mai 2007



Saksamaal Bochumis toimus taaskord sealsete psühhotudengite aastakongress. Et igatsust oma ühe suure armastuse vastu leevendada ja üle saja aasta EFPSA rahvaga suhelda, pidin seal ikka ära käima. Kõike oli sobivas proportsioonis – riläksi, sotsialiseerumist ja arenemist (mõned siiski arvasid, et ma olen liiga vaikne). Psühholoogia sees oli ootamatult mõnus ja kodune olla, küll ma jään kunagi paiksemaks ja saan seda endale rohkem lubada. Üks kongressi tipphetki oli kahtlemata meeste vetsus Leedu kongressile promoloo lindistamine ja harjutamise ajal juhuslikult sisse astunud meeskodaniku sujuv liitumine kunstilise kollektiiviga. On, millest lapselastele rääkida.
Paljulaidetud tööstuspiirkond oli tegelikult rohelisem kui Budapesti linnapark, ülikoolilinnak aga uskumatult inetu, rääkimata teisel pool autobahni asuvast üliõpilastele rajatud kunstlinnakust koos absurdi tipu – betooni keskel kasvava rohelise saarekese ja selles pesitseva rahutu lehma kujuga. Konverentsikeskuse terrassilt avanev vaade leevendas seda inetust märkimisväärselt.
Kongressi aftekas sisaldas roadtrippi Edwardiga, südantsoojendavaid kohtumisi ja uusi tutvusi. Viimaste hulgas säras muidugi Edwardi poja, kes on maailma õnnelikuima issi rahulolevaim lapsuke. Ehk ei kõla see lapsepilastusena, kui ütlen, et olen temast veel rohkem sisse võetud kui enne. Antwerpenis kombineerisin töö ja puhkuse. Võtsin turistitegemist marurahulikult ega pingutanud šoppamise ja väärsuste silmitsemisega liigselt. Seeasemel olid laisad hommikud päikest täis vaikses majas, töö nautimine, õhtusöögid mitteturistkohtades, E superlahedad majakaaslased, sõbrad ja seinavärvimine (kinotuba peaks peagi valmis saama ja üks esimesi kutseid avamisele lubati mulle). Reisiraamatu kaasatassimine oli muidugi tarbetu, sest kesse ikka metsa puid viib, isegi kui mets on suuremalt jaolt flaamikeelne. Küll mul juba on nina söödavate palukeste väljanuhkimiseks. Aga ma valitsesin end suurepäraselt ja astusin raamatupoest välja ainult nelja uuega. Üldse üks oli kingituseks. Kujutage ette, on veel selliseid, kes pole Pratchettit lugenud, ja maailma peab ju ometi valgustama.
Veel össze-vissza pildikesi: me Nürnbergi host oli 47-aastane Saksa mees, kes on metalifänn; mu arvutis on nüüd fotokaga tehtud piinlikkust tekitav video, kuidas me Edwardiga Wormsis foori taga seistes laulame elame kaasa auto pleierist kõlanud laulule “Love and Marriage” (see “Tuvikeste” lugu); kohtumine ehtsate tibude ja prantsuse buldogiga Antwerpeni linnapargis; õhtusöök Brüsselis Robertoga, kes lubas mulle pühalikult, et ta enam kunagi sporti ei tee; jumalikult elegantne art deco stiilis tänav, kus võiks isegi elada, kui oleks vahendeid seal endale mõne parasjagu müügis oleva maja soetamiseks.

Tripilt tagasi saabusin paari uute kõrvarõngaste, kahe kasutatud kinda, biergartenist pihtapandud veiniklaasi, türkiisikarva pitskingakeste ja igemepõletikuga. Nojah, ega selle palavaga palju peale valuvaigisti ja vee alla lähegi. Ah seda tarkust mis mind nüüd tabab!

