Ebafrivoolsuse etalon

Hommikul istus Leelo köögilaua taga nagu käbe orav ja ei jaganud maailmast ööd ega mütsi. Nii pime oli veel, et ta ei tahtnud isegi kohvi. Where the hell is this world going?

Istusin õnnelikult lennujaamas kohvri peal ja lämmatasin karu. Õnnelikult selles mõttes, et kohver ei lagunenudki ära ja terve tee bussis püsti ka ei seisnud. Õlled jäid ka vast terveks. Selles mõttes mitte õnnelikult, et Bp-st peab nüüd ära minema. Ja inimesi jääb maha. Suva neist ungarlastest, aga olulisi inimesi. Pole sugugi kindel, et ma siia tagasi tulen. Kui, siis ainult oma talveriiete järele. Tagantjärele mõeldes oleks ehk olnud arukas suveriided siia jätta ja talveriided Eestisse viia. Ikkagi karge Põhjamaa.

Uskumatu, kuid neil on isegi nett lennujaamas. Hetkel puhuvad kõik mu ümber soomet, nii et mets müriseb. Eestit puhutakse ka. Ei, ma ei räägi omaette, siin ongi kohe päriseestlased jälle. Ju nad armastavad ka meie linna.

Varsti ongi mõned kodus. Lennujaamas ootab kartulisalat ja must leib. Ning taamal on MERI.

Karvaseid ja sulelisi on Eestis ikka endiselt palju. Viimati uudistasin näituseks metsseakarja suvalise maantee ääres. Minu kui harrastusornitoloogi südame panevad aga kiiremini põksuma mu erilised lemmikud – õhtul telgis uinudes ööbikud ja hommikust äratusmuusikat pakkuvad sookured. Muid linnuhääli on ka, eriti õhtuti, aga nende tuvastamisega läheb mul veel aega. Igal juhul tundub selle taustal mu Ungari hommikute kisakoor sellise sulni muusika taustal eriti rämeda röökimisena. Ju siis on sealsed linnud ka keevalisemad kui nende põhjamaised suguvennad.

Üks asi, mis selle telgiunega kaasneb, on varane ärkamine, sest päike lihtsalt ei lase magada. Vahel müdiseb maa ka, kui mõni autoomanik mööda tuiskab, aga maaelu on mõnus.

Vahel tuleb sellesse naudisklemisse ja lihtsalt olemisse mõni katkestus. Näiteks tuleb käia Tartus, et tõestada lugupeetud komisjonile, et olen tõesti oma magistritöö autor. Uskuma jäid. Ja mina avastasin oponendiga vesteldes, et päris tore on tegelikult. Seda poleks oodanud. Ise olen rahul ja hea on olla.

Aga ainult mõtte tasandil, sest maale tagasi pöördudes sain omale põletiku silmi. Nüüd piilun poolteise silmaga seda va ilmaelu. Lugeda ja kirjutada väga mõnus ei ole. Irooniline, sest nüüd on küll see aeg, et võiks puhata veidi enne tegusat juulit. Ehk on mööduv, sest homme oleks vaja läbi metsa linnamäele Metsatölli  kuulama hiilida ja jaangi on kohe käes.

Lets face it, me oleme siin ikka andekad küll. Baaris õiguse nõudmisega tuleme suurepäraselt toime, eriti kui meid teenindab mingi jobu, kes arvab, et kliente võib vabalt silitada ja tellimust võttes teiste laudadega anekdoote rääkida. Jah, palun korrata. Hull number üks.
Enne eksameid tuleb ikka ju tantsimas käia. Noh, nagu see kedagi üllataks. Aga imekombel olen nii tubliks hakanud, et HeHe lahkumispidu kujunes ainult kartulisalati söömiseks. Mulle :) Ja enne keskööd sain isegi koju. Edusammud.
Peale viimast eksamit, mis tõendab, et ma olen superproff ungari keeles, hakkas kuumus mulle ka mõjuma. Nimelt teatas I. kavala naeratusega, et me nüüd lähme sumo EM-i vaatama. Selgus, et tema ei olnudki hulluks läinud ja selline asi Bp-s tõesti toimus. Ikka, muidugi lähme. Vot siin teile hull number kaks. Spordiareeni juures ekseldes hakkasin ühel hetkel üles-alla hüppama nagu Tiger. Näidake mulle kedagi, kes rõõmustaks kodumaise numbrimärgiga bussi nähes :) Igatahes said nad kirja. Maalimise käigus lähenesid kaks naist, kelle käest otsustasime küsida spordiareeni asukohta. I. päris inglise keeles, kuulasin veidi ja ütlesin, et rääkige parem eesti keeles, saab kiiremini ja selgemalt. Nende abiga marssisime võistlustele sisse ja teesklesime osa delegatsioonist. Ja oh rõõmu, eestlasedki osalesid. Esimesele poisile pani vastane patsu pähe ja poiss oligi selili. Tüdruk pidas veidi kauem vastu. Aga vene hümni ma enam kuulda ei taha, neli korda on piisav. Seekord ma lippu ära virutada ei üritanud.
Hiljem oli naer ja nali Szimplas ning nutt ja hala Szimplas. Pool BBI-d tuli sinna hüvasti jätma ja nukrutsema. Jah, tõesti, veidi kurb on.
Aga kõige parem on spaas peale eksameid. Olemine on mõnus ja laisk ja kerge. On saunad, peaaegu pärissaunad, kuum ja külm vesi ning palju päikest ja inimesi. Aga viimased on ebaolulised, kui nad just minuga ei ole. Tegime I-ga suurepärase laisklemispäeva. Viis tundi ja viiskümmend kuus sekundit. Tehke järgi. Koju jõudes jäin olin suuteline suhtlema aint inglise keeles, sest ilmselgelt meeldis mu ungari keelele spaas nii väga, et ta otsustas järgmise hommikuni sinna jääda. Ei ole paremat nädalavahe veel siiani olnud. Väga.

