni on tornikuju: puust püramiidjas torn väikeste tornipojakestega neljas nurgas, keskmine sümboliseerib Jeesust ja neli väikest selle nurkades on evangelistide võrdkujuks. Kalotaszeg hõlmab umbes 40 küla Királyhágóst Kolozsvárini, milles ungari elanikkond on enamuses. Selle piirkonna kirikute sisekujunduses annavad tooni Kalotaszegi kuulsad punase ja sinise tikandiga tekstiilid. Bánffyhunyadi romaani stiilis kirik on vanem, 13. sajandist, Körösfő oma noorem, 18. sajandist. See seisab täies ilus ja majesteetlikkuses müüriga ümbritsetult küla kohal künkal.

Kolozsvári jõudnud, saime natuke aega házsongárdi kalmistul jalutamiseks, kus puhkab hulgaliselt kuulsusi. Brassai Sámueli leidsime üles ka. Muude vaatamisväärsuste jaoks peab ilmselt kunagi tulevikus eraldi Kolozsvári-tuuri tegema.

Teine päev oli losside, kindluste ja mõisate päralt. Üsna nutuses seisus Radnóti mõisa nägime ainult väljast. Jalasirutamispeatuse ajal Marosvásárhely´is saime sealse kindluse aias ja kesklinnas jalutada. Mõniteist kilomeetrit edasi tegime väikse jalutuskäigu Gernyeszegi mõisa pargis. Mõis ise on hämmastavalt sarnane Gödöllő lossiga. Kahekorruselises mõisahoones on 52 tuba ja 365 akent. 1849. aastal rüüstati mõisat päris korralikult, praegu tegutseb selles tuberkuloosiennetusinstituut ja lastekodu. Metsistunud park on aga võluv.

Maaliline on ka Marosvécsi mõisapark ja mõis. Pargis on väike noor tammik, mille kaugemas servas on minu hingele armas Wass Alberti viimne puhkepaik ja mälestuskivi tsitaadiga ühest tema luuletusest ja Transilvaania ungari kirjanike liidu Helikoni laud. Mõisas tegutseb praegu erivajadustega laste hooldusasutus.

Teel Marosvécsist Szárhegyisse tegime peatuse, et tervitada kätt- ja jalgapidi Marosi vett. Lasin käiku ka kaasas olnud diktofoni, et jõelaul koju kaasa tuua.  Szárhegy asub Gyergyó basseinis, see paikkond on tuntud oma külmuse poolest. Gyergyószárhegyi mõis on Transilvaania renessansi üks kaunimaid näiteid. Värvad olid küll kinni, aga kui buss oli küllalt kaua seisnud ja inimesed siit ja sealt läbi müüri hooneid piielda püüdsid, ilmus kohale ka muuseumitädi võtmetega ning lasi meid lahkesti sisse ja rääkis mõisalugu. Kompleksi vanim osa, elutorn pärineb 15. sajandi keskelt. Hoovi keskel olevas väikses pugerikus hoiti vangis ülestõusudest osavõtnuid. Mõisas korraldatakse juba aastaid loomelaagreid skulpturistidele, maalikunstnikele ja graafikutele, nende viljadest on kokku pandud kujutava kunsti näitus Rüütlisaalis. Kompleksi esinduslikemas osas on eksponeeritud ka väike etnograafiline kogu, seitsmetahulises nurgatornis aga võib uudistada igasugu kirja vahatatud, pärlitatud, maalitud ja lakitud lihavõttemune.

Ööseks saime omale katuse pea kohale Maroshévízi kohal künkal, kuhu bussiga minek oli päris põnev ettevõtmine. Pärast suurt sõnasõda ja edasi-tagasi sahmimist said kõik endale lõpuks voodikoha, pärast mida me alla linna lonkisime ja kohalikust 24 tundi avatud CBA-st (jee, Ungari kett!) lauluõli tõime. Sest lauluks muidugi läks, improviseeritud csángó-punt, mis koosnes ühest viiuldajast ja ühest kobozimängijast, andis võimaluse ka tantsu lüüa. Jõime M-iga sinasõprust ja mängisime enne magamaminekut koridoris veel jalkat. Minu strateegilistel kaalutlustel tehtud ümberkolimine õppejõudude juurde ei andnud soovitud efekti, sest seal oli kisa vast suuremgi kui ülal “noorte” juures. Aga eks ole elu ju seiklus.

