reklaamipaus



Mu mõttelisel lugemislaual, st voodi kõrval hunnikus on juba mõnda aega olnud Ion Pacepa raamat „Red Horizons“. See on üks jõle raamat, sest Ceaușescu-aegses Rumeenias, diktatuuris ja võimujanus ei ole midagi kaunist. Hiljutisel äärmiselt toredal ja meeleolukal kohtumisel kolleegidega õnnestus mul veidi vestelda ühe Rumeenia ungarlasega, kes oli Ceaușescu kukutamise ajal kõigest viieaastane, kuid mäletab veel aega, kui poeriiulitel haigutas tühjus ning tema kodulinnas Brassós (rumeeniapäraselt Brașov) kästi ungari keele kõnelejatel rumeenia keelt rääkida ja tuletati „sõbralikult” meelde, kus pool Ungari on.

Ungari keerulist minevikku arvestades pole sugugi imekspandav, et tänapäeva ungari kirjanduses on kesksel kohal minevikutraumade läbitöötamine, rahvuslikud või ideoloogilised konfliktid siin- ja sealpool piiri, püüd kuidagigi mõista või selgitada, kuidas ängistavas maailmakorralduses hakkama saada. Võiksin siia kirja panna pika autorite ja teoste loetelu, kuid säästan lugejat rodust võõrastest nimedest ja pealkirjadest ning nimetan vaid kahe väga põneva autori nime – Andrea Tompa ja György Dragomán. Nad mõlemad on sündinud Rumeenias, asunud elama Ungarisse, kirjutavad loomulikult ungari keeles ja eelkõige diktatuuriperioodist. Täiesti subjektiivsetel põhjustel räägin lähemalt Dragománist – teda olen rohkem lugenud ja isegi tõlkinud.

György Dragomán (s 1973) on pärit Transilvaaniast Marosvásárhelyst ehk rumeeniapäraselt Târgu Mureși nimelisest linnakesest, kus tänapäeval on veidi rohkem elanikke kui Tartus ja neist ligi pooled peavad end ungarlasteks. Viiteistaastaselt lahkus Dragomán oma sünnikohast ja elab sestsaati Ungaris. Alguses vaevas teda suur koduigatsus, kuid aegamööda harjus Ungariga. Esialgu elas ta Szombathelys, seal käis ta gümnaasiumis ja tutvus oma tulevase abikaasa, luuletaja T. Anna Szabóga. Seejärel õppis ELTEs inglise filoloogiat ja filosoofiat. Viimane jäi sinnapaika, kui kirjanik taipas, et romaani kirjutamisele kulub kole palju aega. Valiku tulemuseks on PhD inglise kirjanduses ja hulk menukaid romaane. Praegu elab koos perega Budapestis. Kui ta parasjagu ei kirjuta, siis tõlgib, kirjutab filmikriitikat või teeb kodulehti. Lõõgastuseks kokkab (retsepte leiab kirjaniku facebooki-lehelt).

Kirjutama hakkas kolmeteistaastaselt. Ta ise kirjeldab seda nii, et nägi enda ees nii selget ja elavat pilti, et kohe pidi selle kirja panema. Siis võttis endale pähe, et kirjutab romaani, ja järgmise kümne aasta jooksul sai enam-vähem pihta, kuidas see käima peaks. Ka Annaga on nad teineteisele oma tutvuse algusest peale kirjutanud– üks novelle, teine luuletusi.

Seni on Dragománil ilmunud neli teost – üks novellikogu ja kolm romaani:

2002 A pusztítás könyve (Hävitamise/hävimise raamat)

2005 A fehér király (Valge kuningas, e.k ilmus 2012. a Reet Klettenbergi tõlkes)

2014 Máglya (Tuleriit, katkendid ilmunud 2015. a novellikogumikus „Maailma nukraim orkester“)

2015 Oroszlánkórus (Lõvikoor)

 Dragomani raamatud

Teosed on hästi vastu võetud ja arvukate autasudega pärjatud, „Hävitamise raamatut“ ja „Valget kuningat“ on Ungaris välja antud kaks trükki. Viimane on muidugi absoluutne hitt, kui nii võib öelda, see on ilmunud juba enam kui 30 keeles ja selle põhjal on valminud ka film. Üht peatükki saab lugeda siit.