Nüüd võib vist juba päevi lugema hakata?

rääkimata me Kanada ja Prantsuse sõpradest, kes nüüd kõik korrga otsutasid mulle külla tulla. Et kodumaale naasmine liigšokeerivaks ei saaks, tulid Tiinake Tera-Timmuga ja Anna Seemne-Jassiga mind ette valmistama. Täna aga juhtus kõige tipuks veel säärane lugu. Enam-vähem kohe kui oma koduuksest välja sain, kuulsin keeltki kõneldavat, aga ei uskunud oma kõrvu. Kõneldi aga edasi, olid siiski eestlased. Olid ühed teised, mitte need sumokad. Turismihooaeg küll, aga ikkagi. Kulla koolinoored, olge tervitatud, kui miskil kummalisel kombel lugema juhtute:)

Nii et aklimatiseerumisprotsess käib täiega. 08. juuliks olen loodetavasti piisavas vormis kodumaad väisama, sest just seda ma kavatsen teha. Lennupiletid on kenasti riiulil ootamas. Siis tuleb paar kuud rocki, rolli ja folki, kõigi eelduste kohaselt vähemalt üks immatrikuleerimine (kes dokki, kes magi), ohtralt lebo ja rattamist. Olukord tuleb kontrolli alla võtta, ma ütlen. Kolmandamal septembril kooli tagasi. Ja nii saagu.

Hip-hip-hurraa, meie kollektiivi keskmine haridustase just tõusis. Lars on nüüd meie hulgast kõige kõrgemini haritud. Kallis Lars, me oleme üdini uhked sinu üle! Isegi kui kõik koguaeg teadsid, et sa lihtsalt lähed ja teed selle nagunii ära.
Pean tunnistama, et mul läks ka kohe hammas verele ja ambitsoonid tõusid taevani. Räägi veel siin psühholoogidega, nad hakkavad kohe vaimustusest plaksutama ja leiavad veel potentsiaalse juhendaja ka. Nõks on selles, et tuleb võtta selline teema, mis eeldabki mööda maailma ringitrallimist. Metsa, sedasi ma ju teengi selle ära.

See pidi tegelt algul tulema esimesena, aga Larsi pihta saadetud kiidusõnad ei saa ju ometi kuskilt sissekande viiendalt realt alata. Sõnaga, ma arvan, et meil on ilgelt lahe bloog. Noh keegi peab ju selle välja ütlema ja mul ei ole küll enam midagi kaotada, tõesõna. Siit astub ikka üksjagu rahvast läbi ja ma tahan selle põhiliselt panna me osava sõnaseadmise ja seiklusrikka Budapesti arvele. No okei, kreeka keel ja Tõnu Kaljuste on meil siin ka popid tegelased, torusiile meil siiski ei esine.

Mulle nii meeldib, kui mu sõbrad reisivad mööda ilma ringi ja saadavad mulle ilusate vaadetega postkaarte. Isegi kui need jõuavad kuu aega pärast postipanemist kohale. See soojus ei kao:)

Ja siis ma ei saa kuidagi jätta nördimust avaldamata selle üle, kuidas üks bloog viitab sztarfm-ile kui Helinale Budapestis. Tähendab, andke andeks, mis mõttes? Kes siis meie Larsiga oleme? Ei ole Helina teised minad, me oleme päriselt ka olemas. Täiesti ise. Jah.