Advertisements

Põhimõtteliselt on nädal möödunud oma tavapärases rütmis. Üks ettekanne paremale, teine vasakule, peale rüüpamiseks lõputöö. Aga suure tänitamise tulemusel olen nüüd varustatud madjarikeelse Vahtramäe Emiliga. Seekordne neljapäev kulges veidi ebatavalisemat rada, ehk sisaldas endas õiendamist, kohvi, hulgaliselt fröccse ja peotäit kodumaalasi. Ikka on ju meeldiv näha. Ning ma ei hakka kirjeldamagi varahommikust Bp-d, kui trammid veel käivad. Või seda kui roheline siin on ja kui kollane on päike ja kui kaunilt linnud laulavad. Oi ei, seda tulge kogege parem ise. Soovitavalt koos Heddaga. Ning preemiaks sai võidetud reis Peruu ööle, kus muusika oli rütmikas ja pani paljudel jalad tatsuma. Kuigi tuleb tunnistada, et Hösökilt on veidi pikk maa Budasse. Aga vähemalt on vahepeal jõgi. PS. Sõlmisin abielusuhted. Raamatutega.

Ja peab mainima, et mitu nuga teevad hulga tõhusamalt tööd kui üks väeti. Soovitan.


Kallid Leelo ja Kirsi, ma oskan teile ainult jõudu soovida :D Seda teil läheb vaja. Et siis lennukast sulge ja vitamiine hiiglaslikes kogustes. Kohvist saab teie parim sõber. Helina /irvitab parastavalt ja õelalt/


Lars mõnda aega sõna ei võta. Tähendab võtab palju sõnu, aga kõik lähevad magistritöösse.
Et saaks keset linna ka näpu mulda, otsustas Lars meile nurka lillepeenra teha. Muld on olemas. Paar lille ka, draakonipuu ja naabritädi potist varastan öösel ühe pelargooniumi (või midagi muud, millele pimedas ja vähe švipsis pihta saan). Ja siis hakkame ootama, et draakonid pungast välja tuleks.

Muidugimõista teostame suurte loomasõpradena ka loodusvaatlusi. Seni oleme tuvastanud ühe väga levinud, kuid seni liikide taksonoomias jäädvustamata liigi. Ladinakeelse nimega Valve Vulgaris ehk harilik naabrivalve. Esineb rahvarikastes kohtades, sageli armastab koguneda parvedesse. Teeb sädistavat häält, karvakate varieeruv. Seltsiv ja kaugelt vaadates meeldiv olend. Iseloom on siiski äraarvamatu, nii et ettevaatust! Väga valvas, märkamatult ligi hiilida on praktiliselt võimatu. Varahommikuse eluviisiga.

Umbes nii kuu aja pärast või natuke varem on oodata suuremat rahvaste rändamist. Sellega läks õnneks, kool otsas ja on aega töö och inemiste jaoks. Asustus läheb siin tihedaks. Ongi seltsis segasem.

Draamakuninganna kohale tekkis vahepeal kõva konkurents ja ma olin juba peaaegu valmis tiitli loovutama. Siis aga saabus ungari keele kontrolltöö 2. lecke peale. Ma juhtusin nägema, kuidas üks kõigile närvidele käiv naika maha kirjutas. Üht salmi kaheksarealisest luuletusest. Ma läksin püha viha täis, muidu paneb tarka, hiilgab ja laiab nii kuidas suu võtab ja nüüd ei saa ühte luuletust pähe. Olin terve ülejäänud tunni tige nagu kasti kinni pandud kass. Pärast selgus, et ehmatasin õpetaja ära. Ta juba kartis, et keegi suri ära vm. Ei, ma olin kõigest erikuraditige ja seda naikat kannatan veel vähem kui enne. Ega seda palju polnud enivei. Ise veel psühholoog, halleluuja! Õnneks ma ei pea seda kana nüüd paar nädalat nägema, muidu võin end tõesti unustada ja talle jalaga panna. Aga sorry, ma ei saa sellisest asjast lihtsalt aru. Õpetajat petad või?

Ma arvan, et jätan tiitli õigusega endale. Siiski võn kaaluda ka rändkarika asutamist.


