rääkimata me Kanada ja Prantsuse sõpradest, kes nüüd kõik korrga otsutasid mulle külla tulla. Et kodumaale naasmine liigšokeerivaks ei saaks, tulid Tiinake Tera-Timmuga ja Anna Seemne-Jassiga mind ette valmistama. Täna aga juhtus kõige tipuks veel säärane lugu. Enam-vähem kohe kui oma koduuksest välja sain, kuulsin keeltki kõneldavat, aga ei uskunud oma kõrvu. Kõneldi aga edasi, olid siiski eestlased. Olid ühed teised, mitte need sumokad. Turismihooaeg küll, aga ikkagi. Kulla koolinoored, olge tervitatud, kui miskil kummalisel kombel lugema juhtute:)

Nii et aklimatiseerumisprotsess käib täiega. 08. juuliks olen loodetavasti piisavas vormis kodumaad väisama, sest just seda ma kavatsen teha. Lennupiletid on kenasti riiulil ootamas. Siis tuleb paar kuud rocki, rolli ja folki, kõigi eelduste kohaselt vähemalt üks immatrikuleerimine (kes dokki, kes magi), ohtralt lebo ja rattamist. Olukord tuleb kontrolli alla võtta, ma ütlen. Kolmandamal septembril kooli tagasi. Ja nii saagu.

Advertisements