tragikomöödia



Kui keegi teist jäi ilma kingita, siis see ehk seletab nii mõndagi. Vaatamise ajal ei ole soovitav midagi süüa ning jõuluvanausku lapsukesi ärgu ka parem ligi lastagu.

Ülejäänud on siin, minu lemmik on kahtlemata lambanahas hunt ja täpiliste bokseritega kass. Muhhhahaa!

Advertisements

Kui juba avalikuks arveõiendamiseks on läinud, siis lubatagu sõna võtta ka minul, kes ma samuti Bródy tänavas elan. Pole põhjust arvata, et keegi on mind mõjutanud või et mina olen mõjutanud teisi. Me kumbki mõtleme oma peaga. See ehk ongi frivoolitaride silmis meie suurim patt – mittesotsiaabel olemine, individuaalsus. Aga kas annab see kellelegi õigust meie üle kohut mõista? Ei anna, antagu mulle andeks. Mina ei mõista kellegi üle kohut, kuni see keegi mulle ja minu sõpradele hinge ei situ. Ja just seda on tehtud. Mina ka ei käi kõrtsis keelt õppimas, sest selleks pole mul ei tahtmist, aega ega põhjustki. Olgu see iga inimese enda otsustada, kuidas ta keelt õpib, ja keeleoskuse taseme üle otsustada pole ka meie asi.

Teesklemine, et kõik on korras, ei tee asju korda. Asjad läksid valesti juba ammu, aga asjaosalised kas ei saa sellest aru või ei tahagi aru saada ega tunnistada, et ka nemad on inimesed ja teevad inimlikke vigu. On asju, mida lihtsalt ei tehta. Näiteks ei tulda pikemaks ajaks öömajale ega eeldata, et teised võtavad üle sinu rütmi ja oleku. Ega ikka ei võta küll, mina olen ikka mina ja elan oma elu, mis minu jaoks on hea täpselt nii, nagu see on. Samuti ei leia ma, et minu elu oleks halvem või vähem elu kui joomist, laaberdamist ja amoraalsust deklareeriv elu. Ärgu püütagu mind muuta, aktsepteeritagu. Selleks, et olla tolerantsem, ei pea tingimata psühholoogiat õppima. Sallivusest jääb inimestel küll puudu. Mis on väärtus ühe inimese jaoks, ei pruugi seda teps mitte olla teise jaoks ja parem on mitte sekkuda teise inimese väärtustesüsteemi, püüda teda muuta selleks, et ta oleks „suhtlemiskõlbulik”.

Pean ka vabandust paluma, sest püüdes jääda viisakaks, pole ma alati tõtt ütelnud. Võimalik, et sellest on tingitud mõnedki vääritimõistmised. Minu prioriteetide hulka ei kuulu selles mõttes tühjade suhete loomine ja hoidmine, mis mulle midagi ei anna (eelkõige vaimses mõttes), vaid kulutavad asjatult energiat, mida mul on vaja töö tegemiseks. Võib-olla on sellel ka teaduslikum nimi, aga mulle meeldib mõelda, et säästan sellega ennast, nii palju või vähe, kui see on võimalik. Nii et jah, seda võite küll isiklikult võtta. Olen väike ja kuri ja hindan oma isiklikku ruumi ega kutsu sellesse inimesi, keda ma siia ei  taha.

Tänan tähelepanu eest!


Ma saan aru küll, et ma olen eestlane, aga see ei tähenda, et ma tingimata ka eskimo oleks. Vana lugu, et ma hull külmavares olen ning alati kolme tekiga magan, sõltumata aastaajast, aga see siin hakkab juba normaalsuse piire ületama. Õdusa ajaveetmise asemel kodus logelen ma mööda kohvikuid, kuna seal on lihtsalt soojem. Kui ikka pooleteise kuu jooksul korteris kütet tööle ei saada, siis on midagi jama. Aga, ehk ikka ei ole ka, tegu ju siiski Ungariga. Olgu, mõistan, oktoobris ma veel ise ei tahtnud ja polnud eriti kodus ka, aga nüüd oleks juba nagu vaja. Esimene lumi on korra kiirelt üle Bp libisenud, tuul on läbilõikavalt külm ning kivimajad on ikka kivimajad. Või on ehk asi selles, et kohalik ajaarvamine on veidi teine ning kui lund sajab, siis on veel kohalikel aega küll ning millegipärast ei muretseta? Egas miskit, tõmban villasokid varba otsa, panen kaks kampsunit selga, haaran laualt teetassi, kobin teki alla ning loodan edasi.

