Maas on väike riba lund ja juba on ilge paanika lahti. Homseks anti Belgias lumehoiatus, st kodust välja ronitagu ainult äärmise häda korral. Ti ka muljetas üksõhtu, et saarel ei saa poest enam värsket piima, sest lumi on  maas ja autod ei saa sõita. Õnnetud eurooplased, tõesti näete elus esimest korda talve või? Einoh, siis pole Ansipist ka abi. Kõik Eestisse asumisele ja vaikse laulu saatel lund rookima.

Mul on küll tubli jogurti- ja mandriinivaru olemas, aga ma kavatsen sellegipoolest homme Antwerpenisse šopingule ja õhtust sööma minna. Ja te ainult katsuge kolmapäeval lende tühistada. Inimõiguste vastane on takistada inimestel Ungarisse minna.


collage

Ühesõnaga, asjalugu on selline, et kolmapäeval on mul ülikoolis Euroopa päev, kus ma koos ühe teise eestlasega Eestist ja Tartut tutvustan. Ühe asjana on meil plaanis rubriik “Nagu kaks tilka vett”. Kuna Belgias on koomiksid väga populaarsed, siis tahaks ühe “tilgana” kasutada vast üht tuntumat siinset  koomiksitegelast Tintini, aga mul ei tule pähe (loe: silma ette) ühtegi Eesti lasteraamatutegelast või kedagi. Nii et kallid lugejad, jagage ideid! Kelle moodi need tegelased teie meelest välja näevad?

Teine variant on smurfitilk, teate küll need sinised tegelased. Mina sain igatahes üllatusega teada, et nad on belglased;)

Kui kellelgi on veel mõni hea idee selle rubriigi jaoks – kuidas Eestit ja Belgiat läbi huumoriprisma võrrelda/ seostada – siis andke aga teada. Tasuks minu suurim tänu ja surematu au ja kuulsus.

Lisaks palun hoida pöidlaid, et kodanik homme õigel ajal Luxist tagasi jõuaks ja me saaks minna Metsatölli kontsertile.

Muidu on padusadu, tööikaldus, Pipi Pikksukk, kellest on saanud printsess Fifi, natuke meelepaha ja natuke elevust.


Uksekäepide

Madalmaades on üks huvitav nähtus, mida ma parema vaste puudumisel nimetan keskaegseteks sotsiaalmajadeks (või siis sotsiaallinnaosaks, kui tahta täpsem olla). Hollandi keeles on nende nimi begijnhof, inglise/ prantsuse keeles béguinage. Tegemist oli tavaliselt linnaservas asuva suletud kommuuniga, kus elasid katoliiklastest naised (oli ka meeste béguinage’eid). Kuigi sealsed elanikud olid usklikud, elasid nad siiski ilmalikult, ei lausunud nunnatõotust,  pidasid end oma kätetööga ülal ja võisid ka maist vara omada. Sotsiaalne staatus ja varanduslik seis ei omanud tähtsust. Sellised kommuunid hakkasid tekkima 12.-13. sajandil, ristisõdade aegu. Loogiline põhjendus tundub olevat see, et sõdades sai palju mehi hukka, naistel oli koos kergem hakkama saada ja end kaitsta. Kloostrielu oleks rahutute aegade eest samuti varju pakkunud, kuid sealsed ranged reeglid ei tundunud ilmselt just eriti kutsuvad ja takistuseks oli teatava maise rikkuse olemasolu mõnda kloostrisse asumise tingimusena. Paljud sellistest linnaosadest on säilinud (Antwerpenis, Mechelenis, Leuvenis, Brügges, Gentis, Amsterdamis) ja nad kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja. W. oli mulle Mechelenis suurepärane giid ja viis mind tuurile keskaegsesse linnaossa. Selle üsna kitsastel tänavatel on armsad madalad telliskivimajakesed, lahedate uksekoputite ja orvakestega uste kohal. Inimesi eriti näha ei olnud (kuigi see on ikka täitsa asustatud ja need üksikud, kes vastu tulid, ütlesid sõbralikult tere), kuid hoolimata kodu tänava eest kaitsvatest müüridest ja välisele maailmale justkui selja pööranud fassaadidest jättis see kant armsa ja õdusa mulje – need on need punased telliskivid, vanad uksed, õitsevad lilled, laternad, pühakute kujukesed orvades. Loodetavasti avaneb mul võimalus ka teisi Belgia ja ka Hollandi sotsiaallinnaosi külastada;)

Illustratsiooniks üks lahe uksekäepide sealtsamast. Rohkem pilte ma ei viitsi siia laadida.