Nojah, kui teisipäevaõhtust Szimplat kultuuriks nimetada, siis kultuuri oli palju. Rahvusvahelist. Ilusate kõhtude ja juustega prantsuse, itaalia ja türgisaksa noormehed, sekka mõni ungarlane, üks soomlane ja kaks eestimaalast. Üsna hea kooslus. Täpsustan, üsna lõbus kooslus. Pealegi, üsna vajalik vaheldus kodumaistele kohati põmmpeadele. Ära võta isiklikult.
Aga et kohalikust kultuurielust võimalikult palju osa saada, otsustasin vaadata, mida ungarlased Rehepapist teinud on. Kuuldavasti on Kivirähk ennast ungari keeles ilmutanud “Ördöngös idők” nime all ning Kompánia Színházi Társulat on vorminud sellest omapärase teatritüki. Mitte et ma väga midagi mõistnud oleks, kuid ehk võib süüdistada pooletunnist hilinemist ja ungari keelt. Või see et Liinast sai Lina. Oooo, üks krattidest oli super, ma loodan, et ta oma põlvi ära ei põrutanud hüpates. Aina keksis ringi. Ja kupjal ehk jäid mõned juuksedki pähe. Muidugi minu lemmikuks muutus stseen romantilisi jutukesi pajatava lumekratiga, kes räägib tähtedest ja merest ja armastusest. Soovitab taevasse vaadata. “Itt nincs csillagok, ez Észtország, itt csak felhők vannak.” Tõsi?
Ja et oleks veel kultuuri, tegi esinemisproovi neidudeansambel HeHeHe. Fröccide ja šampuse tagajärjeks oli nõme mutt kontserdil ja tema veel nõmedam poeg, kes meid välja viskas klubist. Mitte et me muidugi läinud oleks. Aga pärast sai oma arvamust avaldatud küll. Kõvasti. Ja mingi ettekandja pilgutas silmi muudkui. Sodi silmas ehk. Katringi nõksutas puusa.
Meenutades, et Bp-s on siiski suvi, sai veedetud tunde pargis, näha põõsas kommionu ja püüda voodi pealt sipelgaid. Sisukas. Järgnevalt kann Sangriat Vivieniga. Veini armusin ära ja ilma selleta enam kodumaale ei tule. Ja siis tüüpiline rada – Szimpla. Kaks korda nädalas läheb liiale. Sai hävitatud paar vaenlast, suheldud ja naerdud. Oli isegi plaan tantsida, kuid selle asemel hakkasin keset tunnelit sõimlema, ning keerasin otsa ringi. Ja olin sigatige edasi. Ungari mehed, ma ütlen. Tee veel head ja kutsu veel peole ning lõbutsema. Aga vähemalt sain teada, et valisin siiski õige kooli. BBI tõesti õpetab rääkima, isegi karjuma ja sõimama, nagu näha juuresolevalt pildilt.
Ja lisaks sellele, et kohalikud tigedaks ajavad, teevad seda teisedki. Valimatute sõnadega, nagu näha. Peaasi, et saaks. Aga kuna mu kloostri ja järgmise võõramaa mõte laideti maha, siis ootan järgmist lööki. Olge lahked.


Mis pagana õigusega arvavad kõik, et mu elu kulgeb nii, nagu nemad tahavad? Et kui neil on vaja, siis mina jooksku, tehku ja olgu. No sorri vaan, a nii see päris ka ei käi. Või et iga asja pärast on kellelgi õigus kobiseda? Jah, ma tean oma vigu, ma tean, kuidas peaks olema ja kuidas on. Aga ma olen nagu olen, ja sorri veelkord, kui teile see ei meeldi. Või mis kuradi õigusega arvatakse, et pole oluline, et ma teaks?! See on minu otsustada, eks. Kas mitte just selles ei peitugi sõprus, et on usaldus, ausus ja julgus tunnistada? Fine, whatever. Aga siis ei maksa ka teeselda. Liiiiihtne.

PS: Timo, you made my day ;)