Järgmisel päeval nohises suurem osa reisulisi bussis magada. Esimese peatuse tegime Gyilkos-tó alias Mõrtsukjärve kaldal. Tegemist on 19. sajandil mäetipu varingu tagajärjel blokeeritud ojadest tekkinud paisjärvega. Vesi ujutas üle seal seisnud kuusiku. Puude köndid sirutuvad veepinna kohale. Järv on aga kadumas, see täitub ja soostub. Praegu on järve suurim sügavus pisut alla 10 meetri.

Mõrtsukjärvele üsna lähedal on kaks järgmist hingematvat vaatamisväärsust, Oltár-kő ehk Altarikivi, mis kõrgub 350 meetri kõrguse kaljutornina teda ümbritsevast orust, ja Békás-szoros ehk Konnakuru, mille keskel on kahjuks terve laat püsti löödud. Kaljuseinad kõrguvad kahel pool asfalteeritud teed püstloodis üles, siin-seal mõni puu kramplikult klammerdumas vähesesse mullaribasse. Tee alt läbi looklev oja on kohati üsna kärestikuline. See kõik oleks äraütlemata kaunis, kui jalgsi kulgeja ei peaks  püüdma kogu seda ilu endasse imeda pidevalt voorivate autode vahel.

Õhtu tervitas meid juba Moldvas, mis oli meie kogumise peamine siht. Rühm jagunes kaheks: lõviosa läks Bogdánfalvasse, vähem, aga sugugi mitte kehvem Klézsesse. Seal oli meie koduks vastavatud Csángó-maja, mille fassaad veel tellingutes seisis, töö alles käimas. Maja põhiosa on tegelikult vana, lihtsalt juurde- ja ümberehitus on uus. Tagasihoidlik nagu kõik muugi sealne, rumeenia vähemuse pompöössed sakraalehitised välja arvatud. Neis paigus, kus rumeenlased on vähemuses, torkab see eriti silma. Ortodoksi kirikud on koledate plekkkatustega sibulkuplistatud monstrumid, mis mulle ilmselt subjektiivsetel põhjustel üleüldse ei meeldi. Ka armastavad rumeenlased oma territooriumi märgistada lõputute sini-kolla-punaste lippude ja vimplikettidega, et nad ikka ise ka teaksid, mis riigis nad elavad.

Moldvai csángóde roomakatoliku kirikud on tagasihoidlikud valged ja pisikesed nagu need inimesed isegi. Sellest saime aru järgmisel päeval murret kogudes. Kõik memmed ja taadid ütlesid, et ei nemad rääkida oska ja pole neil aegagi. Kui siis lõpuks ühe perega jutule saime, tuli sinna naabreid uudistama ja üks üleaedne tõi oma lauluraamatu ka kaasa, kust ta siis meile näpuga järge ajades mõne katoliikliku rahvalaulu ette kandis. Keel on neil ilus ja piisava ungari keele oskuse puhul täiesti arusaadav.

Pärast töist päeva ootas meid teenitud õhtusöök, pidulikel puhkudel pakutav täidetud kapsas, mis kujutab endast kapsa-, viinamarja- või paiselehelehte keeratud hakkliharooga. Ülimaitsev! Õhtu päädis kohaliku kultuuriaktivisti poolkommertsliku ettekande ja kohalike laste esinemisega, mispuhuks tuli kohale ka seltskonna teine pool.

Pool reisi selja taga, jätsime Klézsega jumalaga ja suundusime Gyimesi poole, kus külastasime Gyimesbükk´is asuva Rákóczi kindluse varemeid, nn tuhandeaastast piiri, ajaloolise Transilvaania kõige idapoolsemat punkti. Kindluse jalamil olev raudteevahimaja restaureeriti hiljuti ja anti 2008. aasta nelipühade ajal pidulikult üle. Seks puhuks saabus sündmuspaika Gyimesbükki ka nostalgiarong otse Budapestist. Muide Gyimesbükki asulas sees on suur raudteejaam, umbes sama pirakas nagu Keleti. Nimetatud vahimaja alla ehitati 1944. aastal punker. Praegu on majas raudteeajaloo näitus.

Edasi suundusime väga paljude ungarlaste palverännaku sihtpunkti Csíksomlyósse, mille barokkstiilis roomakatoliku kirikus asub uskumuse kohaselt imettegeva väega Neitsi Maarja kuju. Pärnapuust voolitud kuju on pärit 16. sajandist ja on suurim omaaegsete seas. Asula kohal kõrguva künka otsas asub Salvatori kabel, kus csángód nelipühade ajal päikesetõusuni valvavad ja päiksesse vaatavad, sest usuvad selles Neitsi Maarjat nägevat. Üles mäkke viib kalvaaria, Jeesuse ristikäigu stseene kujutavate sammaste kompleks. Tõus on seal üsna järsk, aga vaev on end igati väärt. Teispool küngast on see org, kus csángód ungarikeelset missat kuulata saavad. Selleks tabreks on sinna püstitatud Makovecz Imre iseloomulikus stiilis altar.