Muidu läheb kõik vanaviisi, peaaegu. Kõik mu lemmikmehed olid nädalavahetusel Bp-s – Fatih, Ale, JB, aint Piero oli kuskile kadunud. Ei hakka üldse mainimagi, kui kodune ja tavaline kõik oli. Lihtsalt hea. Ja Zoli vedas meid millegipärast karaoket laulma. Ning me millegipärast laulsime ka.. Oli see nüüd Heleni ja Kauri süü või hoopis vanilje mõju ning rõõm seltskonnast, mine võta kinni. Igastahes on kindel, et sõbrad on parim seltskond heaks tujuks.


Ühesõnaga, tänase päeva jooksul vananesin ma kuidagi kohutavalt kiirelt. Nii 64 ehk. Aga ei, lohutuseks ütles meie lendav hispaanlane, et talle meeldivadki oldies. Ja Kristiinaga sai kokku lepitud, et edaspidi lähevad loosi ainult väljamaa mehed. Et siis sellega algust teha, kirjutan kohe SaksaToomasele. Hedda, hoia varbaid :P Ning tõestuseks, et mulle alaealised meeldivad, me lähme Johaniga kontserdile.


Mis mõttes jälle? No vakk küll, kaua võib. Kumb meist ülejäänutest ja ja kumb Budapest on?


Vakk, sedasi pole üldse aus, et kõik lähevad Balatonfüredisse suvitama ja Tatasse grillima ja Szombathelysse läti keele õpetajale külla ja Vörösmartyl on raamatunädal ja mina pean end samal ajal oimetuks rabama.

Näe, saingi jälle vähe draamat üles keerutada. Aga ikkagi pole aus. Ja tööst rääkimisega peaksin vähe ettevaatlikum olema, see võib liiga asjaliku mulje jätta ja Larsi ära hirmutada.  Mina ja asjalik, no kuulge, mõelge ikka ka enne, mida te mõtlete.


Lars mõnda aega sõna ei võta. Tähendab võtab palju sõnu, aga kõik lähevad magistritöösse.
Et saaks keset linna ka näpu mulda, otsustas Lars meile nurka lillepeenra teha. Muld on olemas. Paar lille ka, draakonipuu ja naabritädi potist varastan öösel ühe pelargooniumi (või midagi muud, millele pimedas ja vähe švipsis pihta saan). Ja siis hakkame ootama, et draakonid pungast välja tuleks.

Muidugimõista teostame suurte loomasõpradena ka loodusvaatlusi. Seni oleme tuvastanud ühe väga levinud, kuid seni liikide taksonoomias jäädvustamata liigi. Ladinakeelse nimega Valve Vulgaris ehk harilik naabrivalve. Esineb rahvarikastes kohtades, sageli armastab koguneda parvedesse. Teeb sädistavat häält, karvakate varieeruv. Seltsiv ja kaugelt vaadates meeldiv olend. Iseloom on siiski äraarvamatu, nii et ettevaatust! Väga valvas, märkamatult ligi hiilida on praktiliselt võimatu. Varahommikuse eluviisiga.

Umbes nii kuu aja pärast või natuke varem on oodata suuremat rahvaste rändamist. Sellega läks õnneks, kool otsas ja on aega töö och inemiste jaoks. Asustus läheb siin tihedaks. Ongi seltsis segasem.

Draamakuninganna kohale tekkis vahepeal kõva konkurents ja ma olin juba peaaegu valmis tiitli loovutama. Siis aga saabus ungari keele kontrolltöö 2. lecke peale. Ma juhtusin nägema, kuidas üks kõigile närvidele käiv naika maha kirjutas. Üht salmi kaheksarealisest luuletusest. Ma läksin püha viha täis, muidu paneb tarka, hiilgab ja laiab nii kuidas suu võtab ja nüüd ei saa ühte luuletust pähe. Olin terve ülejäänud tunni tige nagu kasti kinni pandud kass. Pärast selgus, et ehmatasin õpetaja ära. Ta juba kartis, et keegi suri ära vm. Ei, ma olin kõigest erikuraditige ja seda naikat kannatan veel vähem kui enne. Ega seda palju polnud enivei. Ise veel psühholoog, halleluuja! Õnneks ma ei pea seda kana nüüd paar nädalat nägema, muidu võin end tõesti unustada ja talle jalaga panna. Aga sorry, ma ei saa sellisest asjast lihtsalt aru. Õpetajat petad või?

Ma arvan, et jätan tiitli õigusega endale. Siiski võn kaaluda ka rändkarika asutamist.

Järgmine lehekülg »