detsember 2007



Ei uuemat midagi: hommikukohv, poetuur, lõuna, väike väljasõit Saksamaale loodusparki loomi-linde uudistama, vahel naaberlinna kaubanduskeskusse, et pere noorimad saaks HM-i puistata, õhtusöök, Eesti telekanalid, raamatuga põhku ja kosutav ööuni (keskmiselt 10 tundi ööpäevas). Sõbrad, selle nimi on puhkus.


Küüslauk, taruvaik ja mesi, need me sõbrad kolmekesi. Nohu ei lase end muidugi ühestki ravumist häirida, kõrvad on suurema osa ajast lukus ja mu kurgust väljuvad helid teeksid au igale korralikule varesele. Hea, et ikka keset koolivaheaega, eks ole.
Njähh, tänahommeöine uisutamine jääb järelikult ära. Sedasi pole üldse aus. Nimelt eelmisest talvest saati (vähemalt siin pesitsevate eestlaste jaoks) on olnud traditsiooniks umbes kord kuus ühel laupäeva ööl uisutamas käia. See on õudselt lahe, sest asja korraldab üks ungarlaste seltskond ja pole liiga palju rahvast. Ma kahtlustan, et ungarlased sünnivadki, uisk jalas. Zoli pani kõik Eesti tsikid uisutama nagu nalja. Esimene kord möödus suuremalt jaolt kui mitte päris piirde najal, siis vähemalt selle läheduses. Igaks juhuks. Sestsaati on asi iga korraga paremaks läinud:) Ja ma olen kukkunud täpselt ühe korra. See juhtus selle talve esimesel uisuööl, detsembri alguses. Zolikene sõitis mulle otse vastu, aga kuivõrd ta on vana uisuäss, siis ma eeldasin, et ta teeb mingi ilgelt kavala triki ja keerab viimasel hetkel kõrvale. Tema arvas, et ma taipan ise eest ära sõita. Nii me siis panime kõhud kokku. Zoli on minust oluliselt suurem, ma sõitsin nagu vastu seina js olingi siruli jääl. Pärastpoole tegi Lars mulle kino, ma ei suutnud naermist lõpetada ja inimesed tulid küsima, kas mul on kõik korras. Lars pidi mu eest vastama, sest see küsimine tegi olukorra veel naljakamaks. Naljad olid vist midagi kreisiraadio ja ralli teemal. Karta on, et ilma Larsita ma ei sureks mitte naeru, vaid igavuse kätte. Järelikult lesin kodus ja lasen end ravutseda. Niu.


Minu jõul tuli seekord lausa Budapesti kohale, kuigi jäi tund aega hiljaks. Aeg on sestsaati kulgenud jõululebo rütmis, kuigi terve hunnik tähtaegu on juba möödas ja ülejäänud lähenevad hirmuäratava kiirusega. On lootust läbi saada mõni raamat, mida ma alustasin juba umbes sada aastat tagasi. Hulga vilme oleme ka ära vaadanud, seitsmekümnendatel tehti peale Bondi ja Bruce Lee filmide ikka muud söödavat ka. Retro on lahe! Ja neljakümnendate Hollywood, ma ei ole vist elus kokku ka nii palju meiki kandnud kui tollal ühe filmi peategelastele näkku määriti. Mood oli selline, mis teha. Idamaa teema oli ka popp, Bagdadi vargas on igatahes kogu arsenal väljas, alates džinnidest, lõpetades lendavate vaipadega. Mul on plaanis seda liini koos Ungari uuema ja vanema filmikunstiga jätkata.

And now for something completely different. Laual oli hapukapsas (täiesti ise tegin, esimest korda elus), verivorst, ema tehtud pohlamoos ja rahakott, kõik nagu peab.  Saame näha, kas on asjast mingit tolku või ei ole. Hästi toredaid kingitusekesi tuli ka:) Näljahäda pole nüüd tükk aega karta, mustadeks päevadeks on Pilvekesi ja kilukonservi. R, kui sa tagasi jõuad, siis teeme šokolaadimuffineid.  Kallis M, sa oled lihtsalt superarmas:)

Ise pean nüüd tükk aega punastama. Piinlikkusest. Ma ei saa ju sinna midagi teha, kui mu jõuluprojektid olid nii suurejoonelised või tulid parimad ideed alles viimasel minutil. Niisama kombe pärast kinkimise asemel valisin hoopis mittekinkimise (ja minuga võib vabalt sama teha, kui see kunagi teema peaks olema). Ütleme, et ma tegelen asjaga.