Järgmine põgus peatuspaik oli Madéfalva, kus on mälestusmärk 200 székely inimesele, kes 1764. aastal armutult mõrvati, kuna nad olid vastu keisri vägede sissetoomisele. Csíkrákosis saime natuke pikemalt ringi vaadata. Meie sihiks oli Csíkrákosi (Göröcsfalva) kirik, mille kellatorni välisseinu katavad paganlikke ja kristlikke elemente ühendavad maalingud. Võtmeisiku armust võisid vabatahtlikud ja hull(j)u(lge)d ka torni ronida. Torn peidab endas terve hulga pehkinud treppe, lademes tuvisitta, vähemalt ühe koolnud tuvi lennujäseme, kolm kella ja suure reede “kellakelina” ehk hiiglasliku käristi. Teatavasti ei lööda katoliku kirikuis suure nädala reedel ja laupäeval kella, sest kellad lähevad Rooma. Selle asemel kutsub usklikke teenistusele käristi.

Õhtusööki, külma pesuvett ja küljealust saime selleks ööks Székelyudvarhely´i kalvinistlikus ühikas. Aga et mitte liiga palju magada, jõlkusime enne linna peal ja kaanisime Kaabu-kõrtsis kohalikku kesvamärjukest. Ka Székelyudvarhely jääb ootama minu järgmist külaskäiku, sest põgus öine traav minu uudishimu ei rahuldanud. Ometi on mul hea meel, et nägin ära sealse ungari rahvusliku Pantheoni, kus ei tohi Wass Alberti nime välja kirjutada ja ta on varjatud pseudonüümi “Rändav Székely” taha.

Järgmine hommik tõi terve hulga Székely väravaid, mis on püstitatud innuka ja viljaka Székely ajaloolase Orbán Balázsi haua juurde viivale künkale linnast natuke väljas. Minu jaoks väga oluline ja emotsionaalne oli Tamási Ároni sünni- ja viimse puhkepaiga külastus Farkaslakas, mida otsustasin tähistada kürtös kalácsi küpsetamiseks vajaliku rulli lunastamisega 15 lei eest. Mul pole küll õrna aimugi, kas ja millal ma seda kasutada saan, aga olemas ta on ja ootab oma aega. Ja et ostuhunt oli hamba verele saanud, möllas ta edasi mõned kilomeetrid eemal Korondis, mis on kuulus oma keraamikute ja keraamika poolest. Kindla peale minna tahtes otsisin üles Józsa Jánosi äri ja naasin sealt kotitäie kraamiga. Roheline ja bordoo! Ma olen sõnatu, aga lauakeraamikaga varustet.

Edasi viis buss meid Karujärve kaldale, kus anti terve tund luusimiseks. Tegime J-ga tiiru peale ka pisikestele järvekestele natuke kaugemal, katsusime keelega soolapaljandeid, uurisime loodust (looduslik astelpaju!) ja hingasime sisse ühe kosutava kohvi, et oleks jaksu ja vererõhku järgneva pikema teekonna üleelamiseks. Sihiks viimane ööbimiskoht, Torockó, mis mulle saatuslikuks sai. Ehkki ka senine teekond oli täis ahhetama ja õhhetama panevaid imesid ja imekesi. Nimelt Székelykő – kahetipuline kaljumägi, mille tõttu all külas tõuseb päike kaks korda. Ja ma sain aru, millest kirjutas Darvasi oma Pisarakunstnikes! Lummav, saate aru! Ma lihtsalt pidin sinna üles ronima. Iga hinnaga. Õnneks võtsin lõpuks kuulda Sz. manitsust ega läinud üksinda, vaid ootasin kannatlikult terve pool päeva, loobusin Torda programmist, läksin koos ELTE murdekogujatega naaberkülla informante püüdma, et siis lõpuks koos nelja tüdrukuga kivises ojasängis ülepoole murda, tippu jõuda, täiest kõrist ja puhtast õnnest karjuda: mina olen maailma naba! Seda peab vist ise tegema, et sellest aru saada. Ja kui siis kuratlikult raske laskumise järel, kui pind alatasa jalge alt kaob, puudesse klammerdudes, kosutuseks poolel teel alguse saanud ojast külma selget allikavett juues, alla päiksepaistelisse orgu jõuda, on elu nii äraütlemata ilus ja kena ja õhk on nii puhas ja kopsud nii kerged, et tahaks lihtsalt ära lennata.