See on üks järjekordne sissekanne, mida ma mõttes olen sada korda alustanud heietusega, kuidas pole mahti blogida. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

See suur, et lubage mul nüüd kõigepealt natuke keksida, me mõlemad Larsiga saime Ungari Raamatufondilt proovitõlke tegemiseks toetust (me oleme nii tiblud, onju:) Teiseks saan ma esimest korda elus stippi oma õppetulemuste eest, kuigi kui nüüd üdini aus olla, siis olid enamus ained arvestuslikud ja kõik oma A-d sain ma ungari ainete eest. Erasmust ei ole ka teab mis raske taotleda, seda suurem mark oleks olnud seda mitte saada, nii et europealinn, hier ai kamm.  Sellega võib lausa ära harjuda, et kõik stipendiumitaotlused päädivad edukalt. Üldiselt ma soovitaksin sellel tendentsil jätkuda, sest ma tahan suvel Lätti ka minna. Ja Ungarisse muidugi. Ungari-igatsus on hirmus suur, Lars muudkui kiusab mind ja saadab kevades kondamiste pilte.

Kui nüüd mingid erakorralised asjaolud ei sekku, siis Brüssel jah. Sest et mul on hädasti vaja oma prantsus üles turgutada (kesse käskis mul hakata ungari keelt õppima). Belgia sellepärast, et ikka kindlam on minna kohta, kus on sõpru ees ootamas, mõned parematest seejuures. Ligipääsetavus loeb ka midagi, Prantsusmaal on väga vahvaid ülikoole, aga ma ei viitsi kõigepealt pool päeva lennata ja siis veel pool päeva kuhugi karup-sse orienteeruda (Pariis millegipärast ei olnud minu jaoks üldse option). Mitte et ma hakkaksin ohjeldamatult edasi-tagasi sõitma, aga tuleb suurendada tõenäosust, et sõbrad tuleks külla näiteks. Šokolaadipuudust ette näha pole, aga leivaga on ilmselt samasugune ikaldus nagu ülejäänud Euroopas.

Eelmainituga seoses pean ma varsti jälle hakkama kolima ja oma maist vara kuhugi ümber paigutama. Uhmer läheb niikauaks Maali juurde elama, kui ma ära olen. Kui kellelgi on veel vaja mingeid köögitarvikuid (mikser jms), siis võime hoiukodu üle läbi rääkida. Lisaks ma avastasin, et – NÜÜD TULEB KAUBANDUSLIK TEADAANNE – mul on üle kaks i-pod nano silikoonkesta, üks roosa, üks must (muud värvikombinatsiooni ei olnud ja neid vähemalt tookord müüdi ainult kolmekaupa komplektis, ma ka ei saa aru, mida peaks tegema, et neid ühe i-podi peale kolm tükki kuluks, et nagu vahetad iga päev või?). Kui kellelgi on vaja, siis ma annan need hea meelega ära.

Nagu ikka, on kõige suurem jama raamatutega. Arvake ära, kas ma olen vahepeal Ungaris käinud ja sealt omale hiiglaslikke sõnaraamatuid ja muidu lugemist toonud. Loomulikult. Arvake ära, kas ma sain sünnipäevaks üheainsagi vannipardi, kuigi ma edastasin oma soovi vähemalt 20 inimesele. Muidugi mitte. Selle asemel sain ma raamatuid ja raamatupoe kinkekaarte, miska mu raamaturiiuli defitsiit suurenes vähemalt 25 cm. Vannipardipuudus on endiselt akuutne. Ometigi on oluliselt lihtsam kolida 10 vanniparti kui meetrit raamatuid. Vt ka rändraamatukogu, kaubik, raamatukoi raske elu.

Tänases päikeses oli juba kevadet, mille kohalolust annab kindlalt märku see, et üks külmavares viskas karviku seljast ja maskeerus loodusest ette rutates rohelisse kevadenahka. Keset linna ujus üks kobras või pealtnägijate (väike tagasihoidlik mina sh) arvates koprasarnane loom. Ma loodan, et ta ikka teadis, kuhu ta läheb, hirmus mõeldagi, et see inimpelglik loomake võis olla lihtsalt linna ära eksinud.

*Ümiseda “Ei saa mitte vaiki olla” viisil, aga lustlikumalt