Ühesõnaga helistas Hedda ja ütles, et aja kark alla, me nüüd lähme suvitama. Puuduliku puhkeaja tõttu olin kõigega rõõmsalt nõus. Päike aitas ka kaasa. Et siis kiiremas korras raamatud kotti, suvituseks vajalik ka ja padavai Leelot tüütama. No kuidagi oli ju vaja väärtuslik kirjandus kodumaile saata. Ja tundes Ungari postindust, pole autost midagi kindlamat.

Igatahes on hommikuti sportida täitsa mõnus. Siófok oli ka tore. Lihtsalt kõndisime ja astusime fäänsi nimega pansionisse. Krudy on ju fäänsi? Olemine oli rõõmsalt romantiline ja Balaton väga sinine. Jah, nüüd on see koht, kus kõik tööloomad kadestavad, sest mere ääres (just, mere!) sai veedetud üsna mõnusad mitu tundi. Nahk oli ilus punane, vesi mõnnnnnnnalt soe ja endiselt sinine. Vaatamisväärsuseks ilusad saksa koolilapsed. Fäänsitamine kestis külakese restodes ja baarides edasi ning lõppes minu jaoks kasumlikult. Ma vean teinekordki kihla ja võidan 100 forintit. Ning ilusa saksa Toomase oma lauda. Sinnani tasus seiklus end ära. Jamaks läks asi siis, kui hommikul liiga vara mitte nii ilusate saksa poiste peale karjuda du deutsch schwein. Nagu ennegi juhtunud, ei meeldi mulle teps mitte kohustuslikud äratused, olgu siis karaoke peale kell kolm hommikul või duširuumi ukse puruks peksmise peale pool kuus. Hedda õigustas oma sõnaka punapea tiitlit.

Ja ei saa öelda, et järgmine päev oleks suuri muutusi kaasa toonud. Oli päike ja tige tuul ja isegi veidi äikest järve teisel kaldal. Ja kolm pruuti. Ilusaid saksa lapsi mitte nii väga. Aga see-eest oli ilu õhtul Székesfehérváris rohkem kui küll. Ilusad edevad mehed ja mitte nii edevad, ent endiselt õigustavad missivõistluste nime. Nüüdseks olen osav ööbimismajade väljanuhkija, sest leitud õllebaari pakutav tuba osutus liigagi ägedaks. Puit, puit ja veelkord puit. Tahan omale ka. Nii ilusaid saksa lapsi kui ka Balatoni ja seikluslikke avantüüre. Punkt.

Oleks ju aeg anda väike ülevaade Bp elust? Minu arust ka. Noh, mis siin ikka vaadata. Pärast L. edukaid seiklusi Saksa- ja muul maal, on ta edukalt tagasi linnas ja endiselt särtsu täis. See fakt leidis tõestamist niiviisi, et mina meelitasin ta kokteilitama, tema aga hakkas kohe tantsu ja tralli nõudma. Ma leplik tüdruk, sai ka. Või ütleme nii, et kokteilitasime edasi Fat Mo’s, kuulasime hääd muusikat ja kirusime, oi kuidas kirusime. Aga vahelduseks ju üsna hea ja meelelahutuslik. Ka nädala viimane tööpäev kujunes kuidagi seltskondlikuks. Väike õdus latte macchiato, kiire jalutuskäik India restorani, seejärel tutvumine stripiklubiga (seekord siiski ainult väljaspoolt). Ja edasi sammusid neli vaprat eestlast Fat Mo poole ja üürgasid täiest kõristi Leopoldi sõbralaulu ning teisi tuntud rahvaviise, sh Vanderselle. Ei, tore ju :) Õnneks keegi midagi aru ei saanud ja meie nautisime eluolu kõigil meeltel. Pidupaigas oldi jällegi tunnistajateks eestlaste tantsu- ja laululembusele, viimasele ehk küll veidi vähem. Tantsulusti kaotas lõpuks mingi loll turist, kes arvas, et meid on jumala äge fotoaparaati püüda. Meie nii ei arvanud. Ja järgmisel hommikul oli kell kaheksa, kui helistas Hedda.

Vakk, sedasi pole üldse aus, et kõik lähevad Balatonfüredisse suvitama ja Tatasse grillima ja Szombathelysse läti keele õpetajale külla ja Vörösmartyl on raamatunädal ja mina pean end samal ajal oimetuks rabama.

Näe, saingi jälle vähe draamat üles keerutada. Aga ikkagi pole aus. Ja tööst rääkimisega peaksin vähe ettevaatlikum olema, see võib liiga asjaliku mulje jätta ja Larsi ära hirmutada.  Mina ja asjalik, no kuulge, mõelge ikka ka enne, mida te mõtlete.