See on see, mis on veel alles ja mis teeb nii raskeks selle siinse (selle Székelykő jalamil tuntuga võrreldes) taaga üleskorjamise ja kandmise. Aga mälestused ja pildid on alles. Székelykő tipus tehtud helisalvestis E. kobozimängust ja laulust ka. Uued sõbrad ehk ka.

Org Székelykő jalamil

Org Székelykő jalamil


See on üks järjekordne sissekanne, mida ma mõttes olen sada korda alustanud heietusega, kuidas pole mahti blogida. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

See suur, et lubage mul nüüd kõigepealt natuke keksida, me mõlemad Larsiga saime Ungari Raamatufondilt proovitõlke tegemiseks toetust (me oleme nii tiblud, onju:) Teiseks saan ma esimest korda elus stippi oma õppetulemuste eest, kuigi kui nüüd üdini aus olla, siis olid enamus ained arvestuslikud ja kõik oma A-d sain ma ungari ainete eest. Erasmust ei ole ka teab mis raske taotleda, seda suurem mark oleks olnud seda mitte saada, nii et europealinn, hier ai kamm.  Sellega võib lausa ära harjuda, et kõik stipendiumitaotlused päädivad edukalt. Üldiselt ma soovitaksin sellel tendentsil jätkuda, sest ma tahan suvel Lätti ka minna. Ja Ungarisse muidugi. Ungari-igatsus on hirmus suur, Lars muudkui kiusab mind ja saadab kevades kondamiste pilte.

Kui nüüd mingid erakorralised asjaolud ei sekku, siis Brüssel jah. Sest et mul on hädasti vaja oma prantsus üles turgutada (kesse käskis mul hakata ungari keelt õppima). Belgia sellepärast, et ikka kindlam on minna kohta, kus on sõpru ees ootamas, mõned parematest seejuures. Ligipääsetavus loeb ka midagi, Prantsusmaal on väga vahvaid ülikoole, aga ma ei viitsi kõigepealt pool päeva lennata ja siis veel pool päeva kuhugi karup-sse orienteeruda (Pariis millegipärast ei olnud minu jaoks üldse option). Mitte et ma hakkaksin ohjeldamatult edasi-tagasi sõitma, aga tuleb suurendada tõenäosust, et sõbrad tuleks külla näiteks. Šokolaadipuudust ette näha pole, aga leivaga on ilmselt samasugune ikaldus nagu ülejäänud Euroopas.

Eelmainituga seoses pean ma varsti jälle hakkama kolima ja oma maist vara kuhugi ümber paigutama. Uhmer läheb niikauaks Maali juurde elama, kui ma ära olen. Kui kellelgi on veel vaja mingeid köögitarvikuid (mikser jms), siis võime hoiukodu üle läbi rääkida. Lisaks ma avastasin, et – NÜÜD TULEB KAUBANDUSLIK TEADAANNE – mul on üle kaks i-pod nano silikoonkesta, üks roosa, üks must (muud värvikombinatsiooni ei olnud ja neid vähemalt tookord müüdi ainult kolmekaupa komplektis, ma ka ei saa aru, mida peaks tegema, et neid ühe i-podi peale kolm tükki kuluks, et nagu vahetad iga päev või?). Kui kellelgi on vaja, siis ma annan need hea meelega ära.

Nagu ikka, on kõige suurem jama raamatutega. Arvake ära, kas ma olen vahepeal Ungaris käinud ja sealt omale hiiglaslikke sõnaraamatuid ja muidu lugemist toonud. Loomulikult. Arvake ära, kas ma sain sünnipäevaks üheainsagi vannipardi, kuigi ma edastasin oma soovi vähemalt 20 inimesele. Muidugi mitte. Selle asemel sain ma raamatuid ja raamatupoe kinkekaarte, miska mu raamaturiiuli defitsiit suurenes vähemalt 25 cm. Vannipardipuudus on endiselt akuutne. Ometigi on oluliselt lihtsam kolida 10 vanniparti kui meetrit raamatuid. Vt ka rändraamatukogu, kaubik, raamatukoi raske elu.

Tänases päikeses oli juba kevadet, mille kohalolust annab kindlalt märku see, et üks külmavares viskas karviku seljast ja maskeerus loodusest ette rutates rohelisse kevadenahka. Keset linna ujus üks kobras või pealtnägijate (väike tagasihoidlik mina sh) arvates koprasarnane loom. Ma loodan, et ta ikka teadis, kuhu ta läheb, hirmus mõeldagi, et see inimpelglik loomake võis olla lihtsalt linna ära eksinud.

*Ümiseda “Ei saa mitte vaiki olla” viisil, aga lustlikumalt