Valge kuninga tõlked

Füredi tõlkemajas leiduvad “Valge kuninga” väljaanded eri keeltes

Dragománile on iseloomulik, et ta ei nimeta aega ja kohta, kuid need on äratuntavad. Doonau kanali nimetamine ja diktaatori kukutamisele järgnenu üksikasjalik kirjeldus lubavad sündmustiku paigutada Rumeeniasse. Samas ei olegi konkreetsed detailid olulised, elu mistahes diktatuuririigis on ühteviisi – parema sõna puudumisel – ebainimlik. Tahtsin alguses kirjutada talumatu, aga ometi inimesed elasid ja elavad siiamaani sellistes režiimides. Dragománi romaanide tegevuspaik võib olla mis tahes endine idaploki maa.

„Hävitamise raamat” ja „Lõvikoor” on stiili poolest traditsioonilisemad, jutustatakse kolmandas isikus, dialoogid on otsekõnes. Seevastu „Valge kuningas” ja „Tuleriit” mõjuvad suisa filmilikult. Näeme peaaegu kogu romaani sündmustikku minategelase silme läbi, kõik vestlused on edasi antud kaudses kõnes. Filmilik mulje on eriti tugev „Tuleriidas”, sest jutustatakse oleviku vormis, pikad laused voolavad ja haaravad kaasa, korraga näeme jutustaja ümber ja tema sees toimuvat. Kildhaaval rullub paralleelse loona lahti vanaema traagiline minevik ja kuna see on räägitud sina-vormis, võib seda mõista kui püüdu astuda dialoogi. Tekib tunne nagu oleksid jutustaja peas ja millegipärast meenub film „Being John Malkovich”. Iga peatükk eraldi on loetav ka novellina, kuid kokku moodustub kirju ja kõhedust tekitav mosaiik. On tüdruk, on Vanaema, Vanaisa vaim, uued klassikaaslased, surnukehad, rahutus õhus, vaen ja mineviku taak, mille raskust tahetakse asetada kolmeteistaastase Emma õlgadele, ehkki temal ei ole oma eellaste tegudega suurt pistmist. See on ühteaegu perekonnalugu ja ühe ajajärgu kujutamine, üleminek mitmeski mõttes. Läbivaid motiive on mitu – sipelgad, rebased, jooksmine, tuli, jahu, joonistamine. Omajagu võlu ja samas ka õõva lisavad maagilised elemendid. Ungarikeelne pealkirigi on kahetähenduslik – selle kõlapildis on sees nii tuli kui ka maagia. Killukesi romaanist saab lugeda kogumikust „Maailma nukraim orkester”. Nende tõlkimise ajal oligi muide tegemist novellidega, selleks ajaks kui avaldamiseks läks, oli kirjanik need vahepeal romaaniks kokku kirjutanud ja nii need kogumikku novellide hulka sattusidki.

„Valge kuningas” ja „Tuleriit” esindavad veel üht Ungari kirjanduses väga tugevat suundumust – laps kirjanduses. Peategelane on laps, või antud juhul varateismeline, kelle perspektiivist lugu jutustatakse. Eesti kirjandusest meenuvad Leelo Tungal ja Heljo Mänd, aga nende raamatud on ühemõtteliselt autobiograafilised, nii et see paralleel pole kõige täpsem. Muidugi on Dragománi tekstide aluseks 15 diktatuuris elatud aastat, kuid tema eesmärk ei ole kirjutada mitte endast, vaid võimust, diktatuurist ja sellele vastandumisest.

„Tuleriit” on viimastel andmetel ilmunud vähemalt 15 keeles, valminud on raadiokuuldemäng (soovitan vähemalt algust kuulata ka nel, kes ungari keelest aru ei saa, kõlab väga tõetruult). Peale selle on lugu jõudnud lavale Rumeenias Nagyszebenis ehk Sibius teatrifestivalil, sel sügisel saab etendust ungarikeelsena näha Pesti Vígszínházis* ja siis juba saksakeelsena Stuttgardis. Praegu töötab kirjanik uue romaani kallal, kus paralleelselt jutustavad kuueastane laps ja seesama laps täiskasvanuna.

 

Põhjalikum ülevaade Ungari kirjandusest.

Kirjaniku koduleht ja facebooki-leht.

* Kui kellelgi on hea pkkumine, kuidas ma saaksin seda vaatama minna, siis olen üks suur kõrv.


