Mis pagana õigusega arvavad kõik, et mu elu kulgeb nii, nagu nemad tahavad? Et kui neil on vaja, siis mina jooksku, tehku ja olgu. No sorri vaan, a nii see päris ka ei käi. Või et iga asja pärast on kellelgi õigus kobiseda? Jah, ma tean oma vigu, ma tean, kuidas peaks olema ja kuidas on. Aga ma olen nagu olen, ja sorri veelkord, kui teile see ei meeldi. Või mis kuradi õigusega arvatakse, et pole oluline, et ma teaks?! See on minu otsustada, eks. Kas mitte just selles ei peitugi sõprus, et on usaldus, ausus ja julgus tunnistada? Fine, whatever. Aga siis ei maksa ka teeselda. Liiiiihtne.

PS: Timo, you made my day ;)

Advertisements