Peale selle on meil nüüd wifi, nii et enam ei pea kahekesi ühe juhtme küljes rippuma. Välismälu ilmselt mu hajameelsuse vastu eriti ei aita,  aga muidu teeb elu lihtsamaks küll, eriti arvestades seda, et DVD-kirjutaja on lõplikult panges omadega. Kui nüüd keegi veel juhtmeta elektri ka leiutaks, siis oleks elu täitsa lill.  Et ma end selle sees siiski liiga hästi ei tunneks, ärkasin teise jõulupüha hommikul kohutava pea-, kurguvalu ja vati sees olemise tundega. Alguses arvasin, et olen lihtsalt üle maganud, siis kipub enesetunne üsna samasugune olema. Aga ei, kus sa sellega. Nüüd olen rõemsasti koldreksi-taruvaigu kuuril. Huvitav, kas see on pühade kõrvalnähtus või on sel midagi pistmist ühe öise jalutuskäiguga ümber külmetava basiilika ja parlamendihoone?


Üks jõulueelne kirjutis, mis millegipärast õigel ajal postitamata jäänud. Ei olnud vist õiget vaimu peal.

Ühest Szabolcist nüüd küll ei piisa, et eestlasest jagu saada. Viimased koolinädalad tahtsid hinge välja pigistada, aga hakkasin vapralt vastu ja muudkui vihtusin ettekandeid ja töid teha ning lugesin täiesti ebamotiveeriva seminari tarvis läbi peaaegu kaks kolmandikku romaani. Oleks võinud ka lugemata jätta, sest tundub, et kodanik õpetajat eriti ei huvitanud ja nii ma istusin terve tund sõnagi lausumata ning võitlesin unega. Muidu tundub, et päris mitu tähtaega on pigem sümboolse tähendusega ja kõik hirmujutud Balassist rangusest on pehmelt öeldes üle paisutatud. Koormus on küll suur, aga õppejõud täitsa inimlikud ja kes tahab, saab seal oma peakeses nii mõnegi uue närviseose tekitada.

Päris mitu nädalavahetust on möödunud muusika tähe all. Kõigepealt Kalaka, siis Pálya Bea ja viimaseks Csillagzene (Tähemuusika) nimeline konsert etnograafiamuuseumis. See viimane oli eriti äge, kestis poole kolmeni öösel ja näha-kuulda sai lisaks eelnimetatutele veel Sebestyén Mártat (see tädi, kes omal ajal koos Deep Forestiga tegi muusikat filmile “Inglise patsient”, tal on kahjuks sellise tämbriga hääl, mis kiiresti ära tüütab ja eriti ei muutu), Lovasi Andrast (nägi muidu nunnu välja, aga muusikaliselt kõige igavam, esitas ühe loo, mille tööpealkiri olevat olnud Searasv, aga ma enam ei mäleta, millest see rääkis) ja Ferenczi Györgyi (pudelipõhja paksuste plussprillidega humoorikas onu, kes lisaks oma bändile oli külalisesinema kutsunud häbelik-edeva saksimängija ja kokku sai täitsa söödav bluusi-kantri-roki-rokenrolli kompott).

Peale Bea kontserti kaubandus- ja turismimuuseumis ei osanud ma veel seisukohta võtta, kui väga ta mulle meeldib. Csillagzene aitas otsustada, et lauljana (eriti koos poistega) kohe täitsa palju, hääl on tal võimas ja ta kasutab seda maksimaalselt ära. Muuseumi esimese korruse suur hall on muidugi piisavalt suur ka, et selline heli sinna parajalt ära mahub, basiilika kõrval asuva kaubandusmuuseumi saal jäi tema jaoks ehk liialt kammerlikuks ja ahtakeseks. Peale selle suhtleb ta publikuga ja paneb rahva ka laulma, kasvõi endale taustaks, kui pillipoisid parasjagu ei saa esinema tulla. Aga mind kohutavalt häiris, kui silmatorkavalt edev Bea on. Muidugi peab avalikult esinemiseks parasjagu edevust olema, aga see ei tohiks lavalt välja paista. Bea naeratab ja naerab härivalt palju, mõni võib seda muidugi lavasarmiks ja esinemisoskuseks nimetada, aga mina eelistan loomulikkust. Igatahes on mul on nüüd Ungari muusikas uus lemmik. Siin on kuulata-vaadata üks lugu Bea teiselt sooloplaadilt.

Veel oleme mõned jõuluistungid maha pidanud, külas ja külalistega, eestlaste ja estofiilidega. Kingitused hakkasid juba detsembri alguses tulema, aga jõulutunne tuli hetkeks peale alles siis, kui külalisi oodates ingveritee jaoks kardemoni jahvatasin, terve korter oli selle lõhna täis ja küinlad põlesivad ning arvuti seest laulis Karavan talve võlumaast. Muretsemiseks pole põhjust, see läks ruttu üle ja on asendunud tüüne rahuloluga koolivabaduse üle. Selle armetu lumenatukesega meie maja katusel ei saa ju õiget jõulu olla.


Brunssum on väike linnake Hollandi lõunaosas kohe Saksamaa külje all, ka Belgia on kiviviske kaugusel, ainult kõvasti peab viskama. Linnas on 30.000 elanikku. Veel 50 aasta eest kaevandati siin sütt, söekaevanduse koha peal on praegu NATO baas. Tegelikult asub baas kunstlikul kõrgendil. Linna keskelt jookseb läbi maantee, nii et teisele poole minekuks on vaja ületada üks sildadest. Kesklinnas on üks nn turismitänav, kuhu jõulude puhuks oli kohale toodud kaks põhjapõtra, kes olid oma pisukeses aedikus üpris õnnetu olemisega. Sellelt tänavalt saab peale Vero Moda ja Lake Side´i hilpude osta ka kohalikku päritolu puukingi. Kesklinna ehib veel linnutiik miniatuurse pargiga, kus paterdavad ringi erinevad sulelised, näiteks mustad luiged, kes rahvavaesel jõuluajal on näljast pisut agressiivsed.

must iludus

Linna meiepoolses servas võib jalutaja sattuda lambakarjamaale, mis paikneb kohe bensiinijaama taga. Pealtnäha kesise faunaga paigas leidub lisaks koertele veel näiteks harakaid, tuvisid, kajakaid, punarindu, oravaid (hekist pügatud kujul), musträstaid ja kasse (näiteks poe vaateaknal, aga täitsa elus, tükki kaks). Üldist linnapilti iseloomustavad asjad, mida minu arvates võib kokkuvõtvalt nimetada kitšiks. Mõni näide: kivist tuvipaar ukse- või aknakarniisil, majaesisel killustikul laiali paigutatud savikannud, jõuluhooajale kohaselt maja küljes rippuvad-ronivad punased mehikesed, värvitud ja värvilised aiaskulptuurid, suured kivid, väiksed kivid etc. Kardinaid siin ei kasutata, aknad aga moodustavad suurema osa seinast. Ilmselt ei karda hollandlaste elu päevavalgust. Majad on valdavalt punasest tellisest ja kahekordsed, nii et mõni üksik valgeks krohvitud isend mõjub üsna värskendavalt.

Üsna Brunssumi lähistel asub väike linn Hoensbroek, mis on nimekas oma lossi poolest, mille kohta käivad jutud, et see olevat üks suuremaid ja kaunemaid Hollandis. Lossi vanim osa on pärit 13. sajandi keskpaigast, kahe siseõue ümber koondunud hoonetes on 40 ruumi, mis juhatavad külastaja läbi ajastute keskajast renessanssi ja barokki. Algsele ühe torniga hoonele on aja möödudes tehtud hulgaliselt juurdeehitisi, tänane välisilme vastab üldjoontes 17. sajandi omale, kuigi see on kannatada saanud ja restaureeritud veel ka 20. sajandil. Teisel jõulupühal oli see nii popp ajaveetmiskoht, et lossiesisel parkimisplatsil polnud ainsatki vaba kohta.


Kui keegi teist jäi ilma kingita, siis see ehk seletab nii mõndagi. Vaatamise ajal ei ole soovitav midagi süüa ning jõuluvanausku lapsukesi ärgu ka parem ligi lastagu.

Ülejäänud on siin, minu lemmik on kahtlemata lambanahas hunt ja täpiliste bokseritega kass. Muhhhahaa!


… väga sõbralikud: nad naeratavad, kui nende koer mööda teid üles ronib; nad naeratavad, kui nad teid ülekäigurajal peeaegu alla ajavad; nad naeratavad, kui nad kassajärjekorras teie ette trügivad;

… väga loodussõbralikud: et mitte saastada atmosfääri asjatute gaasidega, ei külva nad muru, vaid kaunistavad oma majaesiseid killustikuga;

… väga loomasõbralikud: nende lemmikuteks on peamiselt koerad, kelle jälgi võib näha ja tunda kõikjal (kõnniteedel, majaesistel platsidel, parkides – juhul kui teil õnnetub leida mõni park jne);

Keelumärk koertele

… kalandushuvilised: kala võib püüda, aga see tuleb vette tagasi lasta, isegi siis, kui kala on juba enam või vähem surmavalt vigastatud;

… väga usklikud: seejuures ei ole nende jaoks oluline usu väline sära – nende kirikud võib kergesti segi ajada kõikvõimalike muude haldus- või muude asutustega;

… väga valgust armastavad: kõik puud, mis on kõrgemad kui kaks meetrit, raiutakse maha;

… väga lapsesõbralikud: lapsi ei mässita ülearustesse rõivastesse – lapsed ei kanna talvel mütsi ega kindaid ja nende sääred on paljad.

… väga suhtlemisaltid: kassapidajad leiavad aega vestelda kõikvõimalikel teemadel absoluutselt iga inimesega, eriti armastavad nad lobiseda oma emakeeles, ka siis, kui olete neile eelnevalt öelnud, et te kohalikku keelt ei jabla.

Järgmine lehekülg »