Ettevaatust, sisaldab ohtralt tasumata teadaandeid.

Seoses peatse (2 kuud ei ole ju mingi aeg) kiire vahepeatusega Budapestis püüan teha plaane, millesse 1-2 päeva jooksul mahutada sõbrad, raamatupoed, lemmiksöögikohad, ringihängimine, mõni kultuuriüritus, hingamine jms kuidagi nii, et sellega ei kaasneks õudset tõmblemist. Esmakohal on loomulikult elu põhiväärtused nagu toitumine, sestap meenutan igatsusega taimetoidukohta Atma keskust, hummuse baari, supibaari (mida muide peavad samad tüübid, kellel oli Tartus Ungari köök; võib isegi saada eesti keeles suppi küsida), suure turu kohupiimastruudlit. Ühesõnaga, kui Budapesti juhtute, siis nälga seal ei jää. Palju keerulisem on kõhukese eest hoolitseda talvises Balatonfüredis, sest Balaton on ikkagi suvepealinn ja muul ajal seal midagi suurt ei toimu. Aga Füredis on see-eest tõlkemaja, kuhu mahub palju häid tõlkijaid, keda võetakse avalisüli ja soojalt vastu. Tulevikule mõeldes meenub, et Füredis külastasime viimati sellist toredat kalarestorani nagu Halászkert. Käisime seal mitu korda, seega pidi päris kobe olema. Tulin sealt iga kord ägades ära, sest menüüs on ikkagi korralik Ungari toit, rammus ja suured portsjonid, minusuguste väikekõhtlaste jaoks lastemenüüd vist ei olnud. Guljašš-supp toodi laual traditsioonilises miniatuurses katlas, tuli all lõõmamas, et armas kunde leiget leent ei peaks luristama. Teenindus oli laitmatu, kiire ja tähelepanelik, aga mitte pingutatud ega pealetükkiv. Hinnad olid vägagi mõistlikud. Interjöör tundub veidi väsinud või ühest eelmisest ajastust, mida me meenutada ei taha, aga kogu eelnevalt kirjeldatu korvab selle täielikult. Hinnad on ka (isegi Eestiga võrreldes) täiesti mõistlikud. Igatahes soovitan soojalt, hoolimata nimest ei pakuta ainult kala. Ja magustoiduks saab tõlkemajast peaaegu üle tee asuvast ärist struudlit (kahtlustan, et see on Ungari parim). Ja õhtul väike vein.

Ma ei saa aru, miks inimesed käivad Kanaari saartel, kui võib minna hoopis Ungarisse.


Rents linkis seismajäänud elu. Imeline. Sealtsamast saab vaadata, et Meerikas sadas ka natuke lund see talv.


Prima Vista eelüritusena toimub kolmapäeval, 5. mail kell 18.00 Tartus Kirjanduse majas kohtumisõhtu ungari kirjanik Attila Bartisiga, kellega vestleb Viktória Tóth. Katkendi tema eesti keeleski ilmunud romaanist “Rahu” (tlk Lauri Eesmaa) esitab Riho Kütsar, vestluse tõlgib Tõnu Seilenthal.
Attila Bartis esineb kirjandusfestivali Headread raames Tallinnas Solarise Apollos reedel, 7. mail kell 17.00.
Attila Bartis on Transilvaaniast pärit kirjanik, üks viimastel aastatel rahvusvaheliselt kõige enam tunnustust kogunud ungari autor. Tema teine romaan “Rahu” (“A nyugalom”, 2001) on pälvinud USAs Three Percenti preemia (parim 2008. aastal inglise keelde tõlgitud romaan), olnud Saksamaal ja Poolas parima tõlke nominent jne.

Rahu” jutustab tagasivaatavalt kirjanikust minajutustaja kooselust oma emaga, kunagise särava näitlejannaga, kes pole viisteist aastat oma teatridekoratsioonidega sisustatud korterist väljunud. Raamatu sündmusi saadab võimatus kõneluseks, mis segab ka poja elu väljaspool kodu. Kujuneb välja režiimide hammasrataste vahele jäänud keeruliste saatustega tegelaste äärmiselt pingeline ja vägivalda kalduv suhtenelinurk, kus hingamisruumi jääb järjest napimaks. Lugu saadavad mahlakad ja tabavad kirjeldused 1980ndate lõpu muutustest ühiskonnas ja valitsenud meeleoludest, mis justkui peaks tooma leevendust.

Tekst on FB-st ürituse kutsest, kahtlustan, et Lauri kirjutatud.


Enne kui algab nutt ja hala, something completely different. Raamatukoide rõõmuks avastasin ma täna blogi, kus tutvustatakse Euroopa linnade paremaid raamatupoode, peamiselt küll ingliskeelset kirjandust levitavaid, aga see-eest  sõltumatuid, st ketipoode sealt ei leia. Brüsseli kohta on seal ka paar vihjet, mida ma kavatsen esimesel võimalusel lähemalt kaema minna. Tänase päeva teine avastus on Brüsselis elava ameeriklase blogi, kus saab tutvuda siinse elu-oluga terasema ja süsteemsema  sule läbi kui minu oma.

Sellele, kes tahab teada, kuidas läti keeles aitäh öelda: “Paldies!” Eesti-läti-eesti sõnastik on muidu siin.

Nüüd ma soiun natuke sellest, kuidas mõned asjad on minu jaoks liiga jaburad. Edasilugemine omal vastutusel.

Käisin eelmine nädal võimalikult paljudes loengutes, et leida kursusi, kus käimiseks mul mai lõpuni motivatsiooni jätkuks. Segaduste tõttu tunniplaanis sattusin ma muuhulgas loengusse, kus räägiti sisepõlemismootoritest, st terve see kursus on pühendatud sisepõlemismootoritele. Kui ma juba kursuse nimest olin aru saanud, siis mõtlesin, et noooh, vaaatame njüüd, kas midagi tuttavat veel ette tuleb. Sinnamaani oli kõik väga tore, kui hakkasid tulema slaidid minu meelest täpselt ühesuguste joonistega, mida saatsid repliigid a la  “sellest kõigest on teile termodünaamikas muidugi juba räägitud”.  Õnneks oli auditooriumis peale minu veel paar tüdrukut, ma peitsin psühhosuvekooli logoga koti oma tooli alla ja lasin pausi ajal jalga. Ma pean nüüd natuke selgitama, mis värk siin tunniplaanidega on. Need on täitsa olemas, netis ja seinte peal paberil. Aga kuivõrd ülikool, kus õpib 21 000 tudengit, on ikka täiesti müstiline masinavärk, siis kipuvad tunniplaanid muutuma. Ei maksa nüüd kohe arvata, et muutused tunniplaanis endas kajastuvad, et need oleks pidevalt uuendatud või nii. Oh ei. Et õigel ajal õiges kohas olla, peab õigel kohal silma peal hoidma:

  1. valves ehk teadetetahvlid osakondade uste taga. See kujutab endast seinatäit pisikesi lipikuid, kus on kirjas, kas klassiruum on muutunud,  millal kursus algab ja kus eksam toimub. Suvalises/ lisamise järjekorras, nii et oma aine kohta info leidmiseks tuleb kogu see neetud tahvel läbi kammida. Eeldatavalt leiab siit kõige värskema info, mida aga kahe järgneva kohta ei saa öelda.
  2. valves electroniques ehk elektroonilised teadetetahvlid. Teated teaduskonna kodukal eriala ja õpinguaasta järgi. Kohalikele üliõpilastele ilmselt loogiline, aga mina kui suvaline tüüp mäletan harva, mitmenda kursuse kohustuslik aine on näiteks Belgia kino ajalugu (juhuks, kui mul peaks tulema pöörane soov igaks juhuks üle kontrollida, kas see ikka toimub selles kohas, mis tunniplaanis kirjas on).
  3. avis ehk tunniplaani täiendavad märkused. Neist kolmest kõige mõistlikum asi, sest selle juurde viib link tunniplaanist, samas ei sisalda kogu infot, mida eelmised kaks. Ma ei ole siiani veel aru saanud, mis puhkudel on info nii oluline, et seda otse tunniplaanist linkida.
  4. Et asi oleks põnevam, siis on mõnel õppejõul või osakonnal oma kodukas ja/ või foorum, kus tarvilikku infot jagatakse. Kust neid leida, teavad ainult asjassepühendatud. Eelmine semester ma üritasin näiteks minna Belgia kirjanduse kursusele, aga selle toimumiskoht oli rangelt salastatud.

Tunniplaani saab omale pdf-ina salvestada. Saab sealt vaadata, mis õppekavasse aine kuulub. Aga hoidku jumal selle eest, et sa saaksid sealt aine kirjeldust lugeda. Seda peab otsima õppekavadest muidugi õige eriala ja kursuse järgi, mille juures mind tabavad jälle punktis 2 kirjeldatud raskused. Ilmselt ei ole ette nähtud võimalust, et inimene ei võta kõiki teatud eriala ühe aasta kohustuslikke aineid. Hala lõpp.

Käisin ka ühes kohutavalt igavas loengus EL-i teemadel, seda aga pidas ülinunnu aktsendiga professor Hollandist. Hundert, tröbl, först, köntri, som ättentsioneh. Siuksed hollandi moodi põrisevad r-id on seal onju. Algatuseks uuriti, kuskohast tudengid pärit on. Kanada tšikk tõstis käe, kui küsiti, kas on kedagi mitte EL-i kuuluvast Euroopa riigist. Ei, ma saan aru küll, et tal kadus fookus poole küsimuse pealt ära, aga millegipärast jätkasin seda rida mõttes küsimusega “is Europe a country”.

Ja lõpetuseks, et ei oleks liiga palju kaagutamist teiste pihta, paar mu enda apsakat ka. Kui poes on pudeli peal kirjas lait*, siis see ei tähenda veel, et selle sees piim on. Tuleb lait järele kirjutatud sõnad ka läbi lugeda. Olgu teistelegi õpetuseks, et lait battu on hapupiim.

Kui üks kena proua tegi mulle komplimendi mu punase talvemantli kohta ja mu kimbatust nähes oli nõus ka inglise keeles suhtlema, üritasin ma siiski prantsuse keeles vastata, et ma lasin selle õmmelda. Suure ähmiga ütlesin vist hoopiski, et tegin selle ise.  Õnneks ma mahtusin ka prantsuse keele kursusele, nii et mingi arenemislootus ikka on.

* piim pr. k


Ungari kõikjal

Kolmapäev, 6.05 kirjandus

Kohtumine László Darvasiga, Viki vestleb kirjanikuhärraga ning ettekandele tulevad mõned katkendid tema teostest, samuti kontsertetendus “Maailma nukraim orkester” Larsi tõlkes. Kes eelmine kord ilma jäi, tulge kuulama! Sellele üritusele pühendan ma ekstra palju ruumi sel lihtsal põhjusel, et koos teiste hungaroloogidega olen Darvasit natuke tõlkinud (jupikesi saab homme kuulda). Larsi kohta ütleb etenduse tutvustus, et ta on “suur ungari keele ja kultuuri austaja”. Sulatõsi.

Neljapäev, 14.05 kontsert/ tantsutuba


Esmaspäev 18.05 kino Balaton retro (mitte neljapäeval, nagu kogemata välja kuulutatud)

Reede, 22.05 kontsert

Mai eelviimasel nädalal, 18.–22.05 saab Ingeri majas (Veski 35) mekkida Ungari roogi ja nautida fotonäitust “Ungari kõikjal”.

Täpne kava on UKSe lehel, ma ei hakka seda siia kopeerima.

Muide, tänavu on ka ungari keele aasta ja selle puhul saab Ungari Instituudi lehel valida kõige ilusama unagrikeelse sõna, Ungari mehe- ja naisenime. Et te ei peaks ise kögöš-mögöšit veerima, on sealsamas audiofailis ka kuulda, kuidas need sõnad tegelikult kõlavad. Kui ma eelmisel nädalal hääletasin, siis üks mu lemmikutest (nahkhiir) oli esimeste hulgas:) MINGE HÄÄLETAMA!

Pildil on dekaardi/ Balázsi tehtud priipostkaart, mille ma sain meiliga.


Elleri muusikakool korraldab 9.-13. veebruarini Ungarit ja Ungari muusikat tutvustava nädala. Kavas on näitused, filmid, loengud ja kontserdid. Ateena keskuses esietendub Imre Kálmáni operett “Silva”. Neljapäeval 12. veebruaril tuleb esmaettekandele László Darvasi novell “Maailma nukraim orkester”. Teksti esitab Hannes Kaljujärv, muusikaline kujundus on Olav Ehalalt ja novelli on tõlkinud ei keegi muu kui meie oma hea Lars ja sellesinase blogi kaasautor.

Täpne kava siin. Kõik on oodatud!

Järgmine